Elina Masing: Marko Raat tekitas nihestuse tegelase ja näitleja enda vahel | Film

Elina Masing: Marko Raat tekitas nihestuse tegelase ja näitleja enda vahel | Film

Elina Masing on andekas Eesti näitleja, kelle sügav ja emotsionaalne käsitlus oma rollides on võitnud publiku südameid. Üks tema märkimisväärsemaid koostöid on olnud Marko Raadiga, kus ta on suutnud luua tõeliselt nihestatud karaktereid, mis peegeldavad tema enda emotsionaalset sügavust ja keerukust. Raadi suutlikkus lõimida tegelase ja näitleja omavahelise dünaamika on kaasa aidanud sellele, et nende koostöö on muutunud üheks Eesti filmimaastiku unikaalseks ja silmapaistvaks nähtuseks.

“Bakhandide” lavastuse loomeprotsessile eelnevad avalikud vestlusõhtud, mida korraldavad TÜ VKA tudengid, Tartu 3D koguduse noored ja lavastuse tiim. Iga kohtumise fookuses on üks lavastuse kesksetest teemadest. Kas midagi nendest vestlusõhtutest võib hiljem lavale ka jõuda?

Mõtlesime lavastaja Liisbeth Horniga, et võiksime vestlusõhtutega luua soodsa pinnase, kuidas rääkida eri inimestega usust ning seeläbi laiendada ka tudengite ja enda silmaringi. Mida rohkem on vestluses inimesi – kes usuga lähedasem ja kes kaugem–, seda mitmekülgsemaid teadmisi me saame.

Meid huvitab eelkõige, mida tähendab usk ja usus elamine kaasajal meie ümber. Plaan on saada inspiratsiooni, teadmisi kristlikust igapäevaelust ja ajaloost ning loomulikult suhelda noortega, kes on meie sarnased ja kelle argielu on väga tihedalt religiooniga seotud. 3D kogudus oli väga vastutulelik ja koostööst huvitatud. Kõik senised kokkusaamised meie, 3D koguduse ja tudengite vahel on olnud väga põnevad ja inspireerivad.

Kokku toimub neli vestlusõhtut, millest viimane osa tuleb kokkuvõtlik. Mina, Horn ja produtsent Greeta Võsu panime kokku märksõnad – usk ja ratsionaalsus, usk ja eskapism ning usk ja võim – ning need on kogu protsessi alustalad. Need mõtted, mis me vestlusõhtutelt saame, tahaksime panna otse lavale, aga me pole veel kindlad, kuidas seda teha.

Pigem on vestlused meie jaoks vundament, sest me ei taha väita midagi, mille kohta me ise midagi ei tea. Tahame, et me ei lähtuks niivõrd palju enda eludest, vaid koguksime rohkem teadmisi selle kohta, kuidas on veel võimalik elada.

“Bakhandid” valmib koostöös TÜ VKA tudengitega. Kuidas siiani näitlejatega koostöö on sujunud?

Kui me Liisbeth Horniga selle näidenditekstiga esimest korda kohtusime, siis oli see meie jaoks kauge ja keeruline, aga nüüd, kui oleme sellega umbes aasta aega tegutsenud, on see palju selgem. Mulle tundub, et me oleme sellest keerulisest tekstist end produtsendi Greeta Võsu ning Dionysose uurija Elo-Mall Toometi abiga läbi närinud.

Tudengid olid kohe kaasas ja uskusid sellesse materjali, mis meil on. Me alustasime teoreetiliselt ja ka esimene vestlusõhtu toimus enne, kui algas meie prooviprotsess, aga proovides läks muidugi kõik palju komplekssemaks.

Sina ja Liisbeth Horn olete lavastajad, aga kui palju tudengitel lavastuse loomeprotsessis sõnaõigust on?

Meil Liisbeth Horniga on selline kontseptsioon: pakume välja oma ideed ja vaatame nendele koos tudengitega otsa, küsime neilt tagasisidet. Kõigil on sõnaõigust.

Lavaliselt huvitavad meid need kvaliteedid, mida etendajana tavaliselt häbenetakse. Kuna Dionysus, kes on selle näidendi üks peategelastest, on vaeste, naiste, sõltlaste ja n-ö madalama klassi jumal, siis on lavastuse loomeprotsessis saanud domineerivaks enda erinevate ebamugavuste aktsepteerimine. Kerkib küsimus – kas me tahame välja paista õigetena või kas me rõhutame endas ka seda poolt, mis on meis rumal, naljakas? Siiani on prooviprotsessis sellel lavastusel kaks binaarset poolt, mis lõpuks tekitab küsimuse, kas naeruväärsus võib tegelikult osutuda tugevuseks.

