Hvostov: “valimistega” haihtusid illusioonid, et Putiniga saab läbi rääkida | Välismaa

Tere tulemast Eestisse! Hvostov on väitnud, et Putiniga läbirääkimistel kaotasid ilusioonid juba valimistega. See paljastab keerulise suhte Venemaa ja Eesti vahel ning paneb mõtlema selle tuleviku üle. Kas diplomaatilised suhted saab taastada või on konflikt juba liiga sügav? Hvostovi sõnad panevad meid mõistma, et poliitika ja rahvusvahelised suhted on keerulised ning vajavad põhjalikku analüüsi. Tutvudes Eesti ajalooga ja poliitilise olukorraga, saame paremini aru sellest, mis toimub meie ümber ja kuidas see meid mõjutab.

Vene keskvalimiskomisjoni teatel kogus Putin Ukrainas okupeeritud aladel üle 90 protsendi häältest. Kirjaniku ja ajaloolase Andrei Hvostovi sõnul ei ole see üllatav.

“Nagu ma olen kuulnud, siis okupeeritud aladel peeti neid nn valimisprotseduure nädal aega. Üldsegi mitte need kolm päeva, mis ametlikult Venemaal oli. Ja selle nädala aja jooksul kraabiti kokku kõik, mis vähegi võimalik,” ütles Hvostov.

“Mis puudutab Tšetšeeniat ja Tõvat, siis selline äärealade hästi kõrge valimistulemus “Kremli peremehele”, on leidnud Venemaa politoloogias sellise tähistuse nagu “valimissultanaadid”. See valimissultanaatide fenomen hakkab laienema nüüd ka sinna puhtvene aladele,” sõnas Hvostov.

Hvostovi sõnul ei ole sellised kõrged numbrid alati Kremli poolt ette antud, vaid võivad olla seotud kohaliku valitseja ambitsiooniga. “See võib olla ka oma ülim püüdlikkus, et me anname valitsejale nii hea tulemuse, kui üldse võimalik on. Ja sellega me näitame, et meie piirkonnas on kõik asjad kontrolli all. See on iseenda karjääriedendamise üks mooduseid – kirjutada nii võimalikult suurepärane number valitsejale, kui üldse matemaatika seda võimaldab.”

Hvostovi arvas, et Putin on hakanud iseenda propagandat uskuma. “Ta väidetavasti ikkagi telekas teatud saateid vaatab ja siis see, mis nendes saadetes räägitakse, on puhas vale. Aga kui inimene õhtust õhtusse vaatab teatud saateid, neid samasid propaganda saateid, siis hakkab talle lõpuks mõjuma.”

Hvostov ütles, et see on nagu iseenda seatud lõksu astumine. “Annad tellimuse – nüüd tootke sellist propaganda, siis hakkad seda ise tarbima ja lõpuks hakkad ka ise seda uskuma kõike. Selline nagu suurel tasandil enesepettus.”

“Võib-olla nende suurte valimisnumbritega on ka niimoodi,” lisas Hvostov.

Hvostovi sõnul paistab Venemaal toimuv naeruväärne ainult demokraatlikule läänemaailmale. “Just selles maailmas, mis on niinimetatud kuldne miljard või kuidas seda põlastavalt öeldakse,” ütles Hvostov.

Venemaa propaganda kanalid näitasid ka valimiste “välisvaatlejaid”, kes olid aga pärit mittedemokraatlikest riikidest.

“Niinimetatud välisvaatlejad – üks oli Süüriast, oli Zimbabwest, Botswanast. Need välisvaatlejad jäid kõigega väga-väga rahule. Süüriast tulnud inimene ütles, et Bashar al-Assadi valitakse samamoodi,” sõnas Hvostov.

Hvostovi sõnul ei ole igas valimisjaoskonnas Putini toetus algselt suur, kuid numbreid muudetakse.

“Eile kuulasin telekanali Dožd saadet. Seal olid nad selle kolmepäevase valimismaratoni jooksul siiski kusagilt Barnaulist kätte saanud ühe autentse protokolli, mida ilmselt ei olnud veel ära jõutud timmida. Protokollist selgus, et selles konkreetses valimisjaoskonnas olid suhtarvud ümmardatult sellised, et Putin sai 70 häält ja kommunistide kandidaat Haritonov sai 700 häält. Ühesõnaga – kommunistide kandidaat selles valimisjaoskonnas oli kümnekordselt edukam kui Putin,” ütles Hvostov.

Hvostovi sõnul toimub selliseid asju paljudes kohtades, hiljem muudetakse numbrid ära.

Venemaal toimuva kohta “kodusõda” öelda, on Hvostovi sõnul ilukirjanduslik. “Samamoodi Ameerika Ühendriikides toimuva kohta võib öelda, et see on kodusõda vaimses mõttes. Kui me räägime mingitest füüsilisest kokkupõrgetest. Kuigi see Kapitooliumi ründamine – see juba oli midagi sellist, kodusõja hõng oli seal. Aga need on täiesti sellised lõhestunud ühiskonnad, kus ongi laupkokkupõrkes erinevad huvirühmad.”

Venemaa opositsioon on Hvostovi sõnul pühapäeval toimunud Putini vastase aktsiooni tulemusega rahul. “Vähemalt see opositsioon, mis elab välismaal, mis on Venemaa repressiivaparaadi haardeulatusest enam-vähem väljas. Kuigi seal võidakse ka haamriga rünnata Leedus asuvaid näiteks opositsioonipoliitikuid. Nad on selle pühapäeval toimunud aktsiooni kordaminekuga väga-väga rahul. Et ikkagi inimesed kell 12 tulid, kogunesid suurtesse järjekordadesse,” ütles Hvostov.

Hvostov lisas, et Vene keskvõim üritas aktsiooni ära hoida. “Levitati valekuuldusi, et selle aktsiooni toimumise kellaaeg on edasi lükatud kella viie peale, mitte ei toimu kell kaksteist. Olid isegi kusagil mingisugused katsed neid inimesi vahistada.”

Hvostovi sõnul oli aktsiooni eesmärk võimude närviajamine. “Opositsioon tunnistas, et selle aktsiooni üks eesmärk oli ajada võimud närvi. Et võimud hakkaksid ülemuretsema. Kui nad lähevad närvi ning muretsevad liiga üle, siis nad hakkavad tegema vigu. Ja neid vigu tehes nad näitavad, kas oma nõrkust või ebakindlust.”

“Mõned vaatlejad ütlesid, et nende nn valimiste põhiteema tegelikult ei olnud võitlus mitte Putini ja tema niinimetatud vastaskandidaatide vahel, vaid Putin ja sõda. Sõda oli tegelikult põhikandidaat,” ütles Hvostov.

Putini valimistulemust hakatakse Hvostovi sõnul sõja toetuseks ära kasutama.

“Nüüd võib väita, et lõviosa Vene kodanikkonnast toetab Putinit. Kuna Putin sõdib, järelikult toetavad sõda, ja kui nad toetavad sõda, siis järelikult võib elanikkonna käest nõuda suuremat panustamist sellesse sõjaüritusse maksude näol. Kas maksude näol või võib-olla siis mingisuguse mobilisatsiooni teel. Kõik asjad on võimalikud,” lausus Hvostov.

Hvostov ütles, et Putin on sõja ebaeduka algusega seotud šokist üle saanud ning kasutab nüüd sõda diktatuuri kehtestamiseks. “Sõda võimaldab sõna otseses mõttes diktatuuri üles ehitada. Kõik vastalised kusagile “asfaldi alla” ajada nagu Venemaal öeldakse. Kõiki selliseid asju teha, mida ilma sõjata ei oleks võimalik ette olnud võtta,” sõnas Hvostov.

Hvostovi sõnul ei ole Putin motiveeritud sõja lõpetamiseks ega rahuläbirääkimiste alustamiseks. Ta lisas, et Venemaa valimistulemusega haihtusid läänemaailma illusioonid, et Putiniga saab läbi rääkida.

“Politoloog (Andrei) Makaritšev ütleb, et tegelikult seda näitemängu, mida nüüd siin on korraldatud seoses presidendivalimistega, on Kremlil vaja selleks, et saada legitiimsust. Diktaator tegelikult vajab pidevalt rahva armastust või sellist kõikjale ulatuvat toetust. See on nagu õhk ja leib,” sõnas Hvostov.

Hvostovi sõnul võib Venemaa liikuda Putini isikukultusega Põhja-Korea teed.

“Putini puhul on ju seda ammu välja toodud, et ta on nii-öelda riigi esimese mehena õppinud suhtlema rahvaga otse. See on nagu diktaatori jumaliku võimu üks ilminguid või tõestusi, et ta suhtleb rahvaga otse, ilma igasuguste vahendajateta. Ja rahvas on sellest pöörases vaimustuses,” sõnas Hvostov.

Ta tõi võrdluse, et kui Põhja-Koreas ilmub diktaator rahva hulka, siis inimesed minestavad. “Venemaal on umbes sama teed minemas. Kuus aastat, kui ta nüüd veel võimul on, siis vaatame, et kui see kõik kestab, kas näeme ka lõpuks selliseid pilte nagu Põhja-Koreas. Putin ilmub rahva hulka ja rahvas minestab suurest vaimustusest,” sõnas Hvostov.

Mihkelson: tegemist oli diktaatorile uue “legitiimse” perioodi kinnitamisega

“Tõesti mind natukene nagu paneb ikka imestama, et rahvusvaheline meedia võtab väga rahulikult ja ütleb, et olidki valimised. Et Putin võitis mäekõrguselt ja nii edasi,” ütles riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson esmaspäeval “Terevisioonis”.

“Mis valimistest me räägime, kui tegemist on tegelikult puhtakujulise fašistliku diktatuuririigiga, kus iseenesest poliitika, kui selline, on nii-öelda likvideeritud. Tegelikult see, mis toimus, oli lihtsalt diktaatorile uue “legitiimse” perioodi kinnitamine,” sõnas Mihkelson.

Mihkelson lisas, et kui Putin järgmised kuus aastat üle elab, saab temast Venemaa kõige kauem võimul olnud diktaator alates Katariina II-st.

Allikas:
“Vikerhommik”, intervjueerisid Kirke Ert ja Taavi Libe; “Terevisoon”, intervjueeris Katrin Viirpalu

In conclusion, Hvostov’s statement about the illusions of being able to negotiate with Putin evaporating during the elections serves as a stark reminder of the challenges and complexities of international relations. It highlights the importance of realistic expectations and the need for diplomacy and strategic decision-making when dealing with powerful leaders like Putin. Estonia must continue to work towards maintaining strong alliances and solidarity with its Western allies in order to address the evolving security threats posed by Russia and uphold its sovereignty. It is clear that dialogue alone may not be enough to address the concerns and interests of all parties involved.