Heljo Pikhof: loometöötasust, kultuurkapitalist ja ERR-i uuest majast | Arvamus

2271483h561ct24

Tere tulemast! Today, we are excited to discuss the influential figure of Heljo Pikhof in the Estonian cultural landscape. Pikhof has been at the forefront of discussions surrounding artist compensation, the cultural capital, and the new headquarters of the Estonian Public Broadcasting (ERR). Her work has sparked important conversations about the value of creativity and the support needed for the country’s cultural sector to thrive. Join us as we explore Pikhof’s impact on Estonia’s cultural and artistic community, and the ongoing developments in the country’s cultural institutions.

Kui praegu on riigikogu otsuse alusel riiklikult tähtsate kultuuriehitiste nimekirjas viis objekti, siis edaspidi saab kultuurkapital rahastada neidki ehitisi, mida praeguses nimekirjas ei ole, kirjutab Heljo Pikhof.

Eesti riigi sünnipäeva künnisel arutas riigikogu eelnõu, mis toob positiivseid arenguid meie kultuuriellu. Täiendav panustamine Eesti kultuuri ja eriti vabakutseliste loomeinimeste sotsiaalkaitsesse on iseäranis hinnatav praegusel keerulisel ajal, kui igal pool napib raha ja räägitakse pigem vaesuse ümberjagamisest.

Kultuurkapitali seaduse ja hasartmängumaksu seaduse muudatused sündisid kultuurikomisjoni koostöös Eesti Kultuurkapitali, kultuuriministeeriumi, sotsiaalministeeriumi ja rahandusministeeriumiga.

Läinud aasta lõpus oli Toompeal ilus ajalooline hetk, kui esimest korda toimus kultuurikomisjoni ja kõigi loomeliitude esindajate kohtumine, millel võeti vaatluse alla loovisikute sotsiaalsed garantiid. Ka koostöö Eesti loomeliitudega oli eelnõu menetlusprotsessis kõigiti meeldiv ja asjalik.

Oma ootustes jäädi realistlikuks. Näiteks leidis kunstnike liit, et loomulikult ei ole kõigi loovisikute probleeme võimalik korraga lahendada, sest paratamatult tuleb lähtuda kultuurkapitali võimalustest ja toetuste taotlejate rohkusest, ristides valmiva seaduse “kauaoodatud, oluliseks ja hädavajalikuks sammuks.”

Võtkem siis vaatluse alla peatselt lõpphääletusele tuleva ja mitmest “plokist” koosneva eelnõu sisu. Loovisikuid puudutav osa avardab vabakutseliste loomeinimeste juurdepääsu sotsiaalsetele tagatistele. Seaduse mõttes on siin võtmesõnaks loometöötasu. Loometöötoetus nimetatakse ümber loometöötasuks ja tasu maksmiseks tuleb sõlmida käsundusleping. See tagab tasu saajale sotsiaalkaitse: ravikindlustuse, pensionikindlustuse ja töötuskindlustuse.

Loe rohkem:  Rein Sikk: iga küla vajab oma lendavat ninasarvikut | Arvamus

Nii laheneb osaliselt kultuurivaldkonna väga terav probleem, vabakutseliste mure sotsiaalsete garantiide kättesaadavuse pärast. Nimelt ei ole paljudel kultuurialadel loomeinimestel palgalisi töökohti ja tööandjat, mistõttu on nende sissetulek ebaregulaarne ja tihti ka väike.

Sageli on loometöö rahastajaks kultuurkapital, mis toetab loovtööd maksuvabade toetuste ja stipendiumidega, millega senini pole aga kaasnenud sotsiaalsed garantiid. Nüüd on kultuurkapital leidnud lisaraha ja võimaluse suurendada oma sihtkapitalide võimalusi katta ka tasu saajate sotsiaal- ja tulumaks. Neid makse ei maksta tasude ega stipendiumide arvelt.

Rõhutan, et muudatused ei kahjusta mitte kuidagi kultuurkapitali autonoomiat ega piira kultuurkapitali sihtkapitalide otsustusvabadust. Küll aga toetavad need Eesti kultuuri jaoks oluliste loovisikute, kellest nii mitmedki on tulenevalt oma töö iseloomust aeg-ajalt hapras seisus, toimetulekut. Kuidagi ei saa alahinnata ka turvatunde andmise tähtsust.

Natuke ka detailidest. Loometööks ettenähtud tasu jagatakse loomeperioodi kuude arvuga ja makstakse välja igas kuus. Ühe kuu summa peab olema vähemalt nii suur, et sellelt saaks maksta sotsiaalmaksu miinimumi. 2024. aastal on vastavaks summaks 725 eurot. Võib heita ette, et miks ei laiene sotsiaalkaitse kõigile loomeinimestele, aga kuskilt peab alustama ja kindlasti tuleb astuda ka järgmised sammud. Olen kindel, et varem või hiljem jõuame me ka selleni, et Eestis on universaalne ravikindlustus.

“Neile objektidele, mis on riigikogu otsusega juba pingeritta seatud, annab seadusemuudatus täieliku kaitse.”

Sama seadus muudab riiklikult tähtsate kultuuriehitiste rajamise paindlikumaks. Kui praegu on riigikogu otsuse alusel vastavas nimekirjas viis objekti, siis edaspidi saab kultuurkapital rahastada neidki ehitisi, mida praeguses nimekirjas ei ole. Aga neile objektidele, mis on riigikogu otsusega juba pingeritta seatud, annab seadusemuudatus täieliku kaitse. Selleks, et see kaitse oleks veelgi kindlam, saab samal ajal täiendavalt rahastada vaid üht ehitist korraga. Ja kui see hoone valmib, siis saab järgmise kultuuriehitise valida vaid tingimusel, et eelmisele on kõik väljamaksed tehtud.

Loe rohkem:  Vello Loemaa: lennuväe kasutusele võtmine on Ukrainale hädavajalik | Arvamus

Tänu hasartmängumaksu määra ning alkoholi- ja tubakaaktsiisi tõusule ning hasartmängumaksu korralikule laekumisele on kultuurkapitali rahaline võimekus praegu hea.

On hästi teada, et Eesti Rahvusringhääling vajab hädasti uut maja. Nii ongi mõistlik kasutada kultuurkapitalile laekuvat vaba raha ja ehitada lõpuks valmis pikalt oodatud uus telemaja. Eelmise aasta lõpus oli tähtsate kultuuriehitiste finantseerimiseks ettenähtud raha jääk kultuurkapitalis 25,6 miljonit eurot. Tänavu peaks lisanduma veel 16,8 miljonit eurot. Me peame suutma operatiivselt tegutseda ja probleeme lahendada, kui selleks aken avaneb.

Tähtsate kultuuriobjektide loetellu kuuluvad praegu rahvusooper Estonia, Rakvere Arvo Pärdi nimeline muusikamaja, Narva Kreenholmi kultuurikvartal, Tartu südalinna kultuurikvartal ja Tallinna filmilinnak.

In conclusion, Heljo Pikhof’s insights on the importance of fair compensation for artists and the role of the Cultural Endowment and the Estonian Public Broadcasting in supporting the arts are truly valuable. Her emphasis on the need for sustainable funding and recognition for creative work highlights the significance of the arts in Estonia. Additionally, her thoughts on the new Estonian Public Broadcasting building serve as a reminder of the importance of providing adequate resources for cultural institutions. Pikhof’s perspectives shed light on the crucial role of the government and public institutions in nurturing and preserving the country’s cultural heritage.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga