Annela Anger-Kraavi: kliimamuutuste piiramisel on oluline õiglus | Arvamus

2096279h43det24

Annela Anger-Kraavi on Eesti kliimaaktivist ja keskkonnakaitsja, kelle sõnum on liikunud läbi riigi ja üle maailma. Tema veendumus, et kliimamuutuste vastases võitluses on oluline õiglus, on mõjutanud paljusid inimesi ja muutnud suhtumist keskkonna kaitsesse. Anger-Kraavi usub, et igaühel on õigus elada tervislikus keskkonnas, sõltumata nende sotsiaalsest seisundist või taustast. Tema arvamus on kujundanud arutelusid Eesti ühiskonnas ning innustanud inimesi tegutsema kliimamuutuste vastu. Tema sõnum jääb kõlama ja inspireerib inimesi üle kogu maailma.

5. veebruaril tutvustati Eesti kliimaseadust, millega ollakse poolel teel. Kohe selle järel, 6. veebruaril avaldas Euroopa Komisjon oma ettepaneku Euroopa Liidu 2040. aasta kasvuhoonegaaside vähendamiseks võrreldes 1990. aastaga ja selleks arvuks pakutakse 90 protsenti. See uudis jäi aga suuresti Eesti oma kliimaseaduse varju, ERR-i uudistes oli lühike kokkuvõte komisjoni ettepanekust.

Enne selle teate ilmumist olid juba Eesti kliimaministeeriumi ametnikud arvamust avaldanud öeldes, et pakutud eesmärk on loogiline või siis kliimaaktivistide väitel vaid miinimum.

Seega tuleb seitsme aastaga (ehk 2023 kuni 2030) kasvuhoonegaase vähendada 32 protsendilt 55 protsendile ja sellele järgneva kümne aastaga liikuda 55 protsendilt 90 protsendile ning sealt järgmise kümne aastaga sada protsenti (ehk inimtekkeliste kasvuhoonegaaside neutraalsusesse) võrreldes 1990. aasta tasemega. See viimane tähendab sisuliselt seda, et nii palju kui inimesed Euroopa Liidus kasvuhoonegaase õhku juurde lisavad, peavad mets ja maa ning tehnoloogiad seda sealt ka välja võtma.

Kas kliimaeesmärgid pannakse paika Eestis või Euroopas?

See 90 protsenti 2040. aasta eesmärgina muidugi veel ei tähenda, et see arv ka selliseks jääb. Euroopa Parlament ja Euroopa Nõukogu hakkavad selle protsendi üle arutama ning kujundavad oma seisukohad. Euroopa keskkonnaministrid vahetavad oma esialgseid mõtteid juba 25. märtsil toimuval keskkonnanõukogu istungil. EL-i riigipead saavad seejärel võimaluse sel teemal arvamust avaldada 27.-28. juunini toimuval tippkohtumisel, osana EL-i strateegilise tegevuskava arutelust aastateks 2024-2029, milles määratakse kindlaks EL-i prioriteedid uueks tsükliks pärast juunis toimuvaid valimisi.

Lõplik otsustamine jääb uue europarlamendi ja komisjoni kätesse ja protsessis on kindlasti oluline see, milliseks kujuneb uus parlament ning kes saavad uuteks tippametnikeks. Ka Euroopa Nõukogu eesistuja võib tollel otsustamise ajal öelda, et on pigem konservatiivne, kui tegu on kliimamuutuste adresseerimisega, kõne all on siis Ungari.

Kui käesoleva aasta teisel poolel nende kolme vahel kokkulepet ei tule, siis jätkuvad arutelud 2025. aastal Poola eesistumise ajal. Palju sõltub sellest, kellele valijad eelseisvatel Euroopa Parlamendi valimistel oma hääled annavad. Ja kui 2040. aasta eesmärk on paigas, siis lisatakse see Euroopa Liidu kliimaseadusesse (Euroopa Parlamendi ja Euroopa Nõukogu regulatsioon (EL) 2021/1119) ning seejärel hakatakse teemade kaupa (emissioonikaubandus, maakasutus, põllumajandus jne) eesmärke seadma.

Ambitsioon on jäänud, kuid lugu mida räägitakse on muutunud

Kui mõtleme tagasi ajale, mil komisjon tuli välja 2030. eesmärgiga (55 protsenti), siis ajad olid teised. Oli küll koroonapandeemia, aga loodeti, et selle mõjud majandusele mööduvad kiiresti. Pakutud eesmärk ise on igati teaduspõhine ja veel veidi peale, et oma eeskuju ja head tahet näidata.

Loe rohkem:  Mihhail Kõlvart: tulude ümberjagamine omavalitsuste elujärge ei paranda | Arvamus

Valitsuste vahelise kliimamuutuste paneeli viimased raportid väidavad CO2 heidet tuleb vähendada poole võrra ja kasvuhoonegaase 43 protsenti ning selle sajandi keskpaigas tuleks süsinikuneutraalsuseni jõuda. Aga ajad on muutunud.

2021. aasta suvel ei osanud keegi veel arvata, et Venemaa alustab sõda Ukrainas ning koroonast piinatud tarneahelatele lisandub Euroopas kütusehindade tõus koos muude kaupade ja teenuste kiire kallinemisega, mille tõttu nii mõnigi riik räägib elukalliduse kriisist. Lisame veel pinged USA ja Hiina vahel ning mõlema siseturgu kaitsvad agressiivsed tööstusstrateegiad pluss üha suurenev konkurents kriitiliste mineraalide kontrolli üle.

Kõike seda kokku pannes saame hoopis teistsuguse pildi maailmas toimuvast, selle majandusest ning kaubandussuhetest.

Aga see ei ole veel kõik, Euroopa Liidus endas on algamas tõsisem kliimamuutuste – ja ka muude keskkonnakaitseliste – initsiatiivide rakendamine, millega käigus restruktureeritakse Euroopa Liidu majandus. See panustab omakorda hinnatõusu ja mõjutab otseselt paljusid ettevõtjad ning ähvardab konkurentsivõime languse ning rikkuse ümberjagamisega, mida tihti tajutakse ebaõiglusena. Seda eriti maapiirkondades, kus alternatiive on vähem ja elu tihtipeale ka vaesem. Üks näide on hiljutised põllumeeste streigid nii lähemal kui ka kaugemal Euroopas.

Tulla sellises olukorras välja veelgi karmimate eesmärkidega ning ainult ambitsioonile rõhudes, on riskantne ning see võib ohustada kogu roheülemineku tulevikku Euroopas.

Oleme liikunud küsimusest, mida teha kliimamuutuste leevendamiseks, selleni, kuidas seda teha. Ja seega on huvitav lugeda Euroopa Komisjoni teatist, mis oleks nagu uue kuue saanud. Jääb loota, et tegu ei ole keisri uute rõivastega.

Nimelt räägitakse varasemast palju rohkem soodustavate tingimuste (enabling conditions) vajadusest: Euroopa tööstuse konkurentsivõime tagamisest, strateegilisest dialoogist tööstuse ja põllumajandusega, suuremast fookusest õiglasele üleminekule nii, et keegi ei kannataks, ning rahvusvaheliste partneritega võrdsete võimaluste tagamisest.

Euroopa tööstuse konkurentsivõime tagamiseks plaanitakse strateegiat investeerimiskliima soodustamiseks ja maapiirkondade ning äärealade arendamiseks ja energeetikas mõeldakse varasemast rohkem tuumaenergiale. Tuumaenergia arendamiseks on Prantsusmaa eestvedamisel loodud väikeste moodulreaktorite arendamise liit ning Euroopa Komisjon plaanib lisada väikesed tuumareaktorid kliimaneutraalsuse saavutamise tehnoloogiate nimekirja.

“Seega nähakse põllumeeste protestide taga just vajadust õiglaseks üleminekuks: et nende muresid kuulataks ja nendega arvestataks.”

Õiglane üleminek ei ole Euroopa Komisjoni mõistes lihtsalt raha, mis sellenimelisest fondist tuleb. Selle all mõeldakse, et kliimameetmed peavad tooma kasu kõigile meie ühiskonnas (või vähemalt ei kahjusta meid oluliselt), ning kliimapoliitikas tuleb arvesse võtta neid, kes on kõige haavatavamad või seisavad silmitsi suurimate kohanemisprobleemidega. Seega nähakse põllumeeste protestide taga just vajadust õiglaseks üleminekuks: et nende muresid kuulataks ja nendega arvestataks ning et ei oleks tegu paljalt Brüsseli käsulaudadega. See käib nii tööliste kui ka ettevõtete kohta.

Samuti rõhutatakse, et avatud dialoog kõigi huvigruppidega ja nendega arvestamine on roheülemineku oluline eeltingimus ja see saab olema aluseks uuendatud regulatsioonide paketile, mis peaks saavutama 2040. aasta eesmärgi. Aga nendega tegeleb juba uus Euroopa Komisjon.

Kust tuleb see 90 protsenti?

Euroopa kliimaseaduse kohaselt peab komisjon tegema seadusandliku ettepaneku kogu liitu hõlmava 2040. aasta kliimaeesmärgi kohta kuue kuu jooksul pärast Pariisi kokkuleppe kohast ülemaailmset vahekokkuvõtet, mis viiakse lõpule 2023. aasta detsembris toimuval ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osapoolte konverentsil. See kohtumine on nüüdseks siis toimunud, see oli COP28 Dubais.

Loe rohkem:  Madis Aben: autode maksustamisest Nobeli-väärilise majandusmõtte valguses | Arvamus

Seatav 2040. aasta eesmärk on ühtlasi aluseks EL-i tulevasele 2030. aasta järgsele riiklikule kindlaksmääratud panusele ülemaailmsete kliimamuutuste vähendamisse, mille kõik osalised peavad esitama ÜRO kliimamuutuste raamkonventsioonile 2025. aastaks (Pariisi kokkuleppe artikli 4 lõike 9 kohaselt). See ettepanek tehti aga palju kiiremini, kõigest kaks kuud peale Dubai kohtumist. Ilmselt ei tahetud seda jätta uue komisjoni kätesse.

Hea õigusloome tava kohaselt eelneb seaduse ettepanekule alati mõjuhinnang. Nii on ka 90 protsendi taga mõjuhinnang, mida on koos lisadega veidi üle 600 lehekülje ning mis koosneb igat sorti analüüsidest.

Näiteks on seal välja toodud kliimamuutuste vähendamise olulisus elurikkuse kaitsel ja see, et eesmärgi täitmisel hoitakse ajavahemikul 2031–2050 ära kuni 2,4 triljonit eurot kliimamuutuste tekitatavat kahju Euroopa majandusele. Viimase tingimuseks on küll see, kogu maailm liigub kliimamuutuste vähendamisel EL-iga samas tempos. Seda kõike oli vaja lihtsalt selleks, et ettepanekut teha.

Mõjuhinnang sisaldab ka avaliku konsultatsiooni tulemusi, millele oodati vastuseid eelmise aasta juunis. Eestist esitati kolm arvamust. Üks neist oli valitsuse seisukoht. Üldse esitas oma seisukoha neli valitsust, peale Eesti veel Poola, Taani ja Rootsi.

Poola arvas, et on 2040. aasta eesmärki on veel vara otsustada, aga nendel on ka nüüd uus valitsus, mis on EL-i kliimapoliitika suhtes palju toetavam kui eelmine. Eesti rõhutas mõjuhinnangu vajadust eesmärgi seadmisel, arvestamist maailma, EL-i ja liikmesriikide tasandil nii kodanike kui ka majandusega, tehnoloogiate olulisust, aga sedagi, et kliimamuutuste vähendamise eesmärgid ei tohi ohustada elurikkuse kaitse eesmärke.

Mida on Eestil õppida?

Tundub, et Eestis üritatakse kliimaseadust teha ilma korraliku mõjuhinnanguta. Huvitav on see, et kui Eesti kliimaseadus paneb paika näiteks sektorite eesmärgid 2040. aastaks, ei pruugi need selliseks jääda ja võivad muutuda sõltuvalt Euroopa Komisjoni ettepanekutest liikmesriikidele ning sellele järgnevate läbirääkimiste tulemustest.

Ilmselt oleks Eestis aeg tajuda, et tehes kliimaseadust ilma tõsiselt võetava mõjuhinnanguta, majandust ja inimeste heaolu ohustades ning ilma kõiki osapooli arvestava dialoogita, on oht tekitada ühiskonna erinevatelt gruppidelt nii tugev vastuseis, et isegi lihtsamad muutused jäävad ellu viimata.

Kliimamuutuste lahendamise kese ei ole Eesti, vaid muutused ja nende lahendus on tihedalt seotud sellega, mida teevad ülejäänud Euroopa ja ülejäänud maailm. Kärpides liialt oma majanduse konkurentsivõimet on meil lihtsalt suurem tõenäosus jääda ilma nendest investeeringutest, mida majandus sisuliseks roheüleminekuks vajab. 

Kokkuvõtvalt võib öelda, et Annela Anger-Kraavi artikkel rõhutab olulisust kliimamuutuste piiramisel õigluse tagamist. Ta toob välja, et kliimamuutuste mõju ei ole ühtlane ning kõige raskemini kannatavad need, kes on kõige vähem panustanud keskkonna saastamisse. Anger-Kraavi rõhutab, et õigluse tagamine kliimamuutuste piiramisel on hädavajalik ning rikastel riikidel peaks olema suurem vastutus ja kohustus aidata vaesemaid riike kliimamuutustega võitlemisel. Tema artikkel paneb lugejaid mõtlema ja teadvustama, et kliimamuutustega võitlemine peab olema õiglane ja kaasav kogu maailmale.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga