Aurelia Aasa: vahepeal tuleb süda kalgiks teha, et aru saada, kuhu film kõige paremini sobib | Film

2292396h2890t24

Tere tulemast Eestisse! Aurelia Aasa on andekas filmirežissöör, kes omab unikaalset lähenemist filmitegemisele. Ta usub, et vahepeal tuleb süda kalgiks teha, et mõista, kuhu film kõige paremini sobib. Tema peenelt konstrueeritud visuaalne keel ja sügavamõttelised narratiivid on pälvinud rahvusvahelist tunnustust. Aasa looming on masendavalt kaunis, julgelt aus ja puudutab vaatajate hingi. Olge valmis avastama tema maailma ja sukelduma ainulaadsesse filmielamusesse, mis viib teid sügavale inimhinge kõige tumedamatesse sopikesse.

Produtsent Aurelia Aasa viimaste aastate töötempo on olnud pöörane. Pälvinud 2019. aastal aasta filmiajakirjaniku tiitli, astus ta hoopis arvustatavate sekka, asutas oma ettevõtte AAA Creative ja hakkas animatsiooniprodutsendiks. Lühikese ajaga on teda saatnud muljetavaldav rahvusvaheline edu. Lühianimafilm “Sierra” (2022) jõudis mullu lühianimafilmide Oscari lühinimekirja ning pälvis maailma eri paigust kümneid auhindu. Selle aasta alguses linastus Aasa uusim projekt “Miisufy” mainekal Sundance’i filmifestivalil – sealsamas, kust sai tuule tiibadesse maailmafilmi tippu jõudnud “Savvusanna sõsarad”1.

Oled produtsendina võrdlemisi värske nimi. Kuidas tuli otsus hakata filmiajakirjanikust filmiprodutsendiks?

Paljuski oli see seotud turundustööga Eesti Filmi Instituudis. Minu ülesanne oli tegeleda kõigi Eesti filmide välisleviga. Pärast lepingu lõppemist oli mul tunne, et kogemust ja ambitsioone on nii palju, et ainult kirjutamisega seda ei realiseeri, ja siis otsustasin oma ettevõtte luua.

Paljud valivad produtsendiameti kindla nägemusega teha midagi, mis on puudu või mis endale väga meeldib. Millist tühimikku sina tahtsid täitma hakata?

Mul oli üks missioon küll: tahtsin parandada Eesti animafilmide nähtavust. Mulle tundus juba Eesti Filmi Instituudis töötades, et animatsioon on jäänud kuidagi kõrvale. Eks see ole paljuski tootjates endas kinni, sest seda tööd ei tee keegi teine ära.

Kõiki mu filme saab võtta mustade komöödiatena, kus on mingit visuaalset värskust. Värvikasutus on ekstsentriline, töötan nooremate tegijatega – need lülid ühendavad mu projekte.

Miks animatsioon justkui kõrvale jääb? Eesti animatraditsioon on ju eriti tugev.

Ongi! Traditsioon on väga pikk. Et kahel järjestikusel aastal on jõudnud kolm Eesti lühianimafilmi Oscarite lühinimekirja, näitab seda, et siin sünnib jätkuvalt väga palju, mis leiab ka rahvusvahelisel areenil märkamist. Tagaplaanile on jäänud suhestumine kodumaise publikuga.

Mida enam olen mõelnud, seda enam olen jõudnud arusaamisele, et üks põhjusi on see, et ei tehta täispikki filme. Siinne animatraditsioon on keskendunud lühiformaadile. Üksikud täispikad filmid on suunatud noorele publikule, aga valdkond saab kasvada eri formaatide toel: lühianimafilmid, lastefilmid, täispikad indie-animafilmid. Mängufilmide puhul me ei kujutaks ju ette, et meil on näiteks ainult lühifilmid ja rahvafilmid. Mitmekesisust on seal palju rohkem. Animafilm on jäänud ainult ühte nurka. Ükskõik, kui palju lühiformaadi turundusse ka ei panustaks – see hõlmab ka lühidokumentaale ja lühimängufilme –, ei jõua need täispika filmiga samale tasandile. Inimesed on harjunud võtma vastu ikkagi täispikka formaati.

Mulle tundub, et animafilmi saadab ka lastele mõeldud formaadi taak. Peab see arvamine tänapäeval veel vett?

Festivalidel kindlasti mitte. Palju on vägagi poliitilist animafilmi. Lood on üha süngemad just selle taaga pärast: soovitakse näidata, et tehakse tõsist asja. Spekter on praegu väga lai, ulatub mustadest komöödiatest ühiskondliku kõlapinnaga lugude ja lastefilmideni. Animafilmides pole sageli dialoogi, nii Eestis kui ka mujal tehtutes, ja seetõttu on see palju universaalsem ja sobivam ka nooremale publikule.

Mida lubab animatsioon sellist, mida mängufilmis teha ei saa?

Kõige rohkem mängulisust. Lugu ise võib olla väga sürrealistlik ja utoopiline, pildikeel samamoodi. Animatsioon võib võtta väga eksperimentaalseid vorme.

Mängufilm võib ju samamoodi, nagu nimetuski reedab, väga mänguline olla …

Muidugi võib. Ma arvan, et formaatide piir hägustub üha enam. Animatsiooni on eriefektide näol peaaegu igal pool. Kui rääkida aga animafilmist, siis need lood pole sageli üldse seotud pärismaailmaga, langevad fantaasia kategooriasse. Viimastel aastatel on populaarsust kogunud animadokumentaal, mis võimaldab puudutada tundlikke teemasid.

Huvitav tähelepanek. Uuemad koomiksi­filmid võiksid ilmselt kvali­fitseeruda animafilmideks, kuna need koosnevad nii suures osas animeeritud eriefektidest.

Jaa! Sageli ei pöörata sellele tähelepanu, et nende filmide taga on sajad animaatorid, kes on kuskil keldrikorruse kontoris aasta aega tööd vihtunud.

Sina pole keldrikorrusel, vaid oled lühikese ajaga juba päris kõrgele lennanud. Üks kolmest Oscarite lühinimekirja jõudnud filmist on sinu produtseeritud ja Sander Joone lavastatud “Sierra”. Palju on räägitud sellest, mis jäi viie sekka jõudmisest puudu “Savvusanna sõsaratel”. Mis “Sierral” puudu jäi? Mis tähelepanu tekitas, et see üldse nii kaugele jõudis?

Mulle oli suur hoop, et “Sierra” nominentide sekka ei jõudnud. Mäng käis kogu aeg nominatsiooni, mitte lühi­nimekirja saamise peale. Ma olin küllaltki kindel, et nii läheb, kuna edu oli fenomenaalne. Praeguseks on “Sierral” kirjas 200 festivali, mida pole peaaegu kellelgi ette näidata. See lugu puudutab väga paljusid: just suureks sirgumise raskused ja keeruline suhe vanematega on väga universaalsed teemad. Kuna ses filmis dialoogi pole, on see kultuuriruumile vaatamata paljudele vastuvõetav.

Me tegime märkimisväärset tööd võimaluste piires, mis meil olid. Tegime ühe Ameerika filmiakadeemiale suunatud linastuse garaažis: sellepärast, et see läheb kokku filmi kontseptsiooniga, aga nii oli ka soodsam. Tassisin ise üle tee poest käruga õlut kohale. See oli väga isetegevuslik kampaania. Näiteks Disney’st ei saanud me nii palju inimesi enda filmi vaatama – neid on Akadeemias väga palju.

Samuti tahtsin filmi nädalaks ajaks vabalt vaadatavaks teha ja meil oli palju pakkumisi, näiteks Vimeo tahtis “Sierra” lisada oma aasta parimate filmide sekka. Me ei saanud lihtsalt levitajaga kokkulepet. See oli mulle suurim õppetund, kuidas üldse levilepinguid teha.

Edu sõltub niisiis paljudest asjadest: filmimaailma poliitikast, lepingutest, juhusest ja nii edasi.

Just. Ja lühifilmi puhul ei hakka ka lepingute pärast kaklema ega too advokaate mängu, sest – mille eest? Nüüd ma mõistan, et sel kõigel pole ka enam tähtsust. Eks lühiformaadi Oscarid on ka natuke tagaplaanil kategooria – suur mäng käib kuskil mujal. Elus loeb see, kuidas august välja tulla ja mida edasi teha. Ei saa jääda rääkima sellest, et viis aastat tagasi tegin midagi toredat, loeb edasiliikumine.

Loe rohkem:  "Nähtamatu võitlus" pälvis Läti filmiauhindade parima kostüümikunstniku preemia | Film

Just tänu sellele, et suur mäng käib mujal, tõusevad mu meelest nii-öelda vähem tähtsates kategooriates esile filmid, mis on päriselt parimad, mitte kõige kallima kampaania või edukama meediaplaaniga. See kehtib sageli ka parima rahvusvahelise filmi ja parima doki Oscari-kategooriate kohta.

Jaa, kindlasti. Väga huvitav on animavaldkonnas näha, et igal aastal jõuab mõni väike indie-produktsioon nii lühinimekirja kui ka nominentide hulka. Enne oli see peamiselt Disney ja Pixari filmide kategooria. Muutused on juba toimunud ja akadeemia liikmed, keda igal aastal juurde valitakse, on väga huvitatud sellest, mis valikusse tuleb.

“Sierra” arvel on ka ilma Oscarita viiskümmend auhinda, mis on võib-olla eesti filmi rekord. Oled paljudel festivalidel ise kohal käinud. Mis on sulle vastukajast ja kohtumistelt eriti meelde jäänud?

Üks toredamaid oli kindlasti Clermont-Ferrandi festival, kus oli esilinastus. Siis nägime filmi potentsiaali, inimesed tulid tänaval juurde, et öelda: vau! See on üldse festival, kuhu soovitan kõigil minna, ka filmiajakirjanikel. Lühifilmi mõttes erakordne: tuhanded inimesed on järjekorras, linastused välja müüdud.

Ottawas sai “Sierra” publikupreemia. Ma ei olnud ise kohal, aga nägin pärast videot, kuidas tuhanded inimesed taustal karjusid, kui Sander auhinda vastu võttis. See oli väga lahe! Ja Ameerikas on vastuvõtt väga hea olnud.

Sa vist “Sierra” maailmaturneest puhata ei saanudki, kui tuli juba minna uuele ringile Liis Grünbergi “Miisufyga”. Käisid jaanuaris Sundance’il ja siis otsa Clermont-Ferrandis. Kuidas uue filmiga läinud on?

Toredalt. Sain luua palju kontakte, mis oli ka üks mu eesmärke. Mul on nii hea meel, et Liisi debüütfilm jõudis sedavõrd olulistele festivalidele. Ise käingi nüüd rohkem neil festivalidel, kus on ka suurem filmitööstuse ürituste pool. See pole mõnus kuurordipuhkus, vaid tähendab väga-väga intensiivset tööd. Tihti saab magada ööpäevas neli tundi ja jõuab süüa ainult kiirtoitu. “Miisufyga” ma enam nii palju kaasas ei käi, sest üritan juba järgmisele filmile jalgu alla saada.

Sundance oli siiski väga eriline kogemus, kuna Ameerika filmitööstuse oskus suhelda meediaga ja mängida see kõik väga suureks on miski, millest õppust võtta. Ja filmivalik muidugi inspireeris: meie kõrval oli samas programmis Obamade peretütre film2. “Miisufy” oli selles plokis, mis avas kogu lühifilmide programmi, ja kõik saalid olid täis müüdud. Üks toredamaid linastusi oli Sundance’i korraldatud seanss kohalikus keskkoolis. Noortele läheb “Miisufy” teema väga korda.

Paistab, et kõik Eesti filmitegijad tahavad “Savvusanna sõsarate” edu tõttu Sundance’ile pääseda. On see õige valik?

Ma arvan, et Sundance on väga oluline festival, kui seal ka edasise edu nimel kõvasti tööd teha. Mis puudutab festivale laiemalt, siis on hästi oluline mõista, kuhu mõnel filmil on üldse võimalus jõuda. Pole mõtet oma filmi pimesi igale poole saata: kulud lähevad suureks ja šansse ning publikut tuleb tajuda. Olenevalt sellest ei pruugi parim valik üldse olla festival, võib-olla tasub mõelda mõne tugeva voogedastusplatvormi või muu kanali peale. Leviformaatidega võiks ringi käia palju loomingulisemalt. Sageli püüavad filmitegijad viia oma filme ilma konteksti analüüsimata Cannes’i, Veneetsiasse või Berliini, aga need ei pruugi sugugi konkreetse filmi jaoks kõige õigemad kohad olla. Vahepeal tuleb süda hästi kalgiks teha, et aru saada, kuhu film kõige paremini sobib.

“Miisufy” sobis Sundance’ile, kuna seal eeldatakse lühifilmidelt ühelt poolt poliitikat, aga ka arusaadavust, ameerikalikkust, lihtsamat lähenemist kui mõnel Euroopa festivalil.

Kas “Miisufyd” ootab ka nüüd Oscari-kampaania?

On valida: kas teha linastuste seeria Ameerikas või võita mõni spetsiifiline festival. Olnud ka ise mõningates žüriides, tean, et võidufilm peab olema universaalse narratiiviga suur lugu – miski, mis puudutab kõiki žürii liikmeid. “Miisufy” on väga õigesti ajastatud film, räägib tehisintellektist, aga lugu kui selline on kerge ja mõnus, mitte klassikaline peaauhinna kandidaat, kui väga aus olla.

Produtsent peabki vist oskama selliste asjadega arvestada. Millal sa filmi potentsiaalist aru saad? Kas juba materjali pealt, esimesest tagasisidest, mujalt?

Ma üritan valida oma filme nagu leviagent. Kui ma potentsiaali ei näe, siis ma filmi ka tõenäoliselt teha ei võta. Pealegi ma ju otsin tegijaid ja algatan ise lugusid – ei oota kusagil passiivselt, et keegi midagi pakuks. Mõtlen kohe, kus ma mõnel filmil mingit tulevikku näen.

Mida sa oma kogemuse pealt veel teistele filmitegijatele soovitad?

Palju peaks panustama pitching-foorumitesse, arendusprogrammidesse. Seal saab tekitada esialgse huvi, et festivalid või programmikoostajad filmiga kaasas käiksid. Konkurents on armutu: jutt on kümnetest tuhandetest filmidest, mis alustavad igal aastal oma lendu, ja teised tegijad on samamoodi andekad, tublid, töökad, heade kontaktidega. See on väga brutaalne maailm. Looming ei peaks olema võistlus ega külma produkti tootmine, aga keegi peab kogu aeg hindama realistlikult, mille nimel me kütame, veri ninast väljas. Tasakaalu leidmine on päris keeruline.

Kuidas sa sellega hakkama saad, kui ühel hetkel oled tohutus kõrguses Oscari-jahil, aga järgmisel ei pruugi publikut ega rahastust üles leida?

See on väga frustreeriv ja ega ma kogu aeg ei saagi, mul on väga pehme nahk. Olen väga emotsionaalne inimene ning see on mu tugevus ja ka nõrkus. Ühel hetkel võin minna hotellituppa, panna ukse kinni ja mitte õhtul peole minna, aga teisel hetkel leian jõu edasi liikuda. Olen tihti kuulnud kogenud filmitegijatelt, et esimene film ei peaks olema edukas, kuna sellest pohmellist on raske välja tulla. Mina vaidleksin vastu: kui esimene film põrub ja sa ei saa teada, mida tähendab edu või festivaliring, siis nõuab edasiminek palju suuremat eneseületust.

Loe rohkem:  Martti Helde: filmi "Vara küps" eesmärk on osapoolte argumente mõista | Film

Meie senises vestluses peegeldub hästi lühifilmidega seotud väljakutse: oleme rääkinud festivalidest ja välisturgudest. Aga kuidas jõuda laiema vaatajaskonnani ja kodupublikuni?

“Sierraga” väga üritasin ja peegeldasin välisedu aktiivselt ka Eestis. See õnnestus: “Sierra” oli Tartuffi avafilm ja tegime veel ka eriseansse, mis olid üsna täis. Saime Eesti linastuste toel üle 2500 vaataja, mis pole üldse halb tulemus. Lisaks telelinastus vabariigi aastapäeval ja sellele järgnenud levi Jupiteris. Ma pole kogu statistikat kokku löönud, aga minule teada info põhjal on Eestis praeguseks filmi näinud vähemalt 10 000 inimest. Sellise kampaania ülesehitamine pole siiski iga lühifilmi puhul reaalne. Ka rahvusvahelised festivalid näevad ise vaeva, et viia filmid inimesteni, ja nende kaudu jõuab samuti laiema publikuni. Mul on vahel tunne, et mõnikord nähakse festivale justkui tsunfti siseüritustena, aga see pole nii.

Ma tahaksin tuua Eestisse meie oma ja välisfilmidest koosnevad tugevad lühifilmikassetid, mis võiksid leida kinos regulaarse koha. Ma pole ainult eesti filmide kokkupanemise fänn. Tänuväärne, kui seda tehakse, aga mõnikord see kahandab formaadi väärtust ja kunstilist potentsiaali, kuna filmidel on erinev publik, erinevad vanusegrupid ja nii edasi. Lühifilmimaastik on väga kirev ja elav ning lühifilmid võiksid leida kindlama koha nii tele- kui ka kinolevis.

Kassetid, mille levi läheb üsna visalt, on vist siiski ainus viis üldse publik kinno lühifilme vaatama tuua. Mis siis ikkagi levis puudu on, et need filmid oleksid kättesaadavamad?

Ma arvan, et tihti jääb asi ka oskamatuse taha need filmid lõpututest netiavarustest üles leida. Sageli on need kuskil olemas, olgu tasuliselt või tasuta. Mu meelest ei saa vaatamisharjumust kasvatada ainult sellega, et film on kuskil üleval. Film ei võistle ainult teiste filmidega, vaid ka teatriga, restoranis käimise, teiste asjadega. Ka kõige pühendunum filmiajakirjanik ei veeda oma reede õhtut veebis surfates ja lühifilme otsides. Need tuleb ikkagi päevavalgele tuua ja kinolinastus on selleks hea võimalus. Ma vaatan küll palju lühifilme, aga isegi mina vaatan neid harva internetist.

Kuidas siis vaatamisharjumust kasvatada? Ühelt poolt peetakse täisväärtuslikuks täispikka filmi, aga palju vaadatakse sarju. Noored elavad üldse Youtube’i ja Tiktoki lühiformaatide maailmas. Kuhu paigutuvad ses pildis lühifilmid?

Küllap vaatab inimene seda, mis talle kusagilt kõrva või silma jääb. Ma ei alahinda üldse vaatajat, me elame väga kultuurses keskkonnas, aga paratamatult on aeg piiratud ja ära vaadatakse pigem film, millel on suur ja põhjalik turunduskampaania. See on justkui kohustuslik vaatamine. Kuni lühifilmiga nii ei lähe, ongi raske radarile jõuda.

Paljud vanemad filmitegijad ei mõtle eriti palju, kellele nad filmi teevad ja kuidas film publikuni viia. Kui palju mõtled sina trendidele ja publiku maitsele?

Mina töötan autoritega, kes mõtlevad publikule väga palju – just selles mõttes, kuidas teha film arusaadavaks. Mis puudutab trende, siis arusaam, kuhu me tüürime, kulub ära, aga kui tahta aastakümneid festivalidel käia ja nähtaval püsida, tuleb leida oma stiil ja luua äratuntav käekiri. Selle käekirja kasvatamine on kõige tähtsam.

Milliseid arengusuundi oled animatsioonis täheldanud?

Tehisintellekti tuleku tõttu on hästi hinda läinud traditsioonilised animatsioonivormid. Need pole kunagi kuhugi kadunud, aga vahepeal võttis digitaalsus võimust. Nüüd on vastukaaluks pildis traditsiooniline joonisfilm, nukufilm, liiva­animatsioon, plastiliinianimatsioon. Ent just digitehnikatega saab avastada midagi uut. Näiteks on 3D-animatsioon olnud kaua Disney kants, selles osas lõhub 3D-indie-animatsioon nüüd palju barjääre. Animafestivalidel vaadatakse tehnikat ja visuaalset taju, suurematel lühifilmifestivalidel jälle lugu.

Paar päeva tagasi vaatasin Youtube’ist videot värsketest tehisaru loodud visuaalidest, mida on raske eristada tegelikkusest. Ilmselt ei ole kaugel see aeg, kus saab paluda tehisarul teha Sander Joone stiilis animateos mingil teemal. Kardad sa animaatoriameti surma?

Veel ei karda. Ma arvan, et autori käekiri on sellepärast tähtis, et käsitöö jääb alles. Ameerikas on see küsimus praegu vägagi päevakorral. Animaatoreid, keda on suurte projektide peal korraga tööl sadu, hakkab tehisintellekt kindlasti mõjutama. Mina teen filme imeväikese multitalentide tiimiga, kus kõik oskavad kolme-nelja eri ametit.

Festivalid on võtmas hoiakut, et juba avaldusel tuleb kirja panna, kas kuskil on kasutatud tehisintellekti. Produtsendi vaatest on jälle kokkuhoid vajalik. Hetkel ei ole AI-animatsioonid lihtsalt veel sellisel tasemel, aga viie aasta jooksul näeme kindlasti muutusi.

Mida järgmiseks sihid?

Hetkel otsin levivõimalusi Martinus Klemeti uuele filmile “Yummy”, mis on kohe-kohe valmis saamas. Töös on Sander Joone täispikk film. Kõik hirmutavad mind, et sellega läheb kaheksa aastat, aga mina soovin, et läheks kaks. Teen sellele vaikselt festivaliplaane, tutvustan nägemust. Tahan ka ise autorina rohkem panustada, võtta looja rolli, rohkem ideid ettevõttesse tuua. Arendan oma voogedastusplatvormi, kus “Sierra” juba üleval on. Lisaks tahan leida koostöö­võimalusi Ameerikas. Olen ehk sealse turu suhtes sinisilmne, aga usun, et sealt on väga palju õppida.

Nii et tood Eestile esimese Oscari ära?

See oleks mega! Aga Oscariga on naljakas asi, et kui kampaaniat tegime, oli mul sellest kuldsest kujust täiesti ükskõik. Pigem oli adrenaliinirohke kampaaniat teha, see paelus mind – küsimus, kas saan hakkama või annan alla. Kuldne kuju kapi otsas on boonus.

1 “Savvusanna sõsarad”, Anna Hints, 2023.

2 “Süda” / “The Heart”, Malia Obama, 2023.

Aurelia Aasa tõestab, et filmitegemine nõuab julgust ja otsustavust. Vahepeal tuleb süda kalgiks teha ning langetada raskeid otsuseid, et aru saada, kuhu film kõige paremini sobib. Tema kogemus ja pühendumus on eeskujuks kõigile filmitegijatele Eestis ja kogu maailmas. Oluline on usaldada oma visiooni ning teha kõik endast olenev, et see ellu viia. Aurelia Aasa inspireerib meid jätkama unistuste poole püüdlemist ja mitte loobuma ka kõige raskemate takistuste ees. Tänu tema julgusele ja visadusele saavad filmitegijad püsida oma teel ning luua unikaalseid ja tähendusrikkaid teoseid.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga