“Impulss”: vähesed on ohuolukorraks endale isiklikud varjumiskohad rajanud | Eesti

Tere tulemast Eestisse! Viimastel aastatel on järjest rohkem räägitud ohtudest ja ohuolukordadest, mis võivad meid kõiki ootamatult tabada. Siiski on üllatav, kui vähe inimesi on endale isiklikud varjumiskohad rajanud. Kõik me tahame end kaitsta ja oma lähedasi kaitsta, kuid kas me oleme selleks valmis? Selles artiklis uurime, miks “Impulss” on nii vähe inimesi motiveerinud isiklikke varjumiskohti rajama ning kuidas saaksime selle olukorra paremaks muuta.

Üha enam kostab militaarekspertidelt ja poliitikutelt signaale, et Venemaa võib katsetada NATO artikkel 5 vastupidavust. ETV saade “Impulss” uuris, kuidas Eesti inimesed võimalikuks kriisiks valmis on ja otsis välja need, kes on endale sõjaolukorraks rajanud varjumiskohta.

71-aastane Kloogal elav Uno Kivisalu ja Tallinna korteriühistu juhatuse liige Leho Lemsalu on ühed vähestest eestlastest, kes võtavad sõjaohtu täie tõsidusega. Nende plaan on pommiohu korral kasutada maja juures varem ette valmistatud varjumiskohta.

Mööbliettevõtja ja tulihingeline reisisell Uno Kivisalu ei osanud ette kujutada, kuivõrd vajalikuks osutub tema pere jaoks veinikelder.

“Kõige ohtlikumad kohad on Baltikumis. Šiauliai, Lielvarde ja Ämari, NATO lennubaasid. Aga Ämari on meil siin kohe metsa tagasi. Mõtlesin, kui siia mingi põmmu tuleb, see maja võib-olla lükatakse kokku, et siis peab ikka võib-olla keldrisse natukene ette valmistama oma asju,” rääkis Kivisalu.

Tegelikult rajas Kivisalu enda Kloogal asuva talu juurde 2018. aastal moodulkeldri mooside, hapukurkide ja veinide hoiustamiseks. Toona ei osanud ta võimalikku sõjaohtu karta. Tagantjärele on mees aga õnnelik, et soetas ehitise, mis omaduste poolest on võrreldav ehtsa pommivarjendiga.

“Kõik raudkivid on ümber pandud, siin on meeter mulda peal veel. Ma arvan, et ta on nagu natuke kindlam kui maja. Kui mingi lööklaine kuskilt pealt tuleb, siis ta võib-olla ei lagune kohe ära. Võib traktoriga peale sõita ja ei ole mingi probleem.”

Täiemahulise sõja algus Ukrainas oli Kivisalu jaoks äratuskellaks. Tasapisi hakkas ta veinikeldrit seestpoolt varjumiskohaks kohandama, muu hulgas paigaldas ta sinna ahju ja vinguanduri. Lisaks on tal keldris ravimid, patareid, gaasiballoon, elektrigeneraator ja kütus. Osa kriisivarudest hoiab mees veel majas kuivas. 

Võimalikuks kriisiks ei valmistu inimesed aga mitte ainult maal, vaid ka linnades. Vindi tänava kortermaja Tallinnas Kristiines ei meenuta pealtnäha kindlust, kuid just praegu ehitatakse maja alla varjumiskohta, et elanikud saaksid sinna põgeneda tormide või sõja ajal.

“Need on sellised tüüpilised nõukogudeaegsed majad, millel on siis minimaalselt 40 sentimeetrit betooni seinad. Üsna tugevad seinad on. Kui ikkagi otsetabamus hoonele on, see võib olla kogu majale saatuslik, aga eelkõige need varjumiskohad on tagatud selle jaoks, kui siia piirkonda lendavad mingisugused pommid ja killud lendavad laiali,” selgitas Vindi 9 korteriühistu juhatuse liige Leho Lemsalu.

Tallinnas Vindi tänaval asuva kortermaja elanikud plaanisid keldrit korrastada juba aastaid tagasi. Esialgu oli kavas rajada turvaline koht, kus hoida talveriideid, suuski ja jalgrattaid, kuid Ukraina sõja puhkedes vaadati plaanid üle. Nüüd rajab korteriühistu keldrisse lisaks ka varjumiskohta.

“Kui me räägime sõjasituatsioonist, siis kindlasti me ei taga siia mingisuguseid mugavusteenuseid. Me tahaksime, et nendel inimestel siin oleks vähemalt sellised elementaarsed vajadused kaetud,” rääkis Lemsalu.

Selleks, et 50 korteriga maja elanikud saaksid hädaolukorras olla varjendis pikemat aega, rajatakse keldrisse ka tualettruumid. Kõik see läheb maksma kokku ligi 60 000 eurot, mille tasumisel aitab riik.

Vindi tänava kortermaja on üks 27-st, mis sai rahastuse riigi pilootprojekist, mille raames jagas päästeamet ühistutele üle miljoni euro, et ehitada keldrid ümber varjumiskohtadeks. Kuid eramajaomanikele sarnaseid toetusi pole.

Uno Kivisalu ja Vindi tänava elanikud on ühed vähestest, kellel on Eestis olemas isiklik varjumiskoht. Vaevalt see kriisi ajal nende naabritel ja lähedastel meelest läheb. Kuid nad on valmis ka teistele peavarju pakkuma.

“Eelkõige see projekt oli mõeldud selle maja jaoks, aga ma arvan, et kui tõsine häda käes on, siis ma arvan, et eks me peame siin üksteist kõiki aitama,” ütles Lemsalu.

“Impulss” lasi uuringufirmal Kantar Emor 7.-14. veeburarini toimunud omnibussiuuringu raames inimestelt küsida, kui suurt muret tunnevad nad Venemaa võimaliku sõjalise rünnaku pärast Eestis.

Väga suurt muret tundis 19,2 protsenti küsitletuist ja pigem suurt muret 38 protsenti vastanuist. Pigem vähem muretses või üldse ei muretsenud 38,3 protsenti vastanuist. Oma seisukohta ei osanud öelda 4,4 protsenti küsitletuist.

Naised tunnevad muret meestest rohkem. Väga suurt või pigem suurt muret tunneb näiteks 62,3 protsenti naistest ja 51,4 protsenti meestest. Eestlaste seas on mure suurem kui muust rahvusest vastanute seas: vastavalt 66 ja 39,9 protsenti.

Samuti on murelikumad vanemaealised ehk inimesed vanuses üle 65 eluaasta.

Küsitlusele vastas 1234 inimest.

In conclusion, the article highlights the lack of personal shelters prepared for emergency situations in Estonia. The “Impulss” survey reveals that very few people have designated safe spaces in the event of danger. This raises concerns about the overall preparedness of individuals in the face of potential threats or disasters. It is important for citizens to take proactive measures in ensuring their own safety and having a designated place to seek refuge during emergencies. This issue underscores the need for greater awareness and preparation for potential hazards in Estonia.