Haibiga saavutatud tähelepanu on teaduses kahe teraga mõõk | Teaduselu

827525h8adet24

Teadlased üle maailma püüavad pidevalt oma avastuste ja uuringutega tähelepanu tõmmata, kuid mõnikord võib see tähelepanu saavutamine olla kahe teraga mõõk. See kehtib eriti teaduse valdkonnas, kus laialdane tähelepanu võib kaasa tuua ka vastukaja ning kriitikat. Haibiga saavutatud tähelepanu on teaduses kahtlemata oluline, kuid samas tuleb olla valvas võimalike kõrvalmõjude suhtes. Uudne ja huvitav teadusuuring võib vallandada elava arutelu ning teadlastel tuleb olla valmis vastama erinevatele küsimustele ning väljakutsetele, mis sellega kaasnevad.

Haibi tekkimine on osaliselt süsteemi sisse kirjutatud

Esmalt räägin sellest, miks on haip saanud teaduskommunikatsioonis üsna tavaline nähtus. Lihtne vastus oleks, et haibis on süüdi meedia. Täpsemalt kannavad olulist vastutust teaduskommunikatsiooni vahendamisel toimetajad ja ajakirjanikud.

Meedia tahab erakordseid lugusid, rõhutada konflikti ja kaasahaaravaid pealkirju. Mida rohkem on infot, seda raskem on välja paista ning pidevalt tuleb välja mõelda uusi nõkse. Nii võib saada mõjutatud teaduse kajastamine, mistõttu esineb tõenäolisemalt liialdamist ja info moonutamist.

Enamik teadlasi, kellega olen sel teemal suhelnud, oskavad tuua näite omast kogemusest, kus nende uurimistööd on käsitletud kallutatult või ülepaisutatult. See on nii mõneski tekitanud meediaga suhtlemisel ettevaatlikkust.

Olgugi, et tähelepanumajandus on haibi üks juurpõhjustest, ei saa haibi tekitamises süüdistada üksnes meediat. Selles on oma kandev osa nii teadlastel endil, teadusasutustel, teaduskirjastustel kui ka poliitikutel ja teistel otsustajatel.

Haip võib alguse saada juba siis, kui teadlane kirjutab granditaotlust, kus entusiastlikult kujutletakse avastusi ja kasusid, mis võiksid kaasneda uurimisprojekti läbiviimisega. Teadusrahastuse saamisel on tihe konkurents, mistõttu tuleb teadlastel paista rahastajatele silma ja näidata projekti potentsiaalsust.

Seega võib haipi käsitleda justkui tööriistana, mis aitab valdkonna või ka konkreetse tehnoloogia arendamiseks meelitada vajalikke ressursse ning tõsta teadlase legitiimsust.

Üleskiitmist soosib lisaks teadusraha taotlemisele teadustulemuste avaldamise protsess. Konkurents on selles etapis mitmetasandiline ja tihe, sest üha rohkem on nii teadlasi ja artikleid, aga ka teadusajakirju ja -kirjastajaid.

Ühest küljest ajendab teadlasi surve avaldada publikatsioon võimalikult mainekas teadusajakirjas, mis koguksid rohkelt viitamisi – see on praegu üks olulisemaid tulemusmõõdikuid, luues pinnase tuleviku rahastuseks.

Teisest küljest soosivad haipi teadusajakirjade ja -kirjastajate valikud, kes kasumliku äri nimel jahivad samuti klikke ja viiteid. Mitmed uuringud on leidnud, et teaduskeel, mis peaks olema võimalikult objektiivne ja neutraalne, on muutunud viimaste kümnendite jooksul palju positiivsemaks ja kohati lausa sensatsiooniliseks.

Lõpuks jõuame ringiga tagasi meediani, sest just meedia vahendusel saab teadustulemusi tutvustada laiemale avalikkusele. Selleks proovivad teadusasutuste kommunikatsiooniinimesed teadlaste kaasabil otsida teadustööst laiemat ühiskonda puudutavat aspekti ning seda näiteks pressiteates või sotsiaalmeedia postituses atraktiivselt esile tuua.

Jällegi, et oma sõnumiga inimeseni jõuda, peab kõvasti pingutama, sest infot, selle andjaid ja vahendajaid on metsikult palju ning inimese tähelepanu on piiratud ressurss. Tähtis on mõista, et kõigis nimetatud etappides alates teadusprojektile rahastuse taotlemisest kuni teadustulemuste publitseerimiseni ei haibita enamasti isegi mitte tahtlikult, vaid selle tingivad erinevad süsteemist tulenevad surved.

Loe rohkem:  Teenetemärgi saanud Peeter Ross: peame õppima üksteisega koostööd tegema | Teaduselu

Millal muutub haip problemaatiliseks?

Haipi võib käsitleda loomuliku osana teaduskommunikatsioonist, aga nii teadlaskonnal, teaduse vahendajatel kui ka avalikkusel tuleks teadvustada selle varjatud ohte.

Haip võib kaasa tuua mitmesuguseid probleeme, sealhulgas avalikkuse arusaama moonutamist teadusest, poliitiliste arutelude kallutamist, tõestamata ravimeetodite või tehnoloogiate enneaegset turundamist. Ühtlasi võib see viia olukorda, kus ressursid mängitakse ümber nii, et üleskiidetud valdkonda suunatakse raha ja tähelepanu mõne teise samaolulise teadussuuna arvelt. Viimaks, kui antud lubadusi ja ootusi ei täideta, võib kannatada saada projekti või suisa kogu valdkonna usaldusväärsus.

Poliitikud võivad tahtlikult või tahtmatult hoogustada teadushaipi, kui teadustulemusi kasutatakse poliitilistel või ideoloogilistel eesmärkidel. Näiteks tuginesid Eesti metsadebatis osad poliitikud ja otsustajad uuringutele, mis rõhutasid metsa majanduslikke eeliseid. Teised rõhusid jällegi teadustöödele, mis osutasid keskkonnaprobleemidele – vastavalt sellele, missugust metsamajanduspoliitikat toetati.

Sarnase filtri läbi tasub jälgida ka tasapisi arenevat diskussiooni võimaliku tuumajaama rajamisest Eestisse. Igal juhul mõjutab valikuline teadusinfo esitamine avalikku arvamust ja suurendab toetust konkreetsele poliitilisele suunale.

Haibi problemaatilisust illustreerib ka näide pandeemia-ajast, kui võimaliku koroonaravimina hakati populariseerima seni autoimmuunhaiguste raviks kasutatud hüdroksüklorokviini. 2020. aasta varakevadel avaldasid Hiina ja Prantsuse teadlased eraldiseisvalt kaks artiklit, kus väideti, et see toimeaine võib olla kasulik Covid-19 ravis.

Kuigi mõlemas artiklis oli palju kritiseerimisväärset, alates valimi väiksusest kuni metodoloogiliste lünkadeni, andsid hüdroksüklorokviinile laia kõlapinda nii avaliku elu tegelased (nt Elon Musk), poliitikud (nt Donald Trump), tervishoiuametnikud (nt Maailma Tervishoiuorganisatsioonist) kui ka mõned teadusringkonnad.

Nii hakati ravimit ka koroonapatsientidele välja kirjutama. Haibi tekkimiseks oli ääretult soodne pinnas, sest avalikkusel oli kõrgenenud huvi ning arstidel ja teadlaskonnal tung leida võimalikult kiiresti võluvits, mis tooks tagasi endise elukorralduse.

Kuigi kogu kevade vältel väljendati siin-seal kriitikat, andis hüdroksüklorokviini haibile tugeva vastulöögi mainekas teadusajakirjas The Lancet sama aasta mais avaldatud teadustöö. Selles jõuti järeldusele, et hüdroksüklorokviiniga võivad kaasneda rasked kõrvaltoimed, mis ei kaalu üles võimalikku saadavat kasu. Seejärel pandi alustatud kliinilised uuringud ajutiselt pausile.

Siiski seati juba mõni nädal hiljem ka Lanceti uuringu läbiviijate legitiimsus kahtluse alla ning ravimi kliinilised uuringud jätkusid. Seniste teadmiste ümberhindamine on teaduses tavapärane, aga selle näite puhul juhtus see kõik meeletult kiiresti ning suure avalikkuse tähelepanu ja surve all.

Praeguseks on avaldatud arvukalt artikleid, mis analüüsivad hüdroksüklorokviini loo tagajärgi: alates ravimi kättesaadavuse probleemidest neile, kes seda autoimmuunhaiguste tõttu päriselt vajasid kuni raskusteni, mis tekkisid edaspidi Covid-19 ravimikandidaatide kliinilistesse uuringutesse osjalejate värbamisega. Selle tipuks ilmus hiljuti veel üks jahmatamapanev uuring, mis tõestas, et ainuüksi uuritud kuues riigis päädis hüdroksüklorokviini kasutamine haiglaravi vajanud Covid-19 patsientidel 17 000 surmaga.

Loe rohkem:  Eesti tahab aatomkellade abil kasutusele võtta oma ajaetaloni | Teaduselu

Kogu see lugu näitab, kuidas haibi purunemine võib lüüa kõikuma või halvemal juhul sootuks hävitada seotud teadusvaldkonna või kitsamalt teadusasutuse ja selle teadlaste usaldusväärsuse. Seega, teaduse kommunikeerimisel ei tohi ära unustada rääkida ebakindlustest ja riskidest või sellest, miks varasemad teadmised on nüüd kummutatud. Eriti, kui tegu koroonapandeemia-laadse kontekstiga, kus tundmatut on märkimisväärselt rohkem kui teadaolevat ning kaalul on rahva tervis.

Tasakaalu aitab leida teaduse protsessi avamine

Nii nagu liigse optimismi puhul, võivad ka läbimõtlemata ebakindluste kommunikeerimisel kaasneda hoopis negatiivsed mõjud. Näiteks on leitud, et kui avalikus ruumis loobitakse tõendite suhtes vastuolulist kriitikat või tekib ekspertide vahel vastasseis, mõjub see teaduse usaldusväärsusele eelkõige kahjulikult.

Nii juhtus maskikandmise tõhususe küsimusega – mõned eksperdid rõhutasid maskide olulisust nakkuse leviku tõkestamisel, samas kui teised väitsid, et nende tõhusus on piiratud. Vasturääkivad arvamused tuntud ekspertidelt tekitasid avalikkuses segadust, eriti seetõttu, et lühikese aja jooksul soovitused muutusid. Puudu oli selgest sõnumist, kuidas tõenduspõhiselt on jõutud selleni, et koroonapandeemia olukorras oli maskikandmine põhjendatud.

Ebakindluste, olemasolevate teadmiste piirangute või seni teadmata aspektide läbimõeldud käsitlemine suurendab läbipaistvust ning aitab tõsta avalikkuse teadlikkust teaduse toimimise loogikast. Hea teaduskommunikaator mitte ei viita ainult üksikutele teadusartiklitele, mille kvaliteedis ei oska paljud inimesed veenduda, vaid ka käsitleb laiemalt seda, kuidas on uute teadmisteni jõutud ning miks varasemad teadmised enam ei kehti.

Ei piisa ainult tulemustest rääkimisest, vaid teaduse kui protsessi avamisest. Nii kinnitub mõistmine, et teadus ei anna absoluutseid tõdesid, vaid parimaid tänaseid teadmisi. Need teadmised arenevad pidevalt edasi.

Teaduskommunikatsioon vajab läbimõeldust – lühiajaliste eesmärkide kõrval võiks mõelda pikale vaatele, mis arvestab teadusmaailma keerukuse ning ühtlasi avalikkuse ootuste ja vajadustega. Haip on teaduskommunikatsioonis teatud määral paratamatu ja ka normaalne, kuid vajab hoolikat tasakaalustamist.

Haip võib olla ajutine kütus, mis sütitab huvi ja toetust, kuid liigne üleskiitmine võib kaasa tuua eetilisi probleeme ja usaldusväärsuse kahanemist. Kuivõrd teadusinfole toetudes teevad otsuseidpoliitikakujundajad kui ka üksikisikud, on usaldus teaduse ja ühiskonna vahelistes suhetes kriitilise tähtsusega. Seega peaks teaduskommunikatsiooni üks läbivaid eesmärke olema usaldusväärsuse hoidmine ja suurendamine teaduse ja teadlaste vastu.

Karoliina Kruusmaa õpib Tartu Ülikooli magistriõppes ajakirjandust ja kommunikatsooni ning töötab TÜ genoomika instituudis kommunikatsioonijuhina.

Kokkuvõttes on haibiga saavutatud tähelepanu teaduses kahtedel alustel. Ühelt poolt võib see aidata kaasa teadusvaldkonna nähtavamaks muutumisele ning teadlaste töö tunnustamisele ühiskonnas. Samas võib liigne tähelepanu teadusvaldkonnas kaasa tuua moonutatud tulemusi ja avalikkuse usaldamatust teadlaste vastu. Seetõttu on oluline leida tasakaal haibiga kaasneva tähelepanu ja teadusliku usaldusväärsuse vahel. Ainult sel viisil saab haib teadusvaldkonnas olla positiivne ning tõeliselt kasulik teadlaste ja ühiskonna jaoks.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga