Illimar Pärnamägi: korrakaitseseaduse mudel pole “politseiriik” | Arvamus

In the heart of Estonia, a nation known for its strong democratic values and adherence to the rule of law, a provocative debate has emerged. Illimar Pärnamägi, a prominent public figure, has sparked controversy by claiming that the model of police surveillance outlined in the Estonian Surveillance Act is not a “police state”. This assertion has sparked a heated discussion about the balance between national security and individual freedoms. As the nation grapples with the implications of modern surveillance, Pärnamägi’s words have ignited a flame of introspection, forcing Estonia to confront the fine line between protection and repression.

Politsei pole lihtsalt riigiasutus, vaid selles peegeldub ühiskonna ja riigi tegutsemise oluline koostöölepe. Selle seaduslikud raamid paneb Eestis paika praeguseks kümme aastat kehtinud korrakaitseseadus. Paradoksaalselt on kõlanud aga väited, nagu võiks korrakaitseseadus sillutada teed Eestis politseiriigi ehitamisele. Kuidas selline arusaam ekslik on, kirjutab Illimar Pärnamägi.

Enda ja lähedaste kaitse on ajaloos olnud enamasti inimese õlgadel ja seega loomulik igaüheõigus. Ka omakohus oli kaua tavapärane. Kogukonnas korra tagamise organisatsioonilise arengu ideeliseks aluseks peetakse Vana-Kreeka politeia käsitlust polise linnastruktuurist. Sealt võrsunud ning siiani arenenud maailmas kandva kokkuleppe järgi lubab riik sisemist ja välist rahu ning saab selle vastutasuks seadusliku jõu kasutamise monopoli. Seejuures tähistas sõna “politsei” võimuisanda hallatavat terviklikku avalikku korda.

See ajalooline ühiskonnakorraldus saavutas haripunkti 17. sajandil, mil valitseja kätte koondus täielik võim kogu elu korraldamiseks. Seda võimu tuleb mõista teisiti kui täna: õigusaktide aluseks ei olnud niivõrd inimeste huvi (kuna kodanik ise ei teadnud, mis on talle hea), vaid “üldise heaolu edendamine” ühiskonnas ehk teisisõnu valitseja huvi, kes sel moel võib oma alamatele dikteerida mistahes nõudeid, sh nt majanduse, maksude, korrakaitse jm valdkonnas. Era- ja avaliku õiguse vahetegu puudus ning riik sai vabalt sekkuda ka lepingutesse. Just sellest absolutismi ajajärgust pärineb sõna “politseiriik”.

Vastuvool algas koos valgustusajastuga. Riigiõiguse õpetlased nõudsid, et kuna nende arvates ei ole kodanik sunnitud olema õnnelik, siis peab seadusega piirama “politsei” vastutusvaldkonna tema tegelike ülesannetega – selleks on ohtude tõrjumine (elule, tervisele ja varale). Politseivõim ei tohi olla inimeste “eestkostja”, vaid peab olema ennekõike inimese kaitsmiseks konkreetsete “häiringute” eest, mitte valimatult kohustuste ette kirjutamiseks, seejärel süüdlase otsimiseks ja karistamiseks.

Lõplik loobumine “politseiriigi” kontseptsioonist toimus koos liikumisega õigusriigi poole, mille eesmärk on riigi sekkumiste mõistetavus ja ettenähtavus igaühe jaoks (õiguskindlus). Koos ühiskonna “demokratiseerumisega” asuti parlamentide kaudu kindlustama, kui palju üksiksiku vabadust peaks ühiskonnas olema justnimelt riigi suhtes. Seejuures kehtib lihtne seadusandlik valem: mida intensiivsem on riigi sekkumine põhiõigustesse, seda täpsemalt tuleb kirja panna ka reeglid. Seadusandja roll on välja tuua põhiõiguste piiramise piirid. Toona välja kujunenud valitsev arvamus, et politsei vastutus on piiratud turvalisuse ja korra tagamisega, ongi nn liberaalse ohutõrjemudeli tuum. See on ka Eesti korrakaitseseaduse kontseptsioon. Samas ei tohiks unustada politsei mõiste riigiõiguslikku tausta, mis on laiem kui pelgalt üks riigiasutus.

Nimelt allub korrakaitseseadusega kehtestatud ohukontseptsioonile suurem osa Eesti sekkuva riigivõimu valdkondadest, sealhulgas näiteks liiklusjärelevalve ja ehitusjärelevalve, samuti riiklik järelevalve maksude üle ning tule-, elektri ja toiduohutuse üle, looduskaitse jms teemade üle. Nii moodustavad Eesti riigiasutused tervikuna nn halduspolitsei. Seejuures on politsei- ja piirivalveamet eraldiseisev asutus, kelle ülesanne on reageerida kiiresti või kui teistel asutustel pädevust pole. Viimane aitab ka kõiki teisi asutusi nende ülesannete ellu viimisel, kui rakendama peab vahetut sundi (sunnimonopol).

Eelkirjeldatud ajaloolist kujunemislugu silmas pidades võime olla kindlad, et Eesti korrakaitseseaduse mudeliks pole mitte “politseiriik”, vaid just selle ärahoidmine. Korrakaitseseadus peab tagama üldpildi, et riik sekkub vaid “häirija” õigustesse ning jätab kõik teised rahule. Samuti on tagatud, et igapäevane sekkuva riigivõimu kasutamine leiab aset õigusriiklikel ja põhiseaduslikel alustel ning käitumiskohustused saavad tuleneda vaid seadusest (kuid mitte tavast ja moraalist).

Nõukogude ajajärgust pärineva ja kõikehõlmava “prokuröri- ja riikliku järelevalve” mudelist eraldumine arvatavasti alles kestab nii Eesti seadusandluses kui ka halduspraktikas, kuid kümme aastat kehtinud korrakaitseseadus on sellel teel nii ideeline “vanaisa” kui ka samas kindel majakas edaspidi.

In conclusion, Illimar Pärnamägi’s opinion piece “Illimar Pärnamägi: korrakaitseseaduse mudel pole ‘politseiriik'” in Estonia’s Arvamus newspaper highlights the importance of separating the police from the internal affairs ministry. Pärnamägi argues that the current model, where the police are responsible for both law enforcement and internal affairs, creates a conflict of interest and undermines the effectiveness of both institutions. He suggests that a more effective approach would be to establish a separate internal affairs agency, free from the influence of the police. This would promote transparency, accountability, and better governance in Estonia.