Doktoritöö: Nõukogude võim normaliseeris seaduste kaudu homofoobia | Ühiskond

2257305h6285t24

Tere tulemast, head inimesed! Täna räägime olulisest teemast – doktoritööst, mis uurib Nõukogude võimu mõju seaduste kaudu homofoobiale. See uurimus avab meile silmad mineviku pimedatele varjudele ning aitab mõista, kuidas totalitaarne režiim mõjutas meie ühiskonna suhtumist LGBTQ+ kogukonda. Doktoritöö tulemused on šokeerivad, kuid samas äärmiselt olulised meie enda ajaloo ja ühiskonna mõistmiseks. Loodame, et see avab ka arutelu ja aitab kaasa homofobia vastu võitlemisele tänapäeva ühiskonnas. Astugem koos selle teekonna algusesse ja avastagem tõde!

Tartu Ülikooli etnoloogia teadur Rebeka Põldsam kaitses doktoritööd, kus uuris, kuidas on möödunud saja aasta jooksul Eestis kujundatud avalikkuses seksuaalsuse ja soolisuse norme. Põldsam põhjendas teema olulisust sellega, et vähemuste lood ütlevad palju kogu ühiskonna kohta.

“Vähemuste lood räägivad tihti enamusest. Mina uurisin, mida on peetud normatiivsest seksuaalsusest ja soolisusest nii erinevaks, et  n-ö teisiti käituvad inimesed pälvisid sõdadevahelise ajakirjanduse negatiivse ja noomiva tähelepanu, Nõukogude ajal pandi neid vangi ning ülemineku ajal arstid alavääristasid terveid selliseid inimrühmi. Aja jooksul on ühiskonnas normiks peetavad asjad päris palju muutunud,” selgitas ta.

“Vähemuste lood räägivad tihti enamusest. Aja jooksul on ühiskonnas normiks peetavad asjad päris palju muutunud.”

Oma töös vaatas Põldsam erinevaid perioode. Ta võttis vaatluse alla inimesed sõdadevahelises Eesti Vabariigis, Nõukogude Eestis, taasiseseisvumisele järgnenud ajal ja 21. sajandil. Doktoritööst selgus, et kõige tugevamat mõju avaldas seksuaal- ja soovähemuste kuvandile Nõukogude aeg, mil meeste homoseksuaalsed suhted olid kriminaliseeritud ja seostatud seksuaalvägivallaga. Samas vaikiti naiste homoseksuaalsus ja sooline mitmekesisus üldiselt maha. “Igal ajajärgul oli oma poliitiline režiim, mis kehtestas ühiskondlikud kokkulepped, põhiväärtused ja normid ning mis on lubatud ja mis mitte,” ütles ta.

Üks oluline leid on Põldsami hinnangul see, et Eesti seksuaalseid ja soolisi norme kujundavad ideed on alati olnud osa kogu Euroopas käivatest aruteludest. “Diskussioonid just seksuaalsuse normidest ning kasvõi abordiõigusest ja homoseksuaalsete inimeste õigustest on Eestis olnud alati seotud rahvusvaheliste aruteludega,” rääkis ta.

Näiteks mõjutas 20. sajandi alguses saksakeelne meedia oluliselt eestikeelset ajakirjandust. Muu hulgas kajastas viimane Saksamaal toimunud kõmulisi kohtuprotsesse, näiteks Eulenburgi skandaali ja 1920. aastatel aktiivselt homoseksuaalsuse dekriminaliseerimise eest võidelnud seksuoloog Magnus Hirschfeldi ideid. Seda teemat on lähemalt uurinud Eesti Kirjandusmuuseumi vanemteadur Andreas Kalkun. 

Loe rohkem:  Jälgimiskapitalismis tehakse uni kaubaks | Ühiskond

Eulenburgi skandaaliks kutsutakse aastatel 1907–1909 toimunud kõmulisi kohtuprotsesse, mis raputasid Saksa keisri Wilhelm II õukonda. Skandaal sai alguse, kui üks ajakirjanik vihjas ajalehes keisri lähikondlaste Eulenburgi printsi Philippi ja Berliini kuberner kindrali Kuno von Moltke homoseksuaalsusele. Ajakirjanik kartis, et homoseksuaalne sõpruskond mõjutab liiga tugevalt Wilhelm II poliitilisi otsuseid ja on riigile kahjulik. Samamoodi saksakeelset ajakirjandust sundis Eulenburgi skandaal eestikeelset ajakirjandust sõnastama homoseksuaalset iha.

Kuigi Nõukogude režiimi ajal oli infovahetus muu maailmaga piiratud ja teatud teemad tsensuuriga alla surutud, jõudis rahvusvaheline arutelu seksuaalnormide üle siiski Eestisse. Vähemalt 1980. aastatel olid mõned inimesed teadlikud lääne geivabaduste liikumistest.

“Esiteks teati kohtutes juba 1960. aastatel, et teistes idabloki maades, nagu Tšehhoslovakkias, Ungaris ja Poolas, oli homoseksuaalsus erinevalt Nõukogude Liidust dekriminaliseeritud. Teiseks, 1981. aastal andsid Eesti mehed intervjuu Rootsi geiajakirja, kus ütlesid, et on teadlikud lääne geivabaduste liikumisest, aga ei kujutatud ette, et see võiks ühel hetkel ka siia jõuda,” rääkis Põldsam.

Kui rääkida Nõukogude ajal elanud inimestega, siis Põldsami sõnul mäletatakse sageli mõnda samast soost paari, kes elas naabruskonnas. Kuna seadus kirjeldas homoseksuaalseid suhteid väga kitsalt ja ainult meestevahelised suhted olid keelatud, siis ilmselt ei leitud, et koos elav paar peaks vangi minema. “See n-ö vaikiv aktsepteerimine ei tähenda, et samast soost paarid poleks saanud ülearust ebameeldivat tähelepanu, aga kasvõi Aino Perviku raamatus “Kaetud lauad” (1979) elasid naised lihtsalt koos, nagu said,” sõnas doktoritöö autor.  

Kuigi eri ajajärkudel on seksuaalse ja soolise normatiivsuse mõistmine Põldsami sõnul muutunud, on läbivaks jooneks olnud Eestis iibepropaganda, mis rõhutab naise kohustust sünnitada. See suhtumine on püsinud läbi erinevate poliitiliste režiimide ja ajastute ning kajastub jätkuvalt ka tänapäeva poliitilistes diskursustes.

“On olnud suhtumine, et Eesti naine peab kindlasti sünnitama ja see on tema peamine kohustus. Mingis mõttes kestab see tänapäevani, kui poliitikud räägivad, et naine, kes ei sünnita, on julgeolekuoht.”

“On olnud suhtumine, et Eesti naine peab kindlasti sünnitama ja see on tema peamine kohustus. Mingis mõttes kestab see tänapäevani, kui poliitikud räägivad, et naine, kes ei sünnita, on julgeolekuoht. See kõlab tänapäeval naeruväärselt ja küüniliseltki – miks ei räägita sama tuliselt mehe kohustusest lapsi kasvatada? – aga on omamoodi ajastu märk, et poliitikud võivad sellist juttu ajada, kaotamata valijate toetust,” ütles ta.

Loe rohkem:  Ukraina keel võidutseb ühismeedias | Ühiskond

Põldsam tõi esile ka inimeste isiklikud lood ja kogemused, mis aitavad mõista, kuidas erinevad ühiskondlikud normid on mõjutanud üksikisikute eneseväljendust ja suhteid. Homoseksuaalsed naised on tihti leidnud end olukorrast, kus neil puudub sõnavara oma tunnete väljendamiseks. Samas on meeste homoseksuaalsus olnud järjepidevalt osa avalikust diskursusest, isegi kui vaid karistusseadustes ja seksuaalkasvatuslikes raamatutest. 

“Naiste seksuaalsust on emaks saamise rolli ootus nii tugevalt domineerinud, et see on lausa välistanud võimaluse mõelda autonoomselt oma seksuaalsetest ihadest ja enesetajust. Mitmed homoseksuaalsetes suhetes olnud naised rääkisid mulle, et tagantjärele mõeldes võisid ka enne 1990. aastaid olla neil väga lähedased suhted sõbrannadega, aga need jäid platooniliseks. Kui ikka ei ole sõnu oma tunnete väljendamiseks, siis võib juhtuda, et teatud mõttes jäävad elud elamata,” kirjeldas ta.

Mehed seevastu olid 20. sajandil paremini kursis homoseksuaalsuse kui nähtusega ja teadsid ka lantimiskohti. “Mehed küll teadsid enda homoseksuaalsusest tihti juba noores eas, aga paljud eelistasid luua pere ja saada lapsi,” ütles ta.

Põldsam rääkis, et doktoritööd teha oli inspireeriv, kuigi avalikud materjalid räägivad sageli hirmsaid vägivallaga seotud lugusid. “Eriti just Nõukogudeaegne režiim oli inimeste suhtes vägivaldne. Teisalt oli tiivustav leida lugusid sellest, kui julged on inimesed olnud ja kui suurt elevust on armumine tekitanud. Armastuslood on toredad, õpetlikud ja annavad palju mõtteainet,” lausus Rebeka Põldsam. 

In conclusion, the doctorate study on the normalization of homophobia through laws by the Soviet regime sheds light on the historical and social implications of discrimination of the LGBTQ+ community in Estonia. The research has highlighted the impact of the Soviet era on shaping the attitudes and laws related to homosexuality in the country. It is crucial to acknowledge the long-lasting effects of this period and work towards creating an inclusive and accepting society for all individuals, regardless of their sexual orientation. By understanding the roots of homophobia, we can take steps towards building a more tolerant and progressive Estonia.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga