Ettevõtjad kiidavad Rootsi elektriühenduse ideed, oma raha eest seda siiski ei ehitaks | Majandus

Eesti ettevõtjad on huvitatud Rootsi elektriühenduse ideest, tunnustades selle potentsiaali majanduskasvu ja energiatarne kindluse suurendamisel. Kuigi ettevõtjad tunnustavad projekti olulisust, on nad siiski skeptilised oma raha sellesse investeerimise osas. Kaalutakse erinevaid võimalusi, kuidas tagada projekti elluviimine ilma ettevõtjatele liigset koormust lisamata. See keeruline tasakaalustamine nõuab tõhusat koostööd ja arukat strateegilist planeerimist, et tagada jätkusuutlik majandusareng Eestis.

Eesti Energia nõukogu liige Einari Kisel pakkus veebruaris välja, et Estlink 3 oleks mõistlikum rajada Rootsi ja Eesti kui Soome ja Eesti vahele, sest sellega saaks Eesti tarbija odavamat elektrit. Eleringist öeldi toona ERR-ile, et see idee ei kanna, sest hinnad regioonis ühtlustuvad aastate jooksul, projekti muutmine võtaks liiga kaua aega ning et rootslased pole sellest ühendusest praegu huvitatud, sest keskenduvad siseriiklike ühenduste rajamisele.

Kisel küsis järgmiseks Tallinna Tehnikaülikooli portaalis ilmunud artiklis, et kui riik või riigid seda ühendust ei ole valmis rajama, siis kas võiksid seda teha hoopis turuosalised ehk elektritootjad, -müüjad ja suurtarbijad.

“Aga mida siis teha, kui merekaabli loomulikud rajajad ütlevad, et nemad seda ehitada ei plaani? Siis võivad selle ehitada need turuosalised, kes peavad ettevõtmist mõistlikuks,” kirjutas ta, tuues näiteks, et ka Estlink 1 ehitasid oma rahaga Soome ja kolme Balti riigi elektritootjad ja -müüjad.

Estlink 1 rajati küll erandi andmise korras, kuid Euroopa Liidu regulatsioonide tõttu pidid Eesti ja Soome süsteemihaldur ehk vastavalt Elering ja Fingrid selle 2013. aastal siiski turuosalistelt endale ostma.

Kiseli sõnul näevad reeglid siiski ette võimalust rahvusvaheliste ühenduste rajamise erandiks juhul, kui süsteemihaldurid ühendust rajada ei soovi: selliseid ühendusi võivad teatud tingimustel rajada ka elektriettevõtted ja elektritarbijad.

“Seega pole meil vaja Eleringi ega Svenska Kraftnäti käest küsida, kas nad ehitaksid meile merekaabli Rootsist Eestisse. Selle võivad ehitada ka elektritootjad, -müüjad ja suurtarbijad (näiteks Vattenfall, Eesti Energia, Utilitas, Alexela, Sunly, Estonian Cell), kui nad näevad ettevõtmises majanduslikku kasu,” märkis Kisel.

“Praeguste elektrihinna erinevuste juures võiks see olla investoritele päris huvipakkuv projekt, kindlasti tasuvam kui Eesti tuumajaam,” lisas ta.

Durejko: strateegiliselt oleks tark otsus, kuid rajamine väga kallis

Eesti Energia juht Andrus Durejko ütles ERR-ile, et strateegiliselt oleks elektriühenduse rajamine Rootsi kolmanda hinnapiirkonnaga tark otsus, sest praegu on Baltimaade peale vaid Eesti ühendus Soomega ja Leedu ühendus Rootsi neljanda piirkonnaga, kus elekter on tavapäraselt kõige kallim.

“Lisaks aitaks Rootsi suunaline kaabel, näiteks üle Lääne Eesti saarte, tugevdada Lääne-Eesti elektrivõrku, mis on potentsiaalsete lisanduvate tuuleenergia arenduste vaates vajalik. Lisaks võiks Rootsi kaabel tagada Lääne-Eesti meretuuleparkidele kaudse ühenduse Kesk-Euroopaga,” lausus ta.

Durejko märkis, et kõigi plusside juures tuleb arvestada, et merealused elektrikaablid on väga kallid.

“Näiteks Estlink 3 hinnanguliseks maksumuseks peetakse umbes miljard eurot. Rootsi kaabli maksumus võib osutuda sellest oluliselt kallimaks. Samuti sõltub kaabli otstarbekus Rootsi võrgu hetkeolukorrast ja vajadustest. Seega, kaabli rajamise või mitterajamise mõistlikkusele peab andma vastuse sotsiaalmajanduslik analüüs,” lausus ta.

Eleringist öeldi ERR-ile, et võimaliku Rootsi ühenduse maksumust on praegu võimatu öelda, aga arvestada saab, et ainuüksi kaabli rajamine maksab kaks miljonit eurot kilomeetri kohta. Soome-Eesti kaabli pikkus on umbes 100 kilomeetrit ehk see maksaks 200 miljonit eurot; Rootsi-Eesti kaabel oleks 700 kilomeetrit pikk ja maksaks seega 1,4 miljardit eurot.

Hääl: ei, sest ebakindlust on liiga palju

Alexela juhatuse liige Marti Hääl ütles ERR-ile Kiseli ettepaneku kohta ei, sest ettevõtjate rajatav ühendus muudaks niigi segase olukorra elektriturul veel segasemaks.

“Süsteem on ju ehitatud selliselt, et välisühendused on süsteemihalduri ülesanne. Täna ehitatakse siin regioonis süsteemi, kus põhivõrk kuulub riikides monopoolsele ettevõttele. Kas me eesmärk on siis seda põhimõtet muuta? Siin on nagunii palju uusi küsimusi, mis niigi segases olukorras energeetikamaastikul tooks nii palju uut segadust juurde, et ma arvan, et sellist investeerimisotsust hetkel küll ükski erainvestor vastu ei võta. Välja arvatud loomulikult, kui jagatakse jälle mingisuguseid riiklikke nii-öelda garantiisid,” lausus Hääl.

Hääle sõnul on Rootsi ühendus ideena siiski hea ja asi pole ettevõtjate jaoks sugugi rahas, vaid teadmatuses, milline Eesti elektriturg järgmise 10–20 aasta jooksul nägema hakkab.

“Seda raha tagasi teenida ei ole küsimus. Küsimus ei ole mitte selles, et erasektoril ei oleks raha seda teha, vaid küsimus on selles, et investeerimiskeskkond on ebastabiilne. Ei ole võimalik aru saada ja ei ole võimalik välja arvutada, kas sellel projektil on tasuvus või milline on selle projekti risk,” märkis ta.

Hääle sõnul tuleks esiteks paika panna strateegia, kas Eesti kavatseb varustuskindluses rohkem panustada välisühendustele ning millised saavad olema siseriiklikud tootmisvõimsused.

“Mida suurem on varustuskindluse tagamisel välisühenduste roll, seda suurem on välisühenduste vajadus. Võtame kas või Estlink 2 näite, mis on seitse kuud maas. Ütleme nii, et kui praegu oleks Soomes-Eestis 20 kraadi külma või rohkem, siis ma ei tahaks mõeldagi, mis seis oleks,” lausus Hääl.

Samuti tuleb tema sõnul ära otsustada, milline saab tulevikus, kui elektritootmises on palju juhitamatuid võimsusi, olema kompensatsioonivõimsus ehk see, mis tagab elektrivõrgus stabiilsuse ja täidab nii-öelda auke tootmises. Kui seda ei suudeta tagada, jääb elektri hind ikkagi väga volatiilseks, märkis Hääl.

“Selle tõttu Eestil selleks, et olla regioonis konkurentsivõimelise aasta keskmise elektrihinnaga, on vaja kõvasti pingutada ja see keerulisem osa ei ole kindlasti mitte tuuleparkide rajamine, vaid ikka see ülejäänud osa,” lausus ta.

Kolmas merekaabel ei teeks paha

Kolmanda merekaabli vajadust on näidanud ka viimase aja sündmused, kus jaanuaris katkes tehnilise rikke tõttu Estlink 2 töö ning see taastub kõige varem alles septembris. Estlink 2 ülekandevõimsus on 650 megavatti.

Möödunud nädalavahetusel katkes ajutiselt ka Estlink 1 töö, mis tähendas, et sel ajal polnud Eesti ja Soome vahel mingit elektriülekannet. Estlink 1 võimsus on 350 megavatti.

Estlink 3 rajamiseks Soome ja Eesti vahel sõlmisid Elering ja Fingrid mullu juunis vastastikus mõistmise memorandumi. Kahe riigi vahelise kolmanda elektriühenduse ülekandevõimsuseks kavandatakse 700 megavatti.

Eestil on lisaks kolm elektriühendust Lätiga ning praegu kavandatakse neljandat. Töötavad ühendused on praegu ka Venemaaga, kus elektrikaubandust aga enam ei toimu, tegu on elektrisüsteemi stabiilsuse hoidmiseks vajalike reservühendustega. Järgmisel aastal ühendab Eesti end koos teiste Baltimaadega Venemaa ja Valgevene elektrisüsteemist lahti.

Kokkuvõttes võib öelda, et Eesti ettevõtjad toetavad ideed luua elektriühendus Rootsi, kuid ei ole valmis selle ehitamise eest ise raha välja käima. Ehkki see projekt võib tuua kaasa mitmeid majanduslikke eeliseid ja võimalusi, on kahtlusi selle tasuvuse osas. Ettevõtjad loodavad, et valitsus ja teised osapooled suudavad leida lahenduse, mis võimaldaks projekti ellu viia koostöös teiste riikidega ja tagada Eesti energiaturu stabiilsus ja konkurentsivõime tulevikus.