Horvaatia erakorralistel parlamendivalimistel konkureerivad peaminister ja president | Välismaa

Horvaatia valmistub põnevatel poliitilistel aegadel erakorraliste parlamendivalimistega, kus peaminister ja president seisavad vastamisi. See ajalooline võitlus on pannud riigi elanikud ootusärevasse meeleollu ning kaalul on mitmed olulised küsimused riigi tuleviku suhtes. Konkureerimine kõrgeimate ametikohtade nimel toob esile erinevad visioonid ja poliitilised eesmärgid, mis kajastavad Horvaatia rahva sügavaid muresid ja lootusi. jälgige tähelepanelikult, kuidas see põnev poliitiline duell lahti rullub ning millised muutused võivad oodata Horvaatia tulevikus.

Horvaatia erakorralised valimised leiavad aset 17. aprillil, ütles reede hommikul riigi president Zoran Milanovic. Reede õhtul teatas aga valitsust korruptsioonis korduvalt süüdistanud Milanovic, et ta kandideerib ise ametisoleva peaministri Andrej Plenkovici vastu opositsiooni peaministrikandidaadina.

Ühtlasi teatas Milanovic, et Euroopa Parlamendi valimised toimuvad Horvaatias 7. juunil.

Horvaatia vasaktsentristlik opositsioon süüdistab alates 2016. aastast võimul olnud paremtsentristlikku peaministrit Andrej Plenkovicit korruptsioonis, samas kui Plenkovic eitab süüdistusi. Plenkovic nõustus eelmisel nädalal opositsiooni survel parlamendi laialisaatmisega, mis toimus neljapäeval.

Milanovic, kes pidas varem suurima opositsioonijõu sotsiaaldemokraatide (SPD) juhiametit, nimetas Plenkovici valitsuse viimast ametiaega “neljaks autuse aastaks”. President lisas, et ta kandideerib valimistel Plenkovici vastu SPD peaministrikandidaadina, kirjutab Bloomberg.

Milanovici ja Plenkovici suhted on olnud pikalt kehvad, veebruaris kritiseeris president peaministri kandidaati riigiprokuröri ametikohale, nimetades Plenkovicit “korruptsiooni ja kuritegevuse kaitsjaks”.

Plenkovic kutsus sel nädalal Milanovicit aga “sarivaletajaks” ja Horvaatia huvide “hävitajaks”.

Plenkovici erakond Horvaatia Demokraatlik Liit HDZ ja SDP on domineerinud Horvaatia poliitikat alates 1991. aastast, kui Horvaatia sai iseseisvaks.

Kuigi koos SPD-ga kandideerib ühises valimisliidus veel mitu vasakpoolset ja tsentristlikku erakonda ning ka Plenkovici HDZ on tavaliselt osalenud valimistel koos mitme väikese erakonnaga, ennustavad arvamusküsitlused mõlemale Horvaatia suurele erakonnale kaotusi.

Kui eelmistel valimistel sai HDZ juhitud valimisliit 37 protsenti häältest ja SPD juhitud valimisliit 25 protsenti häältest, ennustavad valimisküsitlused HDZ-le veidi alla 30 protsendi ja SPD-le veidi alla 20 protsendi valijate toetust. Seetõttu võib valitsuse moodustamine osutuda mõlemale suurele erakonnale keeruliseks.

Samas muudab olukorda ootamatu Milanovici kandideerimine, mis võib suurendada SPD häältesaaki ning tähendada väga tasavägiseid valimisi.

Veel üheks üllatuseks on Milanovici teadaanne, et kuigi ta kandideerib riigi peaministriks, ei kavatse ta presidendiametist lahkuda enne valimisi. Siiski ütleb Zagrebi Ülikooli politoloogia professor Zarko Puhovski, et selline otsus pole põhiseadusega vastuolus.

Milanovici praegune ametiaeg presidendina saab läbi aasta lõpus.

Kui SPD on keskendunud korruptsioonisüüdistustele, siis Plenkovic rõhutab tema valitsuse ajal aset leidnud avaliku sektori töötajate palgatõuse, millest viimane toimub aprilli alguses.

Kuigi vähem kui nelja miljoni elanikuga Horvaatia mõju Euroopa Liidus on piiratud, naudib Penkovic häid suhteid Euroopa Komisjoni presidendi Ursula von der Leyeniga tänu oma pikkale valitsemiskogemusele.

Poolteist kuud enne Euroopa Parlamendi valimisi toimuvad parlamendivalimised avaldavad mõju ka sellele, mitu eurosaadikut suudab HDZ endale juunikuus tagada, kirjutab Financial Times. 2019. aastal sai HDZ neli eurosaadikut Horvaatia 11-st.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et Horvaatia erakorraliste parlamendivalimiste olukord on hetkel äärmiselt pingeline, kuna peaminister ja president konkureerivad omavahel. See näitab selgelt poliitiliste jõujoonte teravat vastandumist riigis ning võib kaasa tuua suuremaid muudatusi Horvaatia poliitilises maastikus. Kuid samas võib see ka tähendada rohkem konkurentsi ja valikuvõimalusi kodanikele. Sõltumata tulemusest on oluline, et valimised toimuksid õiglaselt ja demokraatlikult, ning et Horvaatia rahvas saaks teha oma otsuse ilma välise sekkumiseta.