Kust sa hetkel vabakutselise kunstnikuna inspiratsiooni saad?

Detsembris kirjutasin albumi ja selleks kogusin materjali kolm aastat. See polnud otseselt eesmärgiga kirjutada album, aga mulle meeldib töötada nii, et mul on märkmed. See oli päris abstraktne ja lai mõtete kogumine.

“Bakhantidel” on aluseks konkreetne tekst, aga üldiselt mõjutab mind laiemalt kogu etenduskunstide maailm. Üritan nii palju kui võimalik käia vaatamas etendusi, performance’id jms. Eesti kunstimaastikul inspireerivad mind värskus ja aktuaalsus. Näiteks hiljuti käisin Sõltumatu Tantsu laval vaatamas Elle Viiese soololavastust, mis pani mind mõtlema sellele, kui tunnetuslikult lähenen ise oma kontseptsioonidele, kuna ka mina olen tantsu taustaga. Iga asjaga, mida ma näen, mõtlen taustal oma töömeetoditele, proovin neid laiendada.

Kindlasti on uus film “Biwa järve 8 nägu” mind väga palju mõjutanud. Olen seda nüüd kolm korda vaadanud ning hakkan alles nüüd aimama, mis see kahetunnine film on ja kui palju inimesi on selle sündi panustanud. See protsess on tekitanud minus küsimusi, kuidas mina end kunstiliselt väljendan ning kuidas seda teeb Marko Raat. Milliste võimalustega loon oma maailma mina ja millistega saab mängida filmirežissöör.

Mida sa ise “Biwa järve 8 näost” uut ja ootamatut leidsid? Kas ka midagi, mis näiteks alustekstist märgatavalt erineb?

See ei ole raamatupõhine linateos, raamat on küll inspiratsioon ning film võtab sellest motiive, aga stsenaariumi kirjutas täielikult Raat ise.

Esimese ja kolmanda vaatamise vahel on väga suur erinevus. Kolmas kord sain juba ärevusest üle ning sain filmi päriselt, kõrvalpilguga vaadata. Filmis on palju tõlgendamisruumi ja iga kord näeb vaataja midagi uut: seal nii palju kihte ja omavahel põimitud teemasid, inimesi, kultuure.

Kolmandal korral tundsin eriti tänulikkust, et ühel režissööril on võimalus jääda nii poeetiliseks ja oma ideele kindlaks. Ma tunnen, et see film ei sööda mulle sisse mingit reklaami, kindlat loogikat või lihtsasti mõistetavat ideed, vaid on vaba ja avatud. Tahaksin ise ka sellist kunsti teha – põhjendada seda, mida oluliseks pean, aga mingid otsad sealjuures lahti jätta.

Sa tegutsed oma loomingus mitmel alal. Kas sul on praegu mingi lemmiksuund või hoiad kõik uksed lahti?

Tahaksin kõik uksed lahti hoida. Aga eks see ongi vabakutselise elu, et vahepeal on tühjem ja vahepeal on kõik korraga. Ma arvan, et praegu on minu jaoks väga oluline muusika ja ma proovin oma mustreid muuta, et ka minu helikeel muutuks ja avaneksid uued võimalused. Aga samas see käib käsikäes näitlemise ja lavastamisega, kuna need kõik õpetavad mulle korraga eri asju. Lemmiksuunaks valiksin praegu ikkagi näitlemise, see on olnud mu kõige ebamugavam ja sügavam kogemine.

Kui palju sinu muusikaline alter ego Valge Tüdruku igapäevaselt kaasas on? Kas muusika on siis see koht, kuhu sa esmajoones kõik need õpetussõnad, mida teistest valdkondadest saad, kokku paned?

Ma tegelen muusikaga, kui mul on soov midagi üksinda teha. Muusika on selline koht, kus ma ise otsustan, millal ja mida ma teha tahan ja keegi ei saa mulle midagi ette öelda. Seepärast ma jällegi väga hindan teisi projekte, mis on seotud lavastamise ja näitlemisega, sest siis tunnen, et saan teha asju inimestega ja annan kõik endast, mis mul on anda.

Muusika on pigem turvaruum, kuhu ma saan alati tagasi minna. Ma tunnen, et kõige rohkem õpetab näitlemine, sest seal ma avan end lihtsalt inimesena nii palju. Näideldes olen olen kõige haavatavam, sest mina ise ei otsusta selle üle, mida ma tegema pean. Samas mulle meeldib see püüdlus ja areng, mis mind inimesena väga aitab.

Kas “Biwa järve 8 näo” filmivõtted muutusid lõpuks sinu jaoks turvalisemaks? Kas näiteks režissöör jagas mingeid nõuandeid, mis näitlemise sinu jaoks hõlpsamaks tegid?

Ma olen varem teinud kaht näitlemisprojekti, nii et ma veidi aimasin, kuidas see käib. Samas on sarjadega töötamine hoopis teistsugune, kui autoriga, kes kirjutab üht stsenaariumit kümme aastat. Ma arvan, et see ei muutunud mugavamaks, vaid ma lihtsalt õppisin end rohkem tundma ja teadvustama seda, mis hetked on minu jaoks keerulisemad ja miks.

Aga etendajana mingit mugavust ei tulnud ja seda Raat ka ei tahtnud – ta soovis, et näitlejad edasi areneksid ning ei lubanud kunagi vaadata seda, mida me filminud olime. Nii et ma nägin end ekraanilt alles siis, kui film valmis oli.

Marko Raat rääkis “Plekktrummis”, kuidas näitlejaid ausamasse seisundisse saada. Ülesanded, mida režissöör annab, peavad Raadi sõnul aitama näitlejal kõrvalvaataja positsioonist välja tulla. Milliseid ülesandeid Raat sulle andis?

Raat tekitas vastandlikke olukordi. Pea pidi kogu aeg tegelema mingi isikliku olukorraga. Ta tekitas nihestuse selle vahel, kus näitleja parasjagu tegelasena on ja mis inimese enda peas toimub.

Kuidas film armastuse arhetüüpseid lugusid lahkab ja kuidas sa ise armastust oma kunstis käsitled?

“Biwa järve 8 näos” on käsitletud erinevaid armastusi. Näiteks võib armastus olla võimas tööriist, kui keegi kasutab suuri sõnu “ma armastan sind”, et midagi saavutada. Mina olen oma kunstis armastusele lähenenud eeskätt poliitiliselt.

Uks laiemasse filmimaailma on “Biwa järve 8 looga” avatud, kas sa tahaksid sinna maailma veel tagasi minna?

Sügisel tuleb välja Liina Trishkina-Vanhatalo uus film “Emalõvi”, kus ma kaasa teen. Mingid projektid on veel tulemas, nii et mina olen avatud ja tahaksin väga jätkata. Näitlemine on mind pannud mõtlema, kas ma olen suuteline minema kohtadesse, kus pole varem olnud ja kas teised etendajad minu lavastuses usaldavad mind.

Valge Tüdrukuna olen loosunglik, mul on konkreetsed väärtused, mille eest seisan, aga nüüd olen hakanud mõtlema, millal peaks olema abstraktsem, mis hetkel midagi välja öelda ja kuidas.

Mis sind ennast filminduses kõige enam huvitab? On sul ka mingid lemmikud, kelle poole vaatad? Anna palun mõni kultuurisoovitus.

Näiteks film “Ärge oodake maailmalõpust liiga palju” (2023, režissöör Radu Jude, toim.) on stiilne, toores ja aus. See oli vist minu selleaastase PÖFF-i programmi lemmikfilm. Ryuichi Sakamoto “Opus” (2023, režissöör Neo Sora, toim.) on aga huvitav meditatiivne rännak, mida sain kogeda eeskätt tänu kinoekraanile.

Mulle meeldib ühiskonna ja indiviidi kui ühiskonna osa analüüsivad teosed, sellest on hea näide eksistentsiaalne film “Täiuslikud päevad” (2023, režissöör Wim Wenders, toim.). 2019. aasta “Hail satan” (režissöör Penny Lane, toim.) on see-eest kriitiline linateos, milles püsitatud küsimused mulle väga meeldisid. “Bakhandidega” seoses vaatasime koos Liisbeth Horniga “Pealtnägija” lugu “Kanepikasvatajate perekond rajas Eestis enneolematu maa-aluse kasvatuse” ning see andis hea pildi sellest, kui kaugele võivad inimesed oma väärtusi jälgides minna.

Raamatutest soovitaksin kindlasti Leo Luksi provokatiivset kogumikku “Eklektika”, Barbie Pilvre teost “Veri ja kord” ning Tuul Sepa “Evoltusioonibioloogi päevikut”. Need kolm on sedasorti raamatud, mille hariv stiil mulle väga meeldib.

Kokkuvõttes võib öelda, et Elina Masingu intervjuu Marko Raadiga tõi esile huvitava vaatenurga näitleja ja tegelase vahelisele suhtele. Raat rõhutas, kuidas ta püüab luua nihestust tegelase ja enda isikliku mina vahel, et anda oma rollidele sügavam tähendus. Selline loominguline lähenemine näitlemisele võib olla inspireeriv mitte ainult teistele näitlejatele, vaid ka publikule, kes otsivad uusi perspektiive filmikunstis. Masingu ja Raadi vestlus annab põneva pilgu sisse näitleja loomingulise protsessi keerukustesse ja sügavusse.