Filipp Kruusvall: oluline on mõista Ukraina lähiajalugu | Film

Filipp Kruusvall on Eesti dokumentalist, kes on pühendunud Ukraina lähiajaloo mõistmisele ja jäädvustamisele läbi oma filmide. Tema viimane dokumentaalfilm süveneb Ukraina keerulisse minevikku ning valgustab olulisi sündmusi ja tegelasi, mis on kujundanud riigi identiteeti ja ajalugu. Kruusvall rõhutab Ukraina mitmekesisust ja keerukust, püüdes lahti mõtestada selle keerulist poliitilist ja kultuurilist tausta. Tema film pakub vaatajatele haruldast võimalust avastada Ukraina sügavust ja tundma õppida selle rikkalikku ajalugu läbi kaasaegse dokumentaalfilmi prisma.

Kust Te filmimaterjali peaasjalikult otsisite?

Algülesanne oli selles mõttes keerulisem, kuna Eestis on Ukraina filmide paremikku juba näidatud. Samuti on tehtud retrospektiive, näiteks näidatud Sergei Paradžanovi, Oleksandr Dovženko ja Mõhhail Kaufmani linateoseid.

Seekordse filmiprogrammi eesmärk on aga rääkida sügavamalt Ukraina ühiskonnast ja sealsetest olulisematest teemadest ning näidata filme, mis Eestis veel linastunud ei ole. See tähendas, et pidin läbi töötama viimase paarikümne aasta dokumentalistika maastiku. Õnneks on mul ka aja jooksul tekkinud tuttavaid Ukraina filmitegijaid, kellelt otse nõu küsida, lisaks tegin koostööd Ukraina instituudiga.

Kõige vanem programmi film on aastast 2011, aga eks Ukraina filmitööstus on ka küllaltki turbulentne. Seal on olnud palju raputavaid sündmusi, mistõttu nii mõnegi filmi puhul selgus, et lint on kaduma läinud või on filmitootjat vahepeal pankrot tabanud.

Miks programm vaid kolm päeva kestab?

Kolm päeva ja kümme filmi on selline hoomatav kogus, sest ega see päris filmifestivali mõõdet välja ei anna. Eesmärk oli jutustada taasiseseisvunud Ukraina lugu ja see mahubki sellesse formaati. 

Kas on mingi film, mis Teile endale küll isiklikult meeldis, aga kahjuks lõplikust valikust välja jäi?

Väljakutse oli see, et kuigi eestlaste jaoks kehastavad ukrainlased täna eeskätt sõjalist vaprust, siis tegelikult on Ukrainas palju moodsat, kaasaegset ja euroopalikku elu. Näiteks on Ukrainas kuulus riigi äpp “Dia”. Kui meie oleme oma e-riigi üle uhked, siis ukrainlaste lahendus on Eestist kohati ehk isegi eespool. On muidki aspekte, kus Ukraina on hämmastavalt kaasaegne. Samas on arusaadav, et dokumentaalfilmid keskenduvad enamasti probleemidele, seetõttu oli raske leida midagi, mis kajastaks positiivselt kaasaegset Ukrainat.

Omamoodi sümboliseerib kaasaegsust meie viimane film programmis, mis on tuntud Ukraina kirjaniku, luuletaja Serhi Žadani kontsert-etendus, kus ta loeb Ukraina muusika ja visuaalkunsti taustal oma luulet. See on vahetult enne sõda tehtud projekt, mille kaudu saab aimdust kaasaegse Ukraina kultuurist ja meeleolust.

Kas see ongi kõige uuem film?

Kõige uuem film linastus eile, 2022. aastal filmitud “Iseseisvuspäev”, mis räägib eri inimeste lugude kaudu Ukraina iseseisvuspäevast. Filmi pole laiemalt rahvusvaheliselt näidatud, aga ukrainlaste jaoks on see väga puudutav.

Eile näidati ukraina keelest rääkivat filmi “Ööbiku laul”. Selles filmis ennustasid nii mõnedki kohad justkui prohvetlikult ette tulevikusündmusi. Kas selles valikus on veel filme, mis sõja keerdkäike ette ennustasid?

“Ööbiku laul” on selles osas tõesti hea film. Minu meelest võiks see jõuda palju laiema publikuni, kuna see puudutab paljusid olulisi teemasid. Eelkõige just ukraina keele küsimust, mis on seotud nii paljude Venemaal toodetud müütidega, Venemaa enda sõnul ongi see üks peamisi sõja põhjuseid. Ka eestlastel on tihti küsimus, kas ukraina keel on ikkagi iseseisev ja see film võtab keele aspekti tõesti osadeks lahti. 

Mõtlema pani veel avafilm “Ukraina. Tõukehetk” (2011), mis vaatab tagasi sellele, kuidas Ukraina taasiseseisvus. Seal on näiteks väga põnev näha, kuidas toona kerkis üles tuumarelva küsimus: Budapesti memorandumist on teada, kuidas lääne riigid lubasid Ukrainat kaitsta ning vastutasuks selle eest pidi Ukraina oma tuumarelva Venemaale andma. Toona USA-s võimul olnud president Bush ei olnud üldse vaimustunud Ukraina iseseisvusest, tema hirm oli seotud tuumarelva ja selle kontrolliga. See jällegi lükkab ümber teise Venemaa propagandistliku müüdi, mis väidab, kuidas USA tõmbab Ukrainas niite ja tänu Ameerikale Ukraina üldse eksisteerib või Venemaaga sõdib.

Filme on mitmest valdkonnast, sealhulgas võetakse luubi alla Donbassi piirkond, ukraina keel ja riigi ähiajalugu üldiselt. Milliseid teemaplokke programm veel katab?

Üks eraldi lai teema on nõukogude aja taak ja KGB mõju. See tuli näiteks välja eile näidatud linateosest “Teie Vassõl” (2020). Vassõl Stus oli tuntud Ukraina luuletaja ja vabadusvõitleja, kes istus muuhulgas samas vanglas koos Enn Tarto ja Mart Niklusega. Lisaks on Enn Tarto meenutanud, kuidas Stus päästis tema elu, kui Tarto ükskord vanglas kokku kukkus ja peaaegu ära oleks külmunud.

Kriitiliselt Ukraina suunas vaadates on oluline aru saada, kuidas need probleemid (näiteks korruptsioon) on tekkinud. Oluline on mõista, et KGB ja Nõukogude Liidu surve Ukrainale oli toona tohutult suur. Minu jaoks sööbis mällu üks pilt meie programmi avafilmist, kus vahetult peale Tšernoboli tuumakatastroofi peeti Kiievi kesklinnas pidulikult 1. mai paraadi. Kõik pidid marssima ja tegema nägu, justkui midagi poleks juhtunud. Sel samal päeval korraldati veel Varssavi pakti riikide vahelist jalgrattavõistlust, mis on eriti jabur. See on hea kujund nõukogudeaegsele totaalse varjamise mentaliteedile. See annab mõista, kuivõrd palju peab ühiskond pingutama, et end sellest taagast lahti raputada. 

Hämmastavalt olevikuga kokku kõlav “Oranž revolutsioon” (2007) räägib aga 2004. aastal toimunud sündmusest, mis oli omal ajal väga tuntud ning mida ka Eestis palju kajastati. Sellest revolutsioonist on aga möödunud 20 aastat ja vahepeal on peale kasvanud uus põlvkond, nii et filmi tasub uuesti järele vaadata.

Filmi puhul on hämmastav see, kuidas Venemaa eriteenistused mürgitasid tollal Ukrainas favoriidiks olnud presidendikandidaadi Viktor Juštšenko. Ta oli karismaatiline kandidaat, aga mürk moonutas Juštšenko näo. Tollal oli see nii ootamatu, aga nüüd me näeme, et sellele järgnes pikk rivi mürgitamisi Venemaa poolt: Alexander Litvinenko, Sergei ja Julia Skripali juhtum ja lõpuks Navalnõi mürgitamine. Siis saad aru, kui vara on Venemaa hakanud Ukrainas võimu haarama. 

Kuidas ukrainlased Teie arvates Navalnõi mürgitamisele vaatavad?

Meie Eestis ja läänes ehk vaatame mürgitamisele ühtpidi, aga ukrainlaste jaoks (kes on reaalselt mürskude ja rakettide tule all) on see küsimus teisejärguline. See sõltubki sellest, mis positsioonis sa ise oled. 

Mis filmivõtteid ukraina dokumentalistid kasutavad, rääkides teemadest, mis pole ehk kõige atraktiivsemad (näiteks korruptsioon)?

Raske on filmivõtteid välja tuua, sest ega siin pole sellist avangardseid stiilinäiteid. Aga korruptsiooni kajastamise kõige eredam näide on film “Gongadze mõrv. 20 aastat tõe otsimist” (2020). See on minu jaoks väga sümboolne lugu.

2000. aastal juhtus kaks sündmust: Venemaal tuli võimule Vladimir Putin ja me teame, kuhu see on välja viinud, aga Ukrainas mõrvati tol aastal väga jõhkral kombel kõige karismaatilisem ja uuendusmeelsem ajakirjanik Georgi Gongadze. Liinid viisid muidugi võimuladvikuni, kuna Gongadze uuris korruptsiooni. Ühest küljest see näitab seda, milline õhkkond või väärtused toona Ukrainas olid või kuidas võim ajakirjandusse üldse suhtus, sest Eestis oleks see toona siiski mõeldamatu olnud.

Teisest küljest oli see lahknemise punkt, kus Venemaa valis totalitarismi tee, aga Ukraina kodanikuühiskonna ja vaba ajakirjanduse suuna. Korruptsiooni vastu asuti protestima, seda sündmust hakati uurima ja lõpuks see tipnes Oranži revolutsiooniga. Peale seda on Ukraina ajakirjandus suutnud säilitada sõltumatuse ja Ukraina kodanikuühiskond on alati julgenud välja astuda, see on kindlasti Ukraina elus üks võtmesündmustest.

Millised veel need murdepunktid on, mis nendes filmides veel välja tulevad?

Juba varem mainitud oranž revolutsioon, Ukraina iseseisvumine. Samuti keskendub “Kiievi toimikud” (2023) KGB arhiividega seotud murdepunktile, mis algas peale 2014. aasta Maidani revolutsiooni. Nimelt avati siis Ukrainas KGB arhiivid. Kui võrrelda, kuidas Venemaal on kõik siiani salastatud ja Eestist on palju arhiive välja viidud, siis omab Ukrainas arhiivide avamine väga suurt mõju, kui on inimestel on võimalik ausalt ja avatult oma ajalugu uurida.

Kui minna ajaloost kaugemale, siis Donbassist kõnelevates filmides lükatakse ümber venekeelse linna müüt. See on uus nähtus, mis on võrreldav meie Ida-Virumaaga: Donbassi toodi tööjõudu, mis ühel hetkel hakkas vene keeles suhtlema ja domineerima, ajalooliselt oli aga paradoksaalselt tegu just euroopaliku piirkonnaga.

Donetski (mis on tegelikult hiljuti asutatud linn) esimene nimi oli Juzivka, mis pandi ühe Walesi päritolu ärimehe John Hughesi järgi. Seal olid sakslaste, belglaste ja brittide ja ameeriklaste külad, kogukonnad ja tehased. Hiljem võttis nõukogude propaganda eesmärgiks kogu see kultuuriline pärand ära pühkida. Siiani leidub inimesi, kes sealseid arhitektuuri väärtusi mäletavad, näiteks olid seal Belgia punastest tellistest külad. Meie programmi filmid on tehtud aga vahetult enne sõda ning valus on mõelda sellele, kui palju sellest kultuuripärandist on tänaseks hävinud. 

Kui laiemalt rääkida Ukraina dokumentalistikast, siis programmis on fookuses filmid, mis räägivad eeskätt riigist endast, aga mis tendentsid dokumentalistikas muidu valitsevad? Kuidas Ukraina filmil praegu läheb?

Ühest küljest võib öelda, et Ukraina dokumentalistikas on hea hetk: “20 päeva Mariupolis” (2023) on Oscari peamine nominent ja võitis ka Kuldgloobuse. Üldiselt on Ukraina film läinud selgelt ülesmäge, eriti peale 2014. aasta Maidani revolutsiooni, kui filmile tekkis üle pika aja riiklik rahastus, lisaks on peale tulnud uus põlvkond.

Pärast sõja algust on see muidugi läinud keerulisemaks ning riiklik rahastus on peaaegu täielikult katkenud. Aga on väga palju filmitegijate enda organisatsioone ja algatusi, nendest näiteks kõige tuntum Babülon 13, mis filmib, kogub ja sorteerib materjali ning teeb lühifilme. See on selline gerilja-meetodil filmide tegemine.

Teisest küljest elab Ukraina oma igapäevaelu mingil määral edasi, televisioon toimib ja isegi kinod on avatud. Nii et filmi tootmine mingil määral veel töötab, aga rohkem kommertslikul alusel. Varem oli Ukraina maa, mis pakkus paljusid filmimise teenuseid, seal oli palju professionaale, aga nüüd on muidugi olukord keeruline. Seetõttu otsustasime meie ka, et annetame oma piletitulu Dovzhenko keskusele, mis on Urkaina suur filmiarhiiv ja filmipärandi hoidmise ja arendamise keskus.

Kuna me vestleme esmaspäeval ja teisipäeva õhtuks on programm juba lõppenud, siis milliseid filme Te kindlasti soovitaksite selle aja jooksul ära näha? Või kas on lootust, et kuskilt saab neid filme hiljem järele vaadata?

Tooksin välja sellise Ukraina enda uue filmikeskkonna “Takflix”, see on väga äge uus algatus, kus on võimalik vaadata Ukraina filme. Linateoseid saab ühekaupa osta, valikus on ka päris mitu meie enda programmi filmi.

Aga eks meil see huvi on olnud päris suur, paljud on seda filmiprogrammi tähele pannud ja küsinud, kust neid filme hiljem näha saab. Mõtleme kindlasti peale programmi lõppu, kuidas saaks filme Eestis veel tervikuna näidata. See on ka otseselt seotud Tartu 2024 programmiga, sest väga raske on pidutseda või kultuuri tähistada, kui Euroopas toimub samal ajal sõda. 

Praegu valitseb ühiskonnas, eriti Lääne-Euroopas, sõjatüdimus. Kui keeruline on selle taustal vaatajatele Ukraina vastuolude näitamine?

Tšernoboli näide illustreerib minu arvates seda, kuidas ongi kaks valikut, kaks väärtusstüsteemi: üks on kõige varjamine, mida teeb Venemaa, kus kõik vaikitakse maha.

Meie ja Ukraina oleme sellele väärtussüsteemile vastu, me seisame selle eest, et saaksime kõigest ausalt rääkida. Sealhulgas julgelt rääkida nendest probleemidest, mis Ukrainas on ning seda Ukraina ka ise teeb.

Ainus asi on see, et ei tasu emotsionaalselt lahmida, vaid tuleks süüvida, kust probleemid tulevad ja anda aru, et teatud nõukogude taagast ei ole niisama lihtne lahti saada. Kõik need revolutsioonid, mis Ukrainas on toimunud tõendavad, et rahvas on korruptsiooni vastu ja soovib siiski ausat riiki.

Miks oli nõukogude režiimi surve toona Ukrainale mõnevõrra tugevam kui Eestile?

Eks see on pikk küsimus. Ilmselt nüüd mõistame selle sõja käigus, kuivõrd ohtlik on Ukraina Venemaa režiimile. Ilmselt on Eesti niivõrd pisike, et ei avaldanud toona kogu süsteemile nii suurt mõju. Samas vaba, jõukas, õitsev, iseseisev Ukraina oli ja on Venemaale kuidagi väga suur oht, kuna Ukraina lihtsalt on nii suur riik. Ehk ei saa keskmine venelane seal toimuvat nii kergesti märkamata jätta.

Kuna meie filmid omaette ei keskendunud Ukraina kaugemale ajaloole (meil pole näiteks ühtki filmi suurest Ukraina näljahädast 1930ndatel), siis ometi on kohutav, kui palju ja süstemaatiliselt on Venemaa seda Ukraina iseseisvust, keelt ja kultuuri alla surunud. Just “Ööbiku laulus” tulevad välja uskumatud tõigad, mida Eestis pole olnud. Näiteks see, kuidas Ukrainas muudeti venestamise käigus inimeste perenimesid.

Programm saab varsti läbi, aga kas Te oskaksite anda mingit kultuurisoovitust?

Ma soovitaksingi eelmainitud “Takflixi”, kus saab sümboolse summa eest filme osta ning raha läheb otse filmitegijatele. See on hea võimalus, kuidas ukrainlasi otse toetada. Platvorm on väga kaasaegne ning seal on suur kollektsioon mängu-, dokumentaal- ja lühifilme.

Kokkuvõttes võib öelda, et Filipp Kruusvalli film Ukraina lähiajaloost on äärmiselt oluline ja hariv. See toob esile olulised sündmused ja kultuurilised mõjutused, mis on kujundanud tänapäeva Ukraina identiteeti. Filmi kaudu saame parema arusaamise Ukraina keerulisest minevikust ning mõistame paremini selle maa olulisust ja rolli maailma areenil. Kruusvalli töö on tähelepanuväärne samm ajaloo mõistmise ja kaasaegse poliitilise olukorra analüüsimise suunas. Film julgustab meid sügavamalt mõtlema ja avardama oma teadmisi Ukraina rikkalikust ajaloost.