Arvustus: “Tuleviku araablane” on humoorikas ülevaade lapsepõlvest Lähis-Idas | Kirjandus

Tere tulemast Eestisse!
Kas olete kunagi mõelnud, milline on lapsepõlv Lähis-Idas? Raamat “Tuleviku araablane” pakub humoorikat ja kaasahaaravat ülevaadet sellest, kuidas üks araabia laps üles kasvab. Autor annab lugejatele võimaluse heita pilk araabia kultuuri ja traditsioonide sügavustesse ning avastada uusi ja põnevaid aspekte sellest rikkast piirkonnast. See raamat pakub naeru, emotsioone ja mõtteainet ning on kindlasti väärt lugemist kõigile, kes on huvitatud erinevate kultuuride tundmaõppimisest ja avastamisest.

Riad Sattouf (1978) on prantsuse karikaturist, koomiksikunstnik ja filmirežissöör. Sattouf on enim tuntud oma graafilise memuaaride “Tuleviku araablane” poolest. Eesti keeles on Kadi Kolgi tõlkes ilmunud viiest osast esimene.  

Ülesehitus

“Tuleviku araablase” esimene osa on liigendatud kolmeks peatükiks (vastavalt sellele, kus pere parajasti elas). Kui Liibüa periood on kollastes värvides, siis Prantsusmaa elu kujutatakse külmalt siniselt, Süüria peatükk on aga ehmatavalt punane. 

Sattoufi humoorikas eneseiroonia

Pole saladus, et teos on autobiograafiline. Nagu autorgi, sündis graafilise romaani peategelane Riad 1978. aastal. Sattoufi ema on Bretagne´st pärit prantslane Clémentine ning isa süürlane, Homsi linna lähistelt külast pärit Abdel-Razak. 

Sattoufil on oskus teha nalja kõige isiklikemate asjade üle. Näiteks muigab ta oma vanemate kohtumise üle Sorbonne´i ülikoolis 1971. aastal – isa üritas algul läheneda hoopis ema sõbrannale, aga sai temalt korvi. Autori eneseiroonia ja huumor tulevad välja juba esimestel lehekülgedel. Sattouf kirjutab: “Olin ärkvel vaid mõned tunnid päevas, aga sellest piisas – ma teadsin, kuidas elus läbi lüüa.” (lk 7) Riad tajus, et on eriline ja ilus. Ta paistis araabia maades igal pool silma, sest oli blond ja pikkade juustega poiss. 

Huumoriga võetakse kõike, sealhulgas mannetuid elutingimusi. Näiteks ei saanud pere kommunistlikus Liibüas korralikult peavarju: kuna kõik oli rahva oma, siis uksi lukku ei pandud. Kui korraks jalutama mindi, võis samal ajal keegi teine kodu juba hõivata. Üksjagu nalja oli selles, kuidas väike Riad nägi telekas Liibüa diktaator Muammar Gaddafit. Lapsele hakkas mees meeldima, sest too meenutas teda ennast – sarnaselt Riadile pöörati ka Gaddafile Liibüas palju tähelepanu. 

Riadi isa

Riadi isa Abdel õppis 1970ndatel Pariisis ajalugu selleks, et hiljem poliitikasse minna. Nooruses olid isal suured ideaalid, ta oli hariduse usku ning soovis tulevikus presidendiks saada. “Ma muudaks araablaste juures kõike! Ma teeks vagatsemisele lõpu, paneks nad õppima ja ajaga kaasas käima. Minust saaks hea president,” räägib isa. (lk 9)

Kõige olulisemad võtmeteemad tulevadki raamatus välja isa kaudu. Üks nendest ideedest on panarabism: “Isa oli panarabismi pooldaja. Araablaste haridus oli tema kinnisidee. Tema arust oleksid araablased pidanud end harima, et usