Harri Tiido: vahelduseks juttudele järgmise sõja saabumisest | Arvamus

1441702h0f3dt24

Harri Tiido on Eesti kirjanik ja poliitik, kellel on omapärane vaade maailma sündmustele. Tema viimane käsitlus järgmisest sõjast pakub haaravat, kuid samas mõtlemapanevat lugemist. Tiido suudab lugejaid kaasata oma terava analüüsiga ning panna mõtlema tuleviku võimalike arengute üle. Tema kirjutised on täis sügavat tarkust ja kriitilist mõtlemist, mis paneb kahtlema senistes veendumustes. Kui otsite huvitavat ja kaasakiskuvat arvamust järgmise sõja võimalikkuse kohta, siis Harri Tiido artikkel on kindlasti mõistlik valik.

Viimaste kuude jooksul on poliitikud ja sõjaväelased ning muud arvajad pakkunud erinevaid tähtaegu, millal võib oodata Venemaa kallaletungi järgmisele riigile. Jutt sõjast on muutunud argiseks mitte ainult Ukrainas toimuva taustal, vaid ka ettepoole vaatavalt. Seega võtan vahelduseks ette sõja mõttetuse ehk rahu.

Jutu taustaks on briti ajakirjaniku ja ühiskonnategelase ning Nobeli rahupreemia laureaadi Norman Angelli raamat “Suur illusioon”. See üllitati aastal 1910 varasema pamfleti “Euroopa optiline illusioon” laiendusena.

Lühikokkuvõttena võib öelda, et raamatu mõte on näidata sõja puhkemise võimatust tulenevalt selle mõttetusest. Üllas üritus, kuid meenutan, et ilmumisaasta oli 1910, seega neli aastat enne esimese ilmasõja algust. Ehk tõenäoliselt väga vale hinnang inimestele ja ühiskondadele või nii.

Raamat on ilmunud tõlkena umbes 25 keeles ja kogutiraaž umbes kaks miljonit eksemplari, kui teatmeteosed ei valeta. Angelli teose kaalust räägib ka tõik, et 1933. aasta Nobeli rahupreemia anti talle just selle raamatu eest, kuigi auhinna kättesaamine toimus kaks aastat hiljem. Ta olla ka ainus Nobeli preemia saaja, kes pälvis selle pelgalt ühe raamatu eest.

Mul oli kasutada raamatu 1912. aastal ilmunud versioon, mis olla teatud määral ümber kirjutatud, arvestades esmatrüki järgset kriitikat. Aga igal juhul huvitav lugu, et sõja võimatusest vahetult ilmasõja eel rääkiv raamat on sedavõrd suure ja mitmeti ka püsiva tähelepanu all. Ka minul laual olnud raamat on välja antud aastal 2007, seega pärast kahte vahepealset ilmasõda.

Angell suri 1967 ja nägi seega ka teise ilmasõja järel kujunenud maailma, mille kohta oli tal ka oma arvamine. Nimelt oli ta selleks ajaks muutunud idealistist kollektiivse julgeoleku pooldajaks. Kuigi võib väita, et ilmasõdade tulemused mõneti kinnitasid tema algses töös esitatud mõtteid ehk seisukohta, et majanduslikult ei ole sõdadel mingit mõtet. Prohvetlikult ei näinud ta mõtet Nõukogude Liidu kaasamisel maailma julgeolekuarhitektuuri. Tema arvates sai see kujuneda vaid samameelsete riikide vahel.

Loe rohkem:  Kaja Kallas: valitsus üksinda ei seljata ühtegi kriisi | Arvamus

“Suures illusioonis” kirjutab Angell, et kõik rahvad kuulutavad vajadust end kaitsta, kuid see eeldab, et keegi tahab neid rünnata. Need seisukohad lähtuvad eeldusest, et riigil või rahval on kas kasvavast elanikkonnast tulenevalt või laieneva tööstuse tõttu või lihtsalt paremate olude saamiseks pidev vajadus territooriumi laiendada ja teiste vastu jõudu rakendada.

“Ta püüab näidata, et loomuliku laienemise ja agressiooni vajaduse tõstmine üldiseks ideeks on suur ja ohtlik eksitus.”

Angell arvab, et inimkond on sellest arenguastmest juba üle saanud ning et kaubanduse ja tööstuse arenguks ei ole vaja territooriumi laiendada. Ta püüab näidata, et loomuliku laienemise ja agressiooni vajaduse tõstmine üldiseks ideeks on suur ja ohtlik eksitus. Euroopas võivad väikesed ja sõjaliselt nõrgad riigid olla majanduslikult edukamad kui suured ja tugevad.

Raamatu ilmumisele eelnenud neli aastakümmet näitasid autori sõnul elutähtsa vastastikuse sõltuvuse teket. Rahaturud on universaalsed ja sõjaline rünne teise riigi vastu võib ründajale majanduslikult ja rahaliselt väga kalliks minna. Isegi kui britid suudaksid Saksamaa hävitada, hävitaksid nad ühtlasi ka suure osa oma võlgnikest ja tekitaksid lootusetu paanika Londoni börsil. Neutraalsed riigid ei osta suurriikide toodangut nende sõjalise võimsuse pärast, nad ostavad seda hinna või kvaliteedi pärast.

Sakslased võitsid 1870. aastatel prantslasi, aga ei võitnud pikas plaanis midagi. Isegi sõjakahjude korvamiseks saadud raha läks valitsusele, mitte elanikkonnale, kes oli tegelik kahju kandja.

Rahvaste põhjused sõja alustamiseks ei ole majanduslikud, need kujutavad moraalseid konflikte, erinevaid arusaamu õigustest. Või siis põhinevad need kõrkusel, rivaalitsemisel, uhkusel, soovil olla teistest parem ja nii edasi.

Patsifistlikult mõeldes võib öelda, et sõjad on relvastatud rahu tulemus ehk võidurelvastumine viib mingil hetkel relvade kasutamiseni. Iga konflikti aluseks on aga mitte vastasseis eri riikide vahel, vaid vastasseis riikide sees demokraatia ja autokraatia, või sotsialismi ja individualismi vahel.

Tasub meeles pidada, et kui keegi hakkab lärmakalt oma au pärast muretsema, võime kindlad olla, et peatselt paneb ta toime mõne ebaratsionaalse teo. Ja kui poliitik lärmab, et mingi teine riik on sõjakas, siis tähendab see soovi ise agressiivset sammu astuda.

Loe rohkem:  Helin Puksand: eesti (õige)keelest | Arvamus

Sõda tähendab hoolikalt valitud tervemate, tugevamate, võimekamate elanike – mõnes mõttes rahva eliidi – väljavalimist ja hävitamist sõjaväljal ja mõlemad sõjapooled jätkavad olemasolu halvema osaga elanikkonnast, seda sõltumata sõja tulemusest. Inimkond on tervikuna organism, mis vajab koordineerimist oma osade vahel, et jätkata elu ja kohaneda keskkonnaga. Jõu kasutamine on aga sellega vastuolus.

Tänapäeva seisukohalt üks sobiv märkus Venemaa kohta. Nimelt kõige targemad inimesed Venemaal ootavad mitte riigi laiendamist, vaid selle kohatu gigandi lagunemist ja selle asemel paljude eneseteadlike ühiskondade teket. Selle uue paljususe liikmed võivad olla siis ühendatud loomuliku vastastikuse sümpaatia alusel.

Sõda ei ole Angelli sõnul aga võimatu, illusoorne on mitte sõja võimalikkus, vaid selle kasulikkus. See on ilmselt püsiväärtusega mõte.

Kild Angelli 1935. aasta Nobeli-loengust, kus ta viitab Saksamaa arengutele ja diktatuuride tekkele. Ta toonitab, et ainus võimalus diktaatoriks saada on olla avalikkuse teadvuses. Selleks ei saada musklite jõul, vaja on veenda miljoneid inimesi kasutama oma muskleid teatud moel. Saksa natsionaalsotsid alustasid väikese rühmana ja nad oleksid selleks ka jäänud, kui nad ei oleks olnud võimelised veenma masse neid toetama.

Angelli põhjendused sõja võimatusest ei pruugi olla pädevad, kuid tema selgitus sõja mõttetusest on kasutatav ka praegu. Kuid, nagu ta ütles, poliitikud ei mõtle vaid majanduslikult. Ja need muud ajendid on need, mis panevad meid taas arutama, millal järgmine sõda võiks alata. Meenutame, et Angell muutus elu lõpuks kollektiivse julgeoleku toetajaks. Seega oli ta õigel teel.

Viited lugemishuvilistele

Harri Tiido avaldatud artikkel Eesti Päevalehes paneb lugejad mõtlema järgmise sõja võimalikkusele ning selle mõjudele. Tiido hoiatus sõjaohtude kohta on õigeaegne ja oluline ning peaks panema meid kõiki mõtlema meie riigi kaitsevõimekuse tugevdamisele. Ta on toonud tähelepanu olulistele küsimustele, mis puudutavad meie riigi tulevikku ning julgustab meid olema valmis eelseisvateks ohtudeks. On oluline, et jätkaksime selle teema üle mõtlemist ja arutelu ning teeksid vajalikud sammud meie riigi julgeoleku ja kaitse tagamiseks.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga