Indrek Hargla: kriminull on Eestis alaväärne žanr | Kirjandus

2245464h8687t24

Tere tulemast Eestisse! Kui jutt käib kriminaalžanrist Eestis, siis üks nimi tõuseb esile – Indrek Hargla. Tema kriminaalromaanid on saavutanud suure populaarsuse nii Eestis kui ka rahvusvaheliselt ning ta on tuntud kui üks Eesti tuntuimaid krimikirjanikke. Hargla ainulaadne võime luua haaravaid lugusid ja visandada elavaid karaktereid on muutnud tema teosed kriminaalžanri alal Eestis. Tema kriminaalromaanid annavad kaasahaarava ülevaate Eesti ajaloolisest taustast ja kultuurist. Tutvumine Hargla loominguga pakub kindlasti põnevat kogemust kõigile kriminaalromaani austajatele.

Kirjanik Indrek Hargla nentis kultuurisaates “Kultuuristuudio. Kirjandusministri juures”, et veel lähiajal ei hakata Eestis krimi- ega ulmekirjandust päris kirjanduseks pidama.

Lapsepõlve raamatutest on Harglale kõige eredamalt meelde jäänud sarjad “Seiklusjutte maalt ja merelt” ja “Mirabilia”. “Eks ma neid lugesin tõenäoliselt rohkem ja kasvasingi selliseks, kes ma olen. Ma ei kirjuta mingit psühholoogilist realismi või mingit sellist päris kirjandust või tõsist kirjandust, vaid kriminulli ja natuke olen ka ulmet kirjutanud kunagi,” sõnas Hargla.

Esimesed jutud ilmusid Harglal 1998. aastal, mil ta oli 28-aastane. “Kui ma lugesin mõnda head raamatut, siis ma mõtlesin, et kuidas sellist asja on võimalik kirjutada, kuidas inimene jaksab ja suudab seda teha. Selles mõttes ma imetlesin kirjandust,” sõnas Hargla. “Ma alustasin tasapisi novellide ja lühiromaanidega ja kuidagi see hakkas meeldima. Tänapäeval muidugi neid 90ndate lõpu ja 2000ndate alguse tekste ei tohi kätte võtta, ei tohi lugeda, nad on nii halvad,” kinnitas kirjanik.

Hargla jaoks on žanr ühest küljest küll tähtis, kuid pole ilmtingimata kõike määrav. “Kirjanduse olemus on võib-olla selline kolmnurk: tunnetus, ideed ja tehnika. Ulmes on just tunnetus ja ideed tähtsad. Mina olen liikunud selles suunas, et tehnika on muutunud minu jaoks kõige tähtsamaks. Ilma tehnikata sul pole selle tunnetuse ja ideega mitte midagi pihta hakata,” selgitas Hargla, miks ta ka oma varasemaid tekste lugeda ei taha. “Võib-olla viimase kuue-seitsme aasta tekstid on see, kus ma hakkan selle tehnikaga juba rahule jääma.”

Loe rohkem:  Pildid: eesti kirjanduse päeva disko Mati Undi muuseumis | Kirjandus

Ulme on Hargla sõnul väli, kus on kõige parem esitada kolme inimese jaoks kõige olulisemat küsimust: “Kust me tuleme?”, “Kas jumal on olemas?”, “Kuhu me läheme pärast?” “Läbi ulme sa saad nendele küsimustele realistlikumad vastused kui muidu,” arvas Hargla.

“Frenchis ja Koulus” käivad käsikäes ulme ja huumor. “Ulme puhul on kõige olulisem, et ulme on realistlik. Kirjanik peab looma enda raamatus universumi, et see kõik on tegelik ja päris. Inimesed ju suhtlevad nii, et nad ikka teevad natuke nalja, ükskõik kui traagiline see olukord ei ole, kusagil peab see huumor sisse tulema,” märkis kirjanik.

2245464h8687t24

“Apteeker Melchiori” Hargla eriliseks fenomeniks ei pea. “Ta on ikkagi kriminull ja Eestis on kriminull selline alaväärne žanr, mida peavoolu meedia väga näha ei taha. Melchiorist ei ole mingisuguseid käsitlusi ja arvustusi ilmunud peavoolu meedias. Ta on selline indie-kirjandus rohkem nende kriminulli fännidele. See päris kirjandus on Eestis ikkagi tunduvalt populaarsem,” arvas Hargla. “Soomes on Melchior isegi tuntum kui Eestis. Soomlastel pole probleemi kriminulli tunnistamisega päris kirjanduseks,” märkis ta.

Lisaks raamatute kirjutamisele on Hargla kätt proovinud ka teles ja teatris. “Lava- ja teledramaturgia kirjutamine on igale kirjanikule väga distsiplineeriv. See õpetab sind kokku hoidma ja keskenduma olulisele. See sunnib sind pingutama tugevate lausete kirjutamisel, selle asemel, et kirjutada viie lausega, mõtle välja üks tugev lause, milles on palju võimalusi ja mõtteid sees,” rääkis Hargla.

Järgmisel aastal ilmub Hargla sõnul kaheksas Melchiori raamat. “Praegu ta on piisavalt noor ja kõbus. Ma arvan, et 10-15 aastat on tal kindlasti aega,” sõnas ta. Hetkel on käsil Melchiori tõlkimine araabia ja ukraina keeltesse, äsja ilmus sarja esimene raamat ka kreeka keeles. “See “Oleviste mõistatus” on vist eesti kirjanduses kõige kehvem raamat, mida on nii palju tõlgitud. Mul endal on teda valus kätte võtta ja lugeda,” märkis Hargla.

Loe rohkem:  Kaunimate raamatute valimisel pälvis enim punkte laojääkidest sündinud kujundus | Kirjandus

2245467h3aa8t24

Hargla ei osanud mingeid konkreetseid nimesid, kes teda kirjanduslikult mõjutanud on, välja tuua. “Kõik, mis sa loed, mille sa kuidagi läbi tunnetad, mida sa oskad kogeda, eks see kõik kuidagi kajastub ja kusagilt peab ju kirjanik keeletunnetust õppima. Sa ei saa seda päriselt ise välja mõelda,” sõnas Hargla. “Ma olen Lennart Meri “Hõbevalget” päris mitu korda lugenud, osaliselt just selle puhta keele pärast. See 70ndate-80ndate eesti kirjakeel on kirjanduslikumalt tugevam kui praegune üldiselt,” arvas kirjanik.

Hargla jaoks on tulevikuvaates kõige tähtsam see, et ta saaks teha seda, mida ta oskab ja tahab. “Igasugune kunst ja loometöö on selline, et sel peab olema publik. Kui publikut ei ole, siis ei ole mõtet sellega tegeleda, tühjas saalis ei tehta teatrit,” sõnas Hargla. “Ega ma ei ole väga osa mingisugusest suurest kirjanduspildist, ma olen selline indie-kirjanik ja kirjutan täpselt seda, mis tundub huvitav mulle ja mida ma loodan, et äkki kellelegi veel meeldib ja mida ma usun, et pole varem tehtud sellisel kujul.”

“Kriminulli selliseks päris eesti kirjanduseks ilmselt ei hakatagi lähiajal pidama, ulmest rääkimata. Sellega tuleb leppida, selle vastu ei ole mõtet võidelda,” muigas Hargla.

Allikas:
“Kultuuristuudio. Kirjandusministri juures”, intervjueeris Mart Juur

Indrek Hargla’s perspective on crime fiction being seen as a subpar genre in Estonia is thought-provoking. It challenges the traditional view of literature and highlights the importance of diversifying the literary landscape. Hargla’s success in writing crime novels also proves that the genre has its merits and can resonate with readers. As Estonia continues to evolve culturally and artistically, it is essential to reconsider the value and impact of different literary genres, including crime fiction. Hargla’s insights inspire a new appreciation for crime fiction and encourage a reevaluation of its place in Estonian literature.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga