Herem: oleksin pidanud mõned eruohvitserid paremini enda maailmaruumi saama | Eesti

Estonia has a rich history of military leadership, and one name that stands out is Lieutenant General Herem. In a recent interview, he reflected on the importance of training young officers to adapt to new challenges, emphasizing the need for flexibility and resilience in today’s rapidly changing world. His insights shed light on the crucial role of military leadership in navigating the complexities of modern warfare. As a respected figure in Estonia’s defense community, Herem’s words resonate with aspiring officers and veterans alike, inspiring them to strive for excellence in their service to the country.

Alustame jutuajamist eilsest uudisest, et Veiko-Vello Palm suundub reservi ja selle lahkumise taustal on juba mõnda aega käinud arutelu, kuidas kaitseväe hierarhia kõrgematele astmetele jõudnud ohvitsere kauem riigikaitses aktiivsena hoida. Kuidas seda kommenteerida, et 50-aastaselt on lagi ees ja seda nii väikeses riigis kui Eesti, kus häid inimesi on niigi vähe?

Ei, seal ei ole lagi ees, kindralite kohad on limiteeritud. Eestil on neid 12 tükki vahelduva eduga, sest mõnda kohta Balti kaitsekolledžis näiteks me vahetame teiste riikidega.

Ja kui need kohad on kõik täis ja mõnel ametikohal inimene on teeninud kolm-neli või lausa viis aastat, siis ta tunneb, et ta on ammendunud sellel ametikohal. Kus ta siis läheb? Mitte kõrval kindrali kohale, sest et seal on inimene ees. Ja altpoolt tulevad üldjuhul targemad inimesed. Meil täna veel on nii, et parema ettevalmistusega ikka alles tuleb.

Ja siis ei olegi tal muud kui astuda kõrvale. Minna reservi. Ja paraku meie riik tõesti on nii noor ja kaitsevägi ka, et see juhtub praegu kuskil seal 50-ndates inimestega. Enamusel nendest on alati võimalus tegeleda riigikaitsega edasi. Tsiviilisikuna kaitseministeeriumis, kaitseväes, kaitseliidus. Kuskil on alati võimalus. Aga kas nad ise tahavad ja kas mõni ka sobib ja kas mõnda ka tahetakse, on juba iseküsimus. Aga ma täna ei näe erilist raiskamist või mingit minna laskmist.

 Aga Veiko-Vello Palmil tuli ikkagi piir ette?

Temaga on nüüd natuke teistmoodi lugu. Kindral Palm oleks kindlasti teeninud edasi. Ka pärast kaitseväe juhataja valimist. Ma julgen öelda, et kindralite vahel täna ei ole sellist konkurentsi, et kui mina nüüd seda kohta ei saanud, siis mul ei kõlba enam teiega koos teenida. Sellist asja meil ei ole.

Ja ma tean ka seda, et kui see otsus (Andrus Merilo kaitseväe juhatajaks – toim) oli tehtud, siis Palm oli nõus edasi teenima või tahtis edasi teenida. Aga see mustamine, mis käis ajakirjanduses, ühel hetkel lihtsalt ületas kõik piirid. Ja kui mitmed poliitikud, kes on seotud riigikaitsega, on sulle öelnud, et nad ei usalda sind kaitseväe juhatajana, siis kuidas sa tunned ennast diviisiülemana või peastaabiülemana või kaitsejuhataja asetäitjana? Pärast seda, kui riigikaitseliste institutsioonide esindajad ütlevad, et nad sind ei usalda.

Kas te kaitseväe juhatajana tunnete isiklikku vastutust, et Palmiga nüüd niimoodi läks?

Isiklikku vastutust ei tunne. Võib-olla ma oleks pidanud viie aasta jooksul midagi teistmoodi tegema. Mõned reserv- ja eruohvitserid kuidagi paremini enda maailma ruumi saama. Ja sel juhul ei oleks sellist mustamist toimunud. Aga ma ei võta küll siin mingit vastutust endale praegu. Aga kaotus on tema lahkumine Eesti kaitseväe jaoks suur.

Aga varem või hiljem me läheme sellest organisatsioonist niikuinii välja ja tulevad asendajad, mistõttu ma ei tee sellest liiga suurt traagikat, et Palm ära läheb.

Märgiks ära vaid selle, et poliitikutel, kellel on mingid ambitsioonid, mingisugune ebaõnnestumisest tekkinud pettumus või kibestumus, nendel on võimalus lihtsalt mustata ja neid protsesse segada. Mitte kujundada, aga segada.

Postimehes on täna ära märgitud, et mitme kõrge ohvitseri üheaegne lahkumine tegevteenistusest peaks poliitikutele olema häirekell, mitte võimalus sekkuda ja halvustada.

Jah, see võib nii olla, aga mõnele võib olla hoopis tundub, et nad teevad õiget asja ja on midagi saavutanud. Nii et pole see neile mingi häirekell, tõenäoliselt.

Mis olukorda paneb see, mis on toimunud Veiko-Vello Palmi ümber, teie järeltulija Andrus Merilo?

Ega selline meedias laamendamine ei mõju tähelepanuvõimele hästi. Aga muidu meil on väga hea koostöö. Kindral Merilo on tänasest minu majas ja me teeme koostööd selle nimel, et juunikuust tema saaks asja ilusti üle võtta.

Kui mõtlete enda kaitseväe juhataja ametiajale tagasi, siis kui palju sellist kemplust poliitikutega teil endal ette tuli?

Päris palju ja mitte ainult minu lemmikerakonnaga (Naerab). Kui ma viis aastat tagasi alustasin kaitseväe juhataja, siis ma ütlesin, et ma teen edasi seda, mida tegi kindral Terras. Ehk siis kaitsevalmidu –  kaitsevägi on sõjavägi ja ükskõik mis hetkel peab ta hakkama riiki kaitsma.

Selle raames tegime päris palju otsuseid: spordirühmad, muud kärped, vaktsineerimised. Ja enamasti oled sa sel hetkel ajakirjanduses üksi. Hulk poliitikuid, kes kõik arvavad, et nad täpselt teavad, mida teha või tahavad nad lihtsalt välja paista. Nad hakkavad sõna võtma ilma, et neil oleks aimu detailidest või taustast.

Tegelikult veel kolm aastat tagasi öeldi Eesti kaitseväe kohta, et ärge tõmmelge, et tuleb NATO ja te ei ole mingi vägi. Et see vorm, mis mul praegu seljas on, see on inetu lapiline vorm. Täna tänu Ukraina presidendile on sellises taktikalises riietuses väga šeff ringi käia.

Ehk [poliitikute] sõnavõtmisi on olnud palju. Ja ma ei tea kas selleks, et saada tähelepanu või tahtest ka midagi paremaks teha, aga sel hetkel sa oled tõesti üksinda ja pead neid asju selgitama. Ja ma ei pea siin silmas tegelikult kaitseministrit, kõigi nendega on hästi olnud.

Te annate praegu ametit üle Andrus Merilole. Kas teil on olnud aga mõelda tagasi oma viiele ametiaastale ja panna paberile kirja töövõite?

Ei ole pannud paberile töövõite. Ma mõtlen loomulikult kogu aeg mingitele eesmärkidele, sest need on ju püstitatud. Ja siis sa vaatad, kuhu sa oled jõudnud, aga see ei ole mitte väga suur ajarännak edasi-tagasi.

Kuhu Eesti kaitsevägi teie juhtimisel jõudnud on?

Muutuks selle rõhuasetuse minu juhtimisel ära. Neli-viis aastat tagasi ei kujutanud keegi ette, et me oleme sellises võimekuses, kus me oleme täna ja kus me oleme selle aasta lõpuks või järgmise aasta lõpuks. See areng on minu meelest olnud väga muljetavaldav. Mitte ainult raskes rauas, aga just nimelt selles võimes, mida me oleme suutnud arendada. Ja see on kõik tegelikult inimeste töö, see on pannud väga palju koormust juurde. Kaitseväelastele, ametnikele. Ja seda tuleb küll kiita ja sellega peaks kaitsevägi olema rahul.

Reservohvitser Ilmar Raag avaldas hiljuti ERR-i portaalis arvamusloo, kus ta kirjutas, et kaitseväe juhataja pole ammu enam lihtsalt kindral kaitseväelaste eesotsas – tal on riigikaitses täita korraga mitu funktsiooni. Kui te nüüd natukene neid funktsioone sõnastaksite, mida te ütleksite?

Et Raag ütles ja mina pean seletama? (Naerab) Ei, ma olen teiega nõus, sest ega kaitseväe juhataja ole ainult ainult sõjaplaani tegija. Ta peab seda ka selgitama, miks me mingisuguseid asju teeme. Ja see selgitus on hästi tähtis, sellepärast et meie kaitsevägi koosneb suures osas reservväelastest, kes iga päev süsteemis ei ole ja kes loevad lehti ja Facebooki ja saavad kokku tuttavatega ning kuulavad poliitikuid. Ja see võib kõrvale kallutada nende arvamuse kaitseväest, kui meid lihtsalt halvustatakse.

Eeile lugesin näiteks Varro Vooglaiu Facebooki seinalt, et Herem lasi eelmine aasta lahti 10 kindralitärniga ohvitseri, tehes ruumi kas Palmile või ma ei tea kellele (seda ei väitnud Vooglaid, vaid tema seina kommentaariumis üks teine inimene – toim). Ja sellele noogutatakse kaasa. Tal on 10 000 jälgijat. See ei vasta tõele.

Kui palju siis lahti lasite?

Eelmisel aastal ühe ja viie aasta jooksul viis. Ja mina ei lasknud kedagi eelmisel aastal lahti, vaid kindral Ühtegi läks ise vabatahtlikult reservi.

Aga see minu arvates tekitab sellist usaldamatus kaitseväe suhtes, kui sellised faktid käivad ja keegi peab nendega tegelema. Ja minu arvates tegeletakse sellega vähe ja võib-olla see ongi siis kaitsejuhata ülesanne neid asju selgitada. Või kui öeldakse, et meil õhutõrje puudub ja droonid tapaksid meid kõiki, siis ma pean Facebookis kuskil kirjutama pikema lõigu, milles meie õhutõrje seisneb. Ilma seal praalimata või kellegagi kaklemata, aga lihtsalt selgitades, mis meil siis tegelikult täna on. Et tekiks ikkagi usaldus ja mingisugune enesekindlus reservväelastes,, aga ka tegevväelastes.

Juhtusin nägema kolmapäeva õhtul Soome rahvusringhäälingu uudiseid, kus teie järglane Andrus Merilo andis intervjuu, ja ütles seal muuhulgas: ” Venemaa ründab läänt pigem varem kui hiljem. Ja sellele, kui palju meile aega antakse, ei ole mõtet aega raisata. Oluline on Ukraina sõja õppetunni kohaselt olla valmis võitlema ja esimene lahing tuleb võita. Esimene laine peatada, siis jääb su riik alles ja teised jõuavad appi.”

Ma just enne ütlesin, et ta on õige mees. Nii et tuleb sellele mõttele alla kirjutada.

Sõjaohust on väga palju räägitud viimastel kuudel ja on neid, kes selle peale pahandavad ja ütlevad, et miks inimesi hirmutatakse. Aga suurem osa arvab, et me peame olema kõigeks valmis, eriti kui mõelda Ukrainale. Mis te ütlete praegu meid kuulavatele inimestele, mis neid lohutada võiks või mis võiks sellisel raskel ajal olla inimestele pidepunkt peale selle hirmu, mis nagunii kogu aeg pea kohal on?

Esiteks see, et me saame hakkama. Me saame hakkama nii, nagu saab Iisrael, Lõuna-Koreavõi mõni teine riik, kes elab kogu aeg ohu kõrval. Me oleme siiamaani hakkama saanud ja me saame tulevikus ka. Me ise läheme aina paremaks ja meie liitlased on ka meiega rohkem koos kui kunagi varem.

Mitte ainult sellepärast, et meil on mingid plaanid, aga minu arvates meie läänepoolsed sõbrad aina rohkem saavad meiega ühtemoodi aru sellest ohust. Ja küsimus ei ole ju Eesti kaotuses või Balti riikide kaotuses. Kui meil läheb kehvasti, siis läheb kehvasti kogu Lääne ühiskonnal. Ja seda nad teavad väga hästi.

Mul on tunne, et see Prantsusmaa presidendi Macroni sõnum, mida ma tegelikult ei tea, mida ta täpselt ütles, aga see, et viime saapad Ukraina territooriumile. Ma ei usu, et ta on öelnud, et viime sinna päris väed. Aga see, et oleme seal kohal. Lõpetame ära selle riskist hoidumise, et me anname ainult sinna raha ja moona vaid läheme ja teeme seal midagi. Need võivad olla meedikud, demineerijad, väljaõpetajad, ükskõik mis – ei pea ju tingimata sõjas olema. Aga ma arvan, et selline väljaütlemine näitab ikkagi hoiakut või sellist arusaamist Venemaa ohust. Ja me nüüd kuuleme tegelikult väga palju teisi poliitikuid samamoodi ükskõik kus kohas  – Itaalias, Hollandis.

Te olete oma lahkumisega seoses andnud mitmeid intervjuusid, aga päris täpselt seda ei ole rääkinud, mida te nüüd siis umbes juulikuust alates hakkate tegema? No kõigepealt tõenäoliselt puhkate?

No jah, tõenäoliselt, eks ma puhkan ka vist mingi 30 päeva saada.

Aga ma esitan teile lõpetuseks küsimuse, mis tuleb kümneaastaselt kuulajalt Karlilt: “Väsimus hakkab tõenäoliselt juba ligi hiilima. Kas nüüd saate hingata kergendatult ja teie sõjaväeline karjäär on lõplikult läbi?”

Vaata, Karl, see sõjaväeline karjäär võib edasi kesta näiteks kaitseliidus. Näiteks Rapla malevas kuskil. Ja mitte ainult pühapäeviti, vaid võib-olla ka teisipäeva õhtuti. Ja noh, ma olen, jään ikkagi reservväelaseks, et oma hinges ma kuulun ikkagi kaitseväkke edasi. Nii et ei lõpe midagi. 

Kokkuvõttes, kindralmajor Martin Heremi sõnad annavad mõtteainet ja julgust kõigile Eesti kaitseväe liikmetele. Tema tunnustus erohvitseridele julgustab neid tegema veelgi paremat tööd enda maailmaruumi laiendamisel ja professionaalsuse tõstmisel. Eruohvitserid on oluline osa kaitseväe struktuurist ning nende roll on hindamatu meie riigi kaitse tagamisel. Loodame, et selline tugi ja mõistmine jätkub ning et Eesti kaitsevägi suudab oma eesmärke saavutada veelgi paremini tulevikus.