Elen Lotman: renessansiinimese mitmekülgsust on hakanud asendama liitaju | Kultuur

Inimesed nagu Elen Lotman on haruldased pärli Eesti kultuurimaastikul, kelle mitmekülgsus ja loominguline talent on aidanud kaasa renessansiinimese traditsioonide hoidmisele. Ent viimastel aastatel on näha, kuidas ühiskondlik surve ja kiire tempo on asendanud tema loomingulise vabaduse liitajuga. Kuidas saab üks kunstnik jääda truuks oma kunstilistele ideaalidele muutuvas maailmas? Kuidas saame säilitada Elen Lotmani kaltauste andekate inimeste kultuurilist panust ja mitmekülgsust? Selles artiklis uurime, kuidas kultuurikandle kõla kõlab uues helistikus.

Kuigi sajandite eest ideaaliks peetud renessansiinimene hajuma kasvava spetsialiseerumise tõttu laiali paljudesse ajudesse, võib ühel hetkel loomingulisi protsesse uurides avastada, et mitmekesi töötades suudavad inimajud sulanduda üheks suuremaks mõtlevaks organiks, leiab Tallinna Ülikooli filmikunsti dotsent Elen Lotman.

Loovuurijana asetseb Lotmani uurimistöö tema enda hinnangul sageli loovuurimuste ning neuroteaduste piiril, uurides, kuidas operaatoritöö mõjutab vaatajat ja vaataja samastumist tegelastega. Selle käigus tehtavad järeldused võivad olla sügavalt mõjusa ka isiklikul tasandil ja leida rakendust oma loomingulises töös. “Väga paljud arusaamised, mis mul on olnud sellel loovuurija teekonnal, on sellised, mis tekitavad minu endas heureka momenti,” sõnas Lotman.

Kui osad filmioperaatorid suudavad vaistlikult iga kord kaamera õigesse kohta panna, eelistab dotsent reegleid, mida saab ka sõnaliselt väljendada. Samas on nende reeglite alus kodeeritud Lotmani hinnangul sügavale inimloomusesse. “Üks asi, mis meid ühendab nii Aristotelesega kui ka Lascaux koobastesse kunagi maalinud inimestega, on aju. Need reeglid tulevad inimajust, mitte kuskilt väljastpoolt,” selgitas dotsent. Nõnda mõjutavad inimese aju ja taju eripärad kunsti ning loovust läbi aegade.

Viimasel ajal huvitab teda eriliselt professionaalne taju. “Kui inimesed, operaatorid või helirežissöörid või ükskõik millist igapäevast praktikat eeldavad ametit pidavad inimesed piisavalt kaua seda ametit peavad, kümme aastat ja rohkem, siis nende taju muutub – nende aju võrgustikud muutuvad,” viitas Lotman.

Samas õpetatakse näiteks operaatoritöös suuresti just välist poolt, rõhutades sageli tehnilistele üksikasjadele keskendumist. “Me õpetame, kuidas teha kadreeringut, ehitada stuudiot – need on need välised asjad, mida me näeme. See sisemine, kogu selles loomingulises protsessis põlemine, jääb aga kuidagi väga intiimseks. Esiteks ei jõua see sageli tudengiteni. Teiseks mulle tundub, et see on ikkagi väga põnev ajuuurijatele,” selgitas Lotman.

Näiteks võib tema sõnul lausa isikliku kogemuse alusel näha, kuidas üheskoos sama projekti kallal töötavatel inimestel tekib ühine mõtteväli. “Ühest küljest ütleb see midagi filmi tegemise kohta. Teistpidi ütleb see ikkagi palju selle kohta, kuidas inimese aju toimib. Inimese aju istub ühe kolba sees, aga loomingulisi protsesse uurides võime me avastada, kuidas inimaju on võimeline kahekesi-kolmekesi-neljakesi muutuma üheks mõtlevaks organiks,” selgitas dotsent.

Lotman nentis, et kui renessansiajastul ideaaliks nähti ideaalina väga paljude oskuste valdamist, on mindud tänapäeval spetsialiseerumisega äärmiselt nüansitäpseks. Tänapäeval pole näiteks kaasaegne kunstnik lihtsalt molbertiga inimene, aga meil on terve meeskond spetsialiste, kes oskavad üles panna tema näitust ja teavad, millised on ka tehnoloogilised lahendused. […] Mingis mõttes see renessansiinimene hajub sinna laiali paljudesse ajudesse,” märkis loovuurija.

Suundumust ei peaks hea või halvana. Küll nõuab see uusi oskusi. “Mulle tundub, et kõige suurem vajadus inimkonnas tänapäeval on see,kuidas väga palju erinevaid teadmisi tuua kokku ühte ühisesse mõistmisesse, nii neuroteadusest, loovuuringutest, inseneeriast kui ka füüsikast. Loovuurija kõige suurem väärtus pole mitte see, et sa oled looja, kes läheb üle akadeemiasse, vaid sa oled praktik edasi, tegeled oma erialaga ning tood sealt teadmisi akadeemilisse maailma, mida on võimalik teiste valdkondadega segada ja uusi teadmisi sünnitada,” viitas Elen Lotman.

Elen Lotmani videoportree on osa Eesti Kunstiakadeemia, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ning TLÜ Balti filmi, meedia ja kunstide instituudi koostöös sündinud kuuest videost koosnevast Eesti loovuurijaid tutvustavast kogumikust “Loov teadus”.

Elen Lotmani artikkel kõneleb renessansiinimeste mitmekülgsusest ning selle asendumisest liituju kultuuriga. See muutus viitab ühiskonna pidevale arengule ja väärtushinnangute nihkumisele. Kuigi liitaju kultuur pakub palju võimalusi ja mugavusi, ei tohiks unustada renessansiinimeste mitmekülgsuse ja avatuse tähtsust. On oluline säilitada tasakaal teadmiste ja kogemuste vahel, et arendada nii enda kui ka ühiskonna potentsiaali. Lotmani artikkel avab arutelu sellest, kuidas leida tasakaal kaasaegse tehnoloogia ja traditsiooniliste väärtuste vahel.