Hooldusperesid on iga aastaga vähemaks jäänud | Eesti

Tervist, kallid lugejad! Hooldusperede arv Eestis on viimase aastakümne jooksul pidevalt vähenenud, jättes paljud lapsed ja noored ilma vajalikust perekondlikust toest. See murettekitav trend on pannud paljud muretsema, kuidas tagada hooldusperede arvu suurenemine ja luua turvaline keskkond nende lapsed ja noortele, kes ei saa elada oma bioloogiliste vanematega. Selles artiklis uurime, millised on peamised probleemid ja väljakutsed hooldusperede valdkonnas ning kuidas ühiskond saab aidata seda olulist küsimust lahendada.

Iga aastaga on vähemaks jäänud neid peresid, kes soovivad hakata hoolduspereks. Hooldusvanemate hinnangul võib üheks põhjuseks olla vähene tugi traumeeritud lapse kasvatamisel.

Igal aastal tuleb leida uus kodu ligi 300 lapsele, sest neil pole võimalik oma kodus kasvada. Mullu leiti hoolduspere 51 lapsele.

Samas on iga aastaga jäänud vähemaks neid inimesi, kes soovivad pakkuda kodu võõrale lapsele. Kui 2020. aastal oli valmis hoolduspereks olema 72 peret, siis mullu 42.

“Ilmselt ei ole seal isegi see küsimus, et nad ei taha, pigem võib-olla ei julgeta, sest tegelikult hooldusperes olev laps on ikkagi traumakogemusega laps. Tal on suur seljakott, me ei tea, mis seal seljakotis on, kui palju raskusi, alates sellest, millised diagnoosid tal võivad olla, millised käitumised ja emotsioonid võivad väljenduda. Ja kui me täna vaatame üldse maailma vaimset tervist, siis inimesed ise on väsinud,” selgitas Igale Lapsele Pere juhatuse liige Jane Snaith.

“Perede valmisolek peab olema hästi läbimõeldud ja pered peavad hindama seda, milline on nende olukord, kas nad saavad võtta, kas on neil ressurssi. See võtab põhjalikku läbimõtlemist ja see nõuab aega enne, kui selle otsuseni jõuda,” rääkis sotsiaalkindlustusameti asendushoolduse talituse juhataja Kaja Rattas.

Kui varasematel aastatel olid hooldusperedele pakutud tugiteenused projektipõhised ja sõltusid eurotoetustest, siis nüüd rahastatakse neid riigi rahakotist.

“Järgmisest aastast, 2025. aastast peaks jõudma ka seaduse regulatsiooni tasemele, nii et tugi peredele on püsiv, riigi poolt rahastatud ja see on mitmekülgne,” kinnitas Rattas.

Snaithi sõnul on olukord viimastel aastatel märgatavalt paranenud ja riik suudab pakkuda tuge peredele, kuid napib just lastele mõeldud abi ja tugiteenuseid, aga ka pädevaid spetsialiste.

Snaithi sõnul on tähtis, et tugi oleks püsiv, mitte ei kestaks paar aastat.

“See püsiv tugi ja arusaamine, et nende laste kasvatuses ei muutu kõik üliheaks ühe aastaga, lihtsalt see võtab aega. Selline mitteametlik psühholoogia ütleb, et täpselt nii kaua aega, kui laps on olnud katkises keskkonnas, vajab ta, et need muutused temas tekiks,” ütles Snaith.

Aga miks on ikkagi nii, et igal aastal tuleb nii paljudele lastele leida uus kodu?

“Põhjuseid on väga erinevaid. Võib olla see, et vanem on haige ja ta ei tervene, vanema vanemlikud oskused on nõrgad, võib olla sõltuvusainete tarvitamist. Nii et põhiliselt võib öelda, et nõrgad vanemlikud oskused on valdav,” selgitas Rattas.

Enam kui pooled hoolduspere leidnud lapsed elasid kas turva- või asenduskodus, otse sünnitusmajast sai uue pere viis last, teist sama palju läks hooldusperre senisest kodust. Oma sünniperre läks mullu tagasi neli last, kellest üks pidi sealt taas lahkuma.

Kokkuvõttes võib öelda, et hooldusperede arvu vähenemine on murettekitav trend Eestis. See võib tekitada suurema koormuse lastekodudele ja muudele hoolekandeasutustele. On oluline leida lahendusi, kuidas toetada hooldusperesid ning pakkuda neile vajalikku tuge ja ressursse. Samuti tuleks suurendada teadlikkust hooldusperede olulisest rollist ja väärtusest ühiskonnas ning julgustada rohkem inimesi seda võimalust kaaluma. Ainult nii saame tagada, et kõik laste hooldusvajadused on täidetud ning neil on võimalik kasvada ja areneda turvalises ning armastavas keskkonnas.