E-etteütluse eel: kas kristiinaehinlik või kristiina-ehinlik? | Etteütlus

Tere tulemast Eestisse! Kas olete kunagi mõelnud, kuidas kirjutada õigesti sõna “kristiinaehinlik”? Kas see peaks olema kirjutatud kokku või kriipsuga eraldatuna? Etteütluse eel saavad osalejad proovile panna oma keeleoskused ja õigekirja teadmised ning lahendada just selliseid põnevaid küsimusi. Kas olete valmis astuma selle väljakutse vastu? Tulge ja osalege Etteütluses ning näidake, kui hästi te valdate eesti keele õigekirja!

Selle aasta e-etteütluse eelharjutuses kütab kirgi kahel moel kirjutatud tuletis: kristiinaehinlik ehk kristiina-ehinlik. Küsitakse, mis ajast või mis alusel võib tuletises kasutada ka sidekriipsu. Eesti Keele Instituudi vanemkeelekorraldaja, e-etteütluse meeskonnaliige Maire Raadik selgitab.

Sidekriipsu üks ülesandeid on olla eraldusmärk kokkukirjutistes, kus vähemalt üks osa on suurtäheline, nt Lõuna-Eesti või mitte-Euroopa. Kui sellisest sidekriipsuga keelendist teha tuletis, kirjutatakse see väiketähega nagu tavaline sõna: lõunaeestlane, mitteeuroopalik. Väiketähelises tuletises kaotab sidekriips oma otstarbe – pole enam midagi eraldada, sest pole suurtähelist osa – ning jäetakse seetõttu ära.

Küsimus, kas panna sidekriips või mitte, kerkib ka siis, kui tuletise aluseks pole mitte sidekriipsuga kirjutatav keelend, vaid hoopis kaks eraldi sõna. Näiteks üle Euroopa, üle Baltikumi, üle Eesti (eessõna ja nimi); tädi Maali, onu Heino (eeslisand ja nimi); New York, Kristiina Ehin (mitmesõnaline kohanimi või ees- ja perekonnanimi). Praegune reegel näeb esimeses näiterühmas ette sidekriipsu ärajätmise, välja arvatud loetavussidekriips (üleeuroopaline, ülebaltikumiline, üleeestiline ja üle-eestiline), ülejäänutes aga võrdselt nii kriipsuta kui ka kriipsuga kirjutuse (tädimaalilik ja tädi-maalilik, new-yorklane ja newyorklane).

Loetavussidekriipsu tüüpiline näide on see, kui liitsõna piiril satuvad kokku kolm või enam ühesugust tähte. Nende vahele võib panna sidekriipsu (üle-eestiline, kuu-uurija, plekk-katus), aga võib ka kirjutada kriipsuta (üleeestiline, kuuuurija, plekkkatus). Ning õigupoolest ei ole ka tädi-maaliliku ja new-yorklase sidekriips midagi muud kui seesama loetavust hõlbustav kriips.

Sellest, et sidekriipsu võiks selguse huvides kasutada ka mitmesõnalistest nimedest saadud tuletistes, on pikemalt kirjutanud Sirje Mäearu 1992. aasta Keele ja Kirjanduse 8. numbris. Näitena toodud tuletist rocca-al-marelik (vrd Rocca al Mare) oleks ilma kriipsudeta tõesti raske lugeda. 1995 ilmunud Tiiu Erelti “Eesti ortograafias” on loetavussidekriipsust saanud juba enam-vähem võrdväärne rööpvõimalus: nii eesti kui ka muude keelte mitmesõnalistest nimedest saadud tuletisi lubatakse kirjutada nii kokku kui ka loetavust hõlbustava sidekriipsuga.

Loetavussidekriips on vahemärk, mida kirjutaja saab oma tunde järgi kasutada. Näib siiski, et suurt vajadust tema järele ei ole, sest kasutuses hakkavad enamasti silma sidekriipsuta näited: juhanliivilik, eduardvildelik, kristiinaehinlik, martjuurelik, martlaarilik, martinhelmelik, agathachristielik, donaldtrumpilik. Vahel harva tuleb sekka ka mõni kriipsuga näide: juhan-liivilik, donald-trumpilik, angela-merkellik.

Keelekorraldus on alati olnud oluline ja vajalik osa keelekasutuse ühtlustamisel ning täpsustamisel. Otsus kasutada eesti keeles sidekriipsu või mitte on oluline, sest see mõjutab meie keele esteetilist ja praktilist kasutamist. Kristiinaehinlik või kristiina-ehinlik – mõlemad variandid on õiged, kuid keelekorralduse eesmärk on tagada ühtlane ja selge keelekasutus. Etteütlus on hea võimalus harjutada õigekirja ja keelekasutust ning selgitada välja sellised nüansid. Tähtis on püüda järgida keelekorralduse reegleid ning säilitada eesti keele ilu ja selgus.