Harri Tiido: nostalgia oli, on ja jääb | Arvamus

1441702h0f3dt24

Harri Tiido, Eesti armastatud ajakirjanik ja kirjanik, avab meie silmad minevikku ning paneb meid mõtlema tulevikule tema uue raamatu “nostalgia oli, on ja jääb” kaudu. Tiido sügavalt psühholoogiline lähenemine ning terav pilk mineviku sündmustele ja emotsioonidele loob haarava ja mõtlemapaneva lugemiselamuse. Tema kirjutised kõnetavad nii nooremat kui vanemat põlvkonda ning loovad sideme mineviku, oleviku ja tuleviku vahel. Lugege seda arvamuslikku teost ning avastage enda ja oma riigi minevikku uuelt ja haaravalt vaatenurgalt!

Tõenäoliselt on enamusel inimestest aeg-ajalt hetki, kui neid tabab nostalgiahoog. Igatsus millegi järele möödanikus, mis ajalise vahemaa tagant tundub suurepärane. Tihti just võrdluses nüüdishetke tegelikkusega. On ju ka neid, kelle jaoks nostalgia on meie päevil helge meenutus omaaegsest nõukaliidust… Kuid nostalgia on üldinimlik omadus. Ka biitlite lugu “Yesterday” ehk “Eile veel”, nagu see eesti keeles kõlas, on ju muusikaline nostalgialaks. Ja nostalgia olla üldse üpris omane kogu popkultuurile.

Niisiis, jutt tuleb nostalgiast. Toeks on Tobias Beckeri mullune raamat “Eile veel. Nostalgia uus ajalugu” (Tobias Becker, “Yesterday. A New History of Nostalgia”, 2023).

Nostalgia kui termini puhul on täpselt teada selle tekke aeg: 1688. Ja selle kasutusele tooja oli Elsassi arst Johannes Hofer. Tollal kuulus see termin meditsiini valdkonda, Hofer nägi selle taga patoloogilist ja puhuti letaalset ehk surmavat koduigatsust. Nähtuse kirjeldamiseks pani ta kokku kaks kreeka sõna: nostos ehk tagasipöördumine ja algos ehk valu, nagu seda kasutati Homerose “Odüsseias”. Teadmata on see, kuidas järgnenud sajanditega sai kodu igatsemisest mineviku igatsemine.

Nostalgia teooriat aitas levitada ameerika futuroloog Alvin Toffler, kes tuli välja terminiga “nostalgialaine”, mis omandas negatiivse tähenduse. Nimelt tähistas see ekslikku suhtumist minevikku ja selle mineviku kohatut kasutamist. Ühiskonna kriitikute jaoks oli nostalgia vastus lääne kaasaja kriisile ja ka selle kriisi sümptom.

Ajaloolased Beckeri arvates nostalgiaga tegeleda ei taha ja eelistavad seda kritiseerida. Nende vaates on ajalugu mineviku uurimine selle paremaks mõistmiseks. Nostalgia aga olla süütundeta ajalugu, mineviku võltsimine selleks, et end nüüdisajas paremini tunda.

Nostalgiat ei saa Beckeri arvates uurida lahus selle emotsionaalsusest, mis määrab paljuski nostalgia mõistmise eri maades ja eri keeltes erinevalt ja ka tähendus võib pisut erineda.

Loe rohkem:  Andrei Korobeinik: Jüri Ratase lahkumisega lõpeb Keskerakonnas kodusõda | Arvamus

Ideede ja terminite levik ongi piirideülene. Näiteks sõna “retro” võeti laialt kiiresti omaks, kuid enamus inimesi ei olnud teadlikud, et see pärineb Prantsuse debatist Saksa okupatsiooni järgse elu teemal. Retro on aga tihedalt seotud popkultuuriga, pärinedes Beckeri arvates 1960. aastate kontrakultuurist. Vaja on teha vahet retro praktikate ja nostalgia kui nende kogemise ühe viisi vahel. Ja üldistavalt ei ole mineviku poole pöördumine sugugi kultuurilise allakäigu tunnus või originaalsuse puudumine. Vastupidi, see on hoopis loov uuenduste allikas.

Nostalgia muutus ruumilisest mõistest ajaliseks 20. sajandi teisel poolel. Esmakordselt nimetab Oxfordi sõnaraamat seda igatsuseks mingi minevikuaja järele aastal 1963. Ja selleks ajaks kadus termin meditsiini sõnaraamatuist.

Toffleri 1970. aasta menuk “Tuleviku šokk” leidis massiliselt tsiteerimist ja mõnda aega oligi nostalgia jutuks selle raamatu kontekstis. Varsti see iseseisvus, näiteks fraasis “nostalgiašokk”. Enamasti nähti nostalgiat märgina kultuurist, mis ebamugavuse tõttu olevikus pööras end mineviku poole. 1970. aastatel selgus, et igatseti 1950. aastaid, mis vahepealsete rahutuste järel tundusid turvalistena. Väidetud on sedagi, et 1970. aastate nostalgia oli seotud Vietnami sõja, Watergate’i, energiakriisi, kodanikurahutuste ja terrorismiga, kuid tegelikult olid need teemad nostalgia kontekstis marginaalsed. Nostalgia võib tähendada ka lihtsalt kõige kaasaegse eitamist.

“Prantsusmaal oli mineviku teema seotud linnastumise ja maalt lahkumisega. Hakati maaelu idealiseerima kui rahvuse tuuma.”

1980. aastateks kasvas Euroopas üldine huvi näiteks keskaja vastu. Mõjutas seda kindlasti Umberto Eco raamat “Roosi nimi”. Saksamaal oli oma pärandidebatt, mis keerles pigem kodu ja kodumaa teema ümber ja mida hakati seostama parempoolsusega. 1970. aastate lõpul levis nähtus ka vasakjõudude seas, kuid oma tähendusega. Prantsusmaal oli mineviku teema seotud linnastumise ja maalt lahkumisega. Hakati maaelu idealiseerima kui rahvuse tuuma.

1990. aastatel rääkisid kõik tulevikust. 2000. aastatel olukord muutus ja 21. sajandi algust võib määratleda presentismi ehk olevikulisuse kaudu. 2010. aastatel toimus mineviku rolli tõus popkultuuris, eelkõige moes ja muusikas. Sajandi esimesel kümnendil tegeleti minevikus tuhnimise, taassündide, uusvariantidega, uuesti esitamistega. Mineviku meenutamise peateeks sai internet, millega mälu muutus piiramatuks. Poliitikas ei olnud nostalgia tähtis, kuigi paljud nägid selles väljapääsu, võimalust lõigata enese jaoks avaliku kontrolli väline eraruum.

Loe rohkem:  Helena-Mariana Reimann: tantsupeol osalevad rühmad kõigist maakondadest | Arvamus

Reaalses poliitikas nostalgiat siiski kasutati, sest kõik, mis on moes, on mingil moel kasutusel ka poliitilises tegevuses. Nostalgiat seostati konservatiivsusega ja USA-s kasutas seda 1964 oma kampaanias Barry Goldwater. Siis oli mõni aeg vaikust ja umbes 15 aastat hiljem ilmus see uuesti välja Ronald Reagani kampaania ajal. Nostalgiaga seostati ka Margaret Thatcherit ja Helmut Kohli.

Nostalgia poliitilise relvana ei ole aga kunagi olnud pruugitavam kui aastatel pärast brittide euroreferendumit ja Donald Trumpi võimuletulekut. Seda terminit hakati kasutama valijate kohta, kes hääletasid sentimentaalses igatsuses mineviku järele, mida Brexit ja Trump lubasid taastada. Poliitikas on nostalgia üldiselt pigem solvanguna mõeldud.

Kõige tihedamalt on aga nostalgiaga seotud popkultuur, seda rohkem termini “retro” kasutamisega. Tagasivaade olnusse algas muusikast ja seejärel moest, kandudes teatrisse ja filmi.

1920. aastate hullustus algas filmiga “Bonnie ja Clyde” (1967). Seda peetakse ka põhjuseks, miks moodi tõusnud art nouveau asemele tõusis art déco. 1980. aastatel toimus kuuekümnendate taassünd, kuigi ilmnes ka eri ajastute segamine. Loogika ja matemaatika kohaselt tähendasid üheksakümnendad seitsmekümnendate taassündi, mida taas vedasid noored. Ja pole midagi imestada, et nullindatel võeti jutuks kaheksakümnendate taassünd. Kuigi väidetakse, et nostalgia on omane eakatele, olid kõigil taassündidel vedajateks tegelikult noored.

Seega liikus aeg tsükliliselt, ühe tsükli pikkus oli 15 kuni 20 aastat. Kuid mõju kandus ühest tsüklist teise ja seega eristamine on raske. Ehk siis nostalgia oli, on ja jääb, muutuvad vaid tähendused ja tõlgendused.

Kokkuvõttes võib öelda, et Harri Tiido artikkel “Nostalgia oli, on ja jääb” puudutas sügavalt Eesti minevikku ning tulevikku. Autor oskas kaunilt kirjeldada meie ühiskonna suhet minevikuga ning viia lugeja mõtted tagasi ajalukku. Tiido sõnum, et nostalgia on oluline osa meie identiteedist ning kultuurist, jätab mõtlema iga lugeja. See artikkel kutsub üles säilitama ja väärtustama meie kultuuripärandit ning mälestusi minevikust, olles samas avatud uutele ideedele ja suundadele tulevikus. Tiido ilus keelekasutus ja sügav sisu teevad sellest artiklist olulise ja mõtlemapaneva lugemise.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga