Hannes Nagel: elanikkonnakaitse jää küll liigub, aga võib-olla ummikusse | Arvamus

Estonias, the debate surrounding civil protection continues to evolve, with Hannes Nagel at the forefront of the discussion. As an expert in the field, Nagel brings a unique perspective on the current state of civil defense and its effectiveness in the modern world. His insights challenge traditional beliefs and highlight the need for innovative solutions to ensure the safety and security of the population. In a society where threats are constantly evolving, Nagel’s opinions are more relevant than ever, shedding light on the potential roadblocks and opportunities for progress in civil protection.

Elanikkonnakaitse on nagu valimislubadus ehk lubatakse üht, saad teist. Nüüd, kui ametnikud on ebamugavalt suure elevandi toast avastanud, peaks sellele järgnema ka poliitiline reaktsioon. Eeldatavasti selline, mis kajastub konkreetsetes poliitilistes ja riigieelarvelistes otsustes, kirjutab Hannes Nagel.

Vastselt ilmunud elanikkonnakaitse raamdokument on märgiks valdkonna ametnike erakordsest aususest, mida tuleb igati tunnustada. Lõpuks on tunnistatud, et “olemasolevate ressurssidega ei ole riigil ja omavalitsustel vajalikku valmisolekut oma inimeste kaitsmiseks sõjalises olukorras”.1

Viimane lause on otsetsitaat riigikantselei, siseministeeriumi ja sotsiaalministeeriumi koostatud elanikkonnakaitse raamdokumendist, mis annab valdkonnale ausalt värske, ent hävitava hinnangu. Olukord, kus ametnikud ise kirjutavad juba dokumentidesse, et neile eraldatud ressurssidega pole võimalik Eesti elanike kaitset tagada, on häbiväärne ning paneb küsima, millega on tegelenud vähemalt viimased kaks aastat Eesti poliitiline tasand.

Raamdokument on kaaslaseks elanikkonnakaitse tegevuskavale aastateks 2024-2027,1;2 millest peegeldub endiselt madal elanikkonnakaitse ambitsioon. Ühtlasi pakutakse kavades välja ka sihttasemed aastani 2034, mis pakuvad endiselt vaid madalaid eesmärke.

Nii on järgnevaks neljaks aastaks ainuvõimalik vaid pehmete tegevuste nagu inimeste teadlikkuse suurendamine sellest, et riik ei ole suuteline neid tagalas kaitsma ja igaühe enda asi on enesekaitse väljaarendamine, mida toetab kiire ja tervikliku ohuteavituse lahenduse väljaarendamine.3

Sama loogiline oleks teha ajateenijatele ja reservväelastele vaid teoreetilist väljaõpet, kus praktika toimub struktuurilise eelarve kokkuhoiu nimel ja kliimaneutraalsuse eesmärke tagades vaid peas, ent n-ö põllule ülesandeid täitma saadetakse ikka ning ilma varustuseta.

Samal ajal kordub avalikes sõnumites strateegiline kommunikatsioon, et aeg ettevalmistusteks on üürike ning riigil tuleb kiiresti sõjalist riigikaitset turgutada,4 ent elanikkonnakaitses on aega maa ja ilm.

Näiteks laiapindseks riigikaitseks eraldas riik nelja aasta jooksul 80 miljonit eurot, millest vaid 35 miljonit eurot läks siseministeeriumile ehk järgmisel neljal aastal kulub elanikkonnakaitsele keskmiselt 8,8 miljonit eurot aastas,5 mida on vähem kui näiteks sõjaline riigikaitse kulutab ühe oma tagasihoidlikuma ostuga näiteks 12,7 mm snaipripüssidele (9,9 miljonit).

Elanikkonnakaitse rahastuse võrdlusmomendi saamiseks tasub lahti võtta Riigi Kaitseinvesteeringute Keskuse tegevuskava aastateks 2024–2028, millest vaatab vastu hoopis see teine reaalsus: varitsev õhuründemoon 200 miljonit, liikursuurtükid ratastel 250 miljonit, jalaväebrigaadide õhutõrjeraketid 200 miljonit eurot jne.6

Samal ajal saab elanikkonnakaitses ka kümne aasta perspektiivis näha ette vaid kümne protsendi elanike evakueerimisvõimekust (sic!) seitsmeks päevaks või mainida häguselt, et pooltel kortermajadest ja äripindadest on loodud “lahendused varjumiseks”.

Palun vabandust, aga milline sõda vahetus Eesti tagahoovis Ida-Euroopa mõistes on viimasel kümnendil kestnud kuni seitse päeva? Ning mida tähendab “lahendus varjumiseks”? Näib, et rahalise katte olemasoluta ei olnud võimalik kuidagi terminit varjend kasutada.

Selline seis on poliitiliste valikute küsimus. Kuidas iseloomustada viimast kaht Reformierakonna juhitud valitsust? Elanikkonnakaitse on nagu valimislubadus ehk lubatakse üht, saad teist. Nüüd, kui ametnikud on ebamugavalt suure elevandi toast avastanud, peaks sellele järgnema ka poliitiline reaktsioon. Eeldatavasti selline, mis ei piirdu vaid arvamusavaldustega, vaid kajastub konkreetsetes poliitilistes ja riigieelarvelistes otsustes.

Kui pärast sellise seisu tunnistamist ei leita elanikkonnakaitsele püsirahastust, mis pole parasjagu võimuloleva koalitsiooni armust sõltuv projektipõhiselt aastast aastasse ühekordsete rahasüstide andmine, on tegemist kõrgeima taseme tahtmatu sabotaažiga.

Viimasel ajal ongi kommunikatsioonis olla kuulda, et elanikkonnakaitsel on tagatud püsirahastus, mille kohta saab öelda fake news ehk valeuudis. Kuidas on püsirahastus kolmeks aastaks raha eraldamine? Püsirahastusest on saanud uutmoodi bürokraatlik spinn, millega püütakse elanikke lollitada. Kuni elanikkonnakaitsele pole kindlat protsendipunkti ette nähtud, on tegu lihtsalt valetamisega.

“Nii on elanikkonnakaitse suurimaks ohuks jätkuvalt Venemaa kõrval meie oma keskmine Eesti poliitik.”

Elanikkonnakaitsetusest võidab vaid Venemaa ning on kohatu rääkida enam 30-aastasest võlast, valdkonna püsirahastuse oleks saanud kahe aastaga kokku leppida. Nii on elanikkonnakaitse suurimaks ohuks jätkuvalt Venemaa kõrval meie oma keskmine Eesti poliitik, kes keeldub aktsepteerimast seda, et mandaadi saamine tähendab elanike heaks töötamist ka valimisjärgsel ajal enne uute valimistulemuste selgumist.

Kahjuks loetakse vaid uhkusega ette sõjalisele riigikaitsele minevaid protsente, efektsete esitluste saatel ka soomukeid, rakette ja mürske, kuid elanikkonnakaitse olulisus unustatakse. See suhtumine eristab meid põhimõtteliselt Põhjamaadest ja tundub jääma ületamatuks väärtuspõhiseks eraldusjooneks (nende) põhja ja (meie) ida vahel.

Ehk aitab elanikkonnakaitse olulisust (või kulurida, kuidas kellelegi) läbi ettevõtja pilgu nägemine paremini tajuda. Kaitseta elanikud ei kipu makse maksma, eriti kui nad on vigastatud või orienteeritud eranditult individualistlikule ellujäämisele. Kui ettevõttes ja tehases pole töölisi, pole võimalik kaupu toota, rääkimata teenuste osutamisest, Kes teenindaks, ostaks ja tarbiks, kui uppuja päästmine on uppuja enda asi? Omaette küsimus on see, et millised peaksid välja nägema täiendavad mobilisatsioonid, kui tagala on kaoses.

Need tagajärjed on sõjas teatud maani paratamatud, aga poliitikud peavad tajuma vastutust ennetavalt kannatuste määra vähendamises. Kõik saavad aru, et sõjas ei ole võimalik kaotusi vältida, ent elanikkonnakaitse saab ja peab elanikele pakkuma elementaarset turvatunnet. Kui see pole eesmärk, mille nimel pingutada, siis mis on?

Kui Eesti pürgis lääne kaitseallianssi, seati rahvuslik eesmärk üles ehitada riigikaitse vastavalt NATO standarditele. Sellega kaasnesid konkreetsed poliitilised otsused ja konsensus mitte kiskuda kaitsepoliitika arendamist päevapoliitilisse solgiämbrisse. Elanikkonnakaitse väärib sama.

Kokkuvõttes võib öelda, et Hannes Nagel on tõstatanud olulise küsimuse elanikkonnakaitse valdkonnas Eestis. Tema seisukoht, et jää küll liigub, kuid võib-olla ummikusse, tõstab esile vajaduse pidevalt analüüsida ja arendada riigi kaitsevõimet. On oluline, et kohalikud ametiasutused ja sõjalised jõud jälgiksid pidevalt muutuvaid ohuhetki ning oleksid valmis reageerima kiirelt ja tõhusalt. Tänu arvamusartiklitele nagu need saab avalik arvamus kaasatud ning teemale rohkem tähelepanu pööratud, mis omakorda aitab tõsta elanikkonna teadlikkust ja valmisolekut kriisiolukordadeks.