Hendrik Toompere jr: kui tahame teatrikaardil olla, peame tegema suurlavastusi | Teater

Hendrik Toompere Jr. is a prominent figure in the Estonian theater scene, known for his dedication to creating powerful and impactful productions. In his recent interview, he emphasized the importance of producing large-scale performances to stay relevant in the theater world. Toompere’s passion for the arts and his innovative approach to storytelling have earned him critical acclaim and a loyal following. With his bold vision and commitment to excellence, Toompere continues to push boundaries and challenge audiences in Estonia and beyond. His work is a testament to the power of theater to inspire, provoke, and entertain.

Eesti teatriauhindadel on Draamateater tänavu nomineeritud 12 kategoorias. Hendrik Toompere jr tõdes, et see on suur au ja tal on ka hea meel ise olla nomineeritud auhinnale, mida varem jagatud polegi – eripreemia riskijulge, sotsiaalselt tundliku ja mitmekesise repertuaari kujundamise eest Eesti Draamateatris. Enda sõnul jõuavad lavastustega seotud mõtted ja ideed temani erinevalt, mõni pikema planeerimise käigus, mõni täiesti juhuslikult. “On asju, mida me põhjalikult läbi mõtleme, võib-olla teeme ettepaneku mõnele lavastajale konkreetse plaaniga, aga päris palju tuleb lavastajatelt endilt ja on ka juhtumeid, kus lihtsalt nii hea idee lajatab pähe, et ei olegi midagi öelda, tuleb lihtsalt võtta tegemisse,” rääkis ta.

Samal ajal valib Draamateater endale uut direktorit. Direktori pädevuses on näiteks ainuisikuliselt valida ka loominguline juht, ta juhib kogu teatrit praktiliselt igas sfääris ja mõjutab kõike, mis sellega seotud. “Ma arvan, et on oluline, et direktor oleks arukas inimene. Ma loodan ka seda, et ta mõistab, mis teatris oluline on.”

Kõik loomingulised sihid seab teatris paika Toompere jr ise, ta teeb plaani, millega liikuda, aga et see ka tõeks saaks, on vajalik mõlema koostöö. “Direktori ja loomingulise juhi suhe on alati selline, et mina tulen hullude ideedega, tema tõmbab mind tagasi ja siis me kuskil keskel omavahel kohtume. Direktori ülesanne on vaadata, et need plaanid, mis me püstitame, oleks võimalik kuidagiviisi teostada,” märkis Toompere jr ja avaldas heameelt, et praeguse Draamateatri direktori Rein Ojaga on neil klappi olnud.

Suurte lugudega kasvamine

Toompere jr rõhutab suurlavastuste tähtsust, sest need paistavad paratamatult kaugemale. “Kui me tahame teatrikaardil olla, mitte ainult Eestis, vaid ka laiemalt maailmas, siis sel juhul suurlavastused on miski, mille peale inimesed tulevad. “Macbethi” on tulnud vaatama külalised Soomest, Lätist, Leedust, Saksamaalt, isegi New Yorgist. Need on mingis mõttes maamärgid ja nad ka iseloomustavad ajastut,” ütles Toompere jr. Suurvormi pidulikkusele lisaks pakuvad need talle siirast huvi. “See on selline subjektiivne maitse, mis ei tähenda, et mulle väikevormid ei meeldi. Intiimsed väikevormid on ka väga toredad,” kinnitas lavastaja.  

Tema lavastatud “Lehman Brothersi” teeb suurlavastuseks muusika ja mastaapne lugu. “Seal on lisaks näitlejatele ka kolm suurepärast muusikut. Ma arvan, et koostöö muusikaga on miski, mis tõstab selle kõrgemale. Teine asi on see sisuline pool. See läheb läbi 150 aasta, käsitleb suuri sündmusi ajaloos. Tal on igas mõttes mastaapi mu meelest. Kuna lava on suhteliselt tühi, siis me peame kasutama kujundikeelt. Nii stsenograafilist kujundikeelt kui ka näitleja mängu. Kujund on võimas asi – see ärgitab inimese kujutlusvõimet. Väga suure osa sellest vägevusest teeb inimene ise ära, kui ta seal saalis istub,” lausus Toompere jr.

Suured lood köitsid teda juba lapsepõlves. Talle on alati meeldinud muinasjutud ja eeposed, unejutuks lugesid vanemad Antiik-Kreeka müüte. “Kujutame ette, et väike poiss hakkab õhtul magama jääma, pime tuba, paneelmaja korteris, silmad kinni, järsku kujutad ette, et lähed müstilistesse metsadesse või mägede vahele lõpututele ookeanidele rändama. Ma saan aru, antiiklood on arhetüüpsed lood. Ma ei tea, kui palju ma tol hetkel sellest arhetüübist aru sain. Sel hetkel oli mul lihtsalt teatav esteetiline taju, mis mulle meeldis ja ka see nägemus, suurte laamade põrkumine. See on miski, mis vist on minusse jäänud sellest ajast peale. Need on suured lood tõesti, alates kõige algusest, maailma tekkimisest, jumalatest ja titaanide võitlusest.” 

Igavikulised ja aktuaalsed teemad

Teatris on püünel üheltpoolt igavikulised teemad – elu, surm, armastus – ja teisalt päevakajalisemad lood. “Ukraina sõda on miski, mis on meie elu sügavalt mõjutanud. Eks poliitilise teatri ja poliitiliste küsimustega see häda on, et need aeguvad üsna kiiresti. Kui miski saab klassikaks, siis see tähendab, et see elab üle erinevad ajad, see on kõnekas erinevatele põlvedele. Kui me mõtleme Ukraina sõjast, siis see tõesti mõjutab. Me esimese hooga ei osanudki teatris kohe sellele reageerida, sest see oli šokk kõigile. Täna meil on mitmeid lavastusi, mis on ühel või teisel moel sellest mõjutatud. “Macbeth” läbi suure klassikalise loo läheneb sellele samale temaatikale, aga siis on “Cafe Theatral”, mis on vastukaaluks hoopis lõbus lugu, ta annab inimesele võimaluse ennast välja lülitada, mõtte vabaks lasta, lihtsalt end hästi tunda teatris. Need on mõlemad teed, mis pidi saab päevakajalistele sündmustele reageerida. Nüüd me valmistame ette suurt etendust “Rahamaa”, mis tuleb sel suvel Tartus,” rääkis Toompere jr.

“Rahamaa” lähtub Eestit raputanud rahapesu skandaalidest. “Midagi pole teha, suured rahad liigutavad suuri rattaid. Suurte rahade eest saab teha palju head, aga võib ka korda saata kurja. Konkreetselt see rahapesu lugu minu meelest puudutab meid väga mitmel tasandil. Need rahad on tõesti meeletud, nende rahade eest, mis sealt läbi on käinud, põhimõtteliselt võiksid kõik eestlased kümme aastat rahulikult keskmist palka saada ilma mitte midagi tegemata. Meeletud summad,” nentis Toompere jr.

Teisipidi tegeleb tükk maineküsimusega. “Me oleme kogu aeg proovinud olla kuskil Skandinaavias ja nii edasi, aga ühtäkki selgub, et me mõtteviisilt ikka mingil põhjusel kipume tagasi just sellises halvas tähenduses Ida-Euroopasse ja ei taha sellest NSV Liidu pärandist välja murda. Kui hakata vaatama, kelle raha siis pesti, siis paljud on seal vene nimed. Ja kui edasi veel vaadata nendest nimedest, siis paraku need otsad viivad FSB-ni,” ütles ta ja lisas, et Ukraina sõda asetab seda kõike selgemasse perspektiivi. 

Tartu Uue Teatri otsuses pärast esietendust rohkem mitte mängida uut tükki, mille keskmes oma pere kallal vägivallatsenud muusik Ants Laidam, on Toompere jr toetaval positsioonil, ehkki nendib, et tehtud tööst on kahju. “Ega me vaatajatena ju ei näe tihtipeale selle taha, kui palju on vaeva nähtud, materjali uuritud, ja kuidas siis see lõpuks välja ei tulnud, ei tea. Või tuli midagi, võib-olla oli see nii hägune.. Aga nad on palju vaeva näinud, teinud lavastuse valmis ja nüüd siis järsku niimoodi esietenduse hommikul. See on jube sant seis,” ütles Toompere jr. Ta leiab, et kui inimene on oma pere suhtes vägivaldne olnud, on see tõepoolest piir, millest ühe tüki kirjutamisel üle ei tohiks astuda. 

“Need lood olid üsna võikad. Mis sa teed sellisest tüübist ikka tükki. Ma ütleks lohutuseks neile, et äkki neil on võimalik sellest midagi muud teha nüüd tulevikus. Võib-olla nad saavad sellele konkreetsele juhtumile hoopis vindi peale keerata. Mul hakkas kohe mõte liikuma, et sellest saaks ju omaette lavastuse, kuidas selline info nullib kogu eelneva töö ära ja kuidas sa siis edasi sellest olukorrast lähed. Kunagi oli Evald Hermaküla Draamateatris ja oli lavastus, mis jäi ära nii-öelda näitleja haigestumise tõttu, kuid tegelikult oli näitleja tol hetkel purjus. Evald läks lavale ja ütles, et näitleja haigestumise tõttu jääb meil täna etendus ära, aga ma võin teile rääkida, mis seal juhtus. Ja siis ta rääkis üksinda kogu selle asja ära, mis seal toimus. Ma mõtlesin kuidagi sarnast stsenaariumit sel hommikul, kui see info tuli,” rääkis Toompere jr.

Näitleja, kes lavastab

Suurimad lavastused sünnivad ikka ooperis ja Toompere jr tõdes, et on ka ooperilavastamise peale mõelnud, ehkki pelgab veidi seda žanri. “Esiteks ma pole liiga palju ooperit näinud oma elu jooksul, teiseks tundub ta mulle mitte nüüd karm, aga seal on reeglid. Näiteks selline asi nagu aeg. Draamalavastaja saab ajaga mängida, aga ooperis see on ette antud. Sa ei saa taktist maha jääda. See mänguvahend on sealt ära võetud. Kui ma mõtlen sedasorti muusikateatri peale, siis ma ise tunnen, et siin on veel võimalusi,” ütles ta ja tõi näiteks “Macbethi”, kus draamanäitlejad on kokku viidud rahvusorkestriga. “Minu meelest see on äge ja ma näen sellises teatritegemises enda jaoks rohkem potentsiaali.”

Hendrik Toompere jr lõpetas lavakunstikooli 24. lennu 2010. aastal, juhendajaks tema isa. Pärast lõpetamist liikus ta üpris kiiresti lavastamise juurde. “Koolis oli ülesanne, et me pidime tegelema kõik katkendi lavastamisega, oma kursusekaaslaste juhendamisega ja sealt see kuidagi hargnema hakkas. See pakkus mulle huvi. Mida rohkem ma seda teha sain, seda enam ta avas ennast minu jaoks,” rääkis Toompere jr, kuidas ta lavastamise juurde jõudis.

2018. aastal sai temast Draamateatri kunstiline juht. Toompere jr nentis, et on inimesi, kes kahtlustavad, et tänu perekondlikele sidemetele on tal olnud võimalik nii kiire lend teha, kuid tegelikult on selle taga ikkagi suur töö. “Ma tahaks loota, et sel alal, kus ma olen, ikkagi nii päris ei saa. Sind ju publik vaatab, see kõik toimub võrdlemisi avalikult ja publik hääletab jalgadega. Kui ma sõna suust ei saa, ei ole mul ka asja sinna lavale,” sõnas lavastaja.

Praegu lõpetab lavakat järjekordne lend, kellest mitmed lähevad ka Draamateatrisse tööle. Selleks, et valikut teha, käib Toompere jr vaatamas diplomitöid ja eksameid ning uurib õppejõududelt, mis sorti inimestega on tegu. Kõige olulisem on aga see, kellest teatris parajasti puudu on.

“Meil tuleb kaks tüdrukut, üks poiss ja ma arvan, et ruumi pikemas perspektiivis on veel. Esiteks on loomulikult värsket verd teatrisse tarvis, aga kõik, kelle ma olen sinna kutsunud, on minu meelest suurepärased noored, väga potentsiaalikad näitlejad,” ütles ta.

Kui lavakast tuleb Draamateatrisse noori näitlejaid pidevalt, siis Viljandi kultuuriakadeemiast on ainsana Draamateatris püsiva koha välja teeninud näitleja Tõnis Niinemets. “Ma arvan, et siin on mitu põhjust olnud, esiteks ma ei välista seda absoluutselt, et me sealt ei võtaks, ma arvan, et see on täiesti reaalne, et me leiame ühe näitleja, kes on Viljandist ja kutsume ta enda juurde palgale. Eks aeg lähebki rohkem sinna suunda, kuna on kaks kooli, palju näitlejaid ja kohti on tegelikult teatris vähe, et üha rohkem me vaatame juba end sisse töötanud näitlejaid. Näitleja lõpetab kooli, paari aasta pärast on ta end tõestanud,” põhjendas Toompere jr.

Teisalt tuleb tema sõnul mängu ajalooline side. “Draamateater on Panso kooliga kuidagi tihedates sidemetes olnud, me oleme selle kooli vilistlased ja Draamateater on Tallinnas, Panso kool on Tallinnas. Ta kuidagi on paraku niimoodi läinud. Ma ei oska lõplikut head põhjust välja tuua, miks see nõnda on. Nagu näitlejaala on, mingil põhjusel ühed tõusevad teistest rohkem esile.”

Teatriarmastuse juured on järjepidevuses

Kui ühiskonnas on midagi olulist toimumas ja teater tunneb, et peaks kellegi kaitseks välja astuma, tehakse toetusaktsioone, nii nagu õpetajate streigi ajal oli solidaarsushetk lavastuses “Vend Antigone, ema Oidipus”. “Teater, nagu kunst, on alati nõrgema kaitsel, et tasakaalustada seda maailma, mis on pragmaatiline ja kohati väga kuri. Ma arvan, et see oli õige käik ja ilmselt tuleb neid asju veel ette,” ütles lavastaja.

Põhjus, miks Eestis teatrit nii palavalt armastatakse, peitub Toompere jr-i sõnul selle järjepidevuses. “Eestis lihtsalt on juba pikka aega teatrit tehtud ja see, et me täna oleme selles seisus, et saame rõõmsad olla, et Draamateatril läheb hästi ja üldse teatris käiakse väga palju, on tänu eelnevale tehtud tööle. Meil on praegu väga palju arukat, toredat ja nõudlikku publikut. See, et Draamateater toimetab ja teeb sellist julgemat teatrit on tänu sellele, et NO-teater omal ajal tõi kokku ägeda kaasaegse ja kunstiliselt nõudliku vormi ning rahvaliku sisu sinna juurde, suutis seda kombineerida. See, et NO-teater niimoodi sai toimetada, on tänu Krahlile, aga ka Undile, Hermakülale, mu enda isa on ka Draamas teinud uhkeid kaasaegseid lavastusi 90ndatel,” sõnas ta.

Uue Draamateatri direktori valimise valguses ütleb ta, et ka kunstilise juhi positsiooni peale ei tohiks väga kauaks jääda. “See pole kasulik. Alati saab tagasi tulla kunagi tulevikus. Eks kõigil saavad mõtted ühel hetkel otsa ja siis tuleb minna neid koguma,” rääkis Toompere jr.

Kultuurisoovitus. “Mina soovitan Urmas Vadi uut romaani “Kuu teine pool”. See on üks ääretult soe ja humoorikas lugemine nagu Urmas Vadi asjad alati. See on kõigile meile, kes me oleme tundnud, et ühel ilusal päeval naaseme kirjanduse rüppe, kõik, kes me ei suuda viit minutitki telefonita olla ja kauem kui 30 sekundit ühtegi videot vaadata. Nüüd on see võimalus, see on kerge ja mõnus lugemine, soovitan kõigil see ette võtta ja nautida,” soovitas Toompere jr.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et Hendrik Toompere jr sõnum on selge – Eesti teater peab astuma suuri samme ja looma suurlavastusi, et säilitada oma kohta maailma teatrikaardil. Toompere julgustab teatriinimesi olema loovad ja ambitsioonikad ning mitte jääma mugavusstsooni. Ainult nii saame pakkuda publikule unustamatuid elamusi ja tuua rahvusvahelist tunnustust Eesti teatrile. Peame järgima Toompere eeskuju ja panustama oma kirge ja energiat suurlavastuste loomisse, et jääda pidevalt arenevate teatrimaade seas silma ja südamesse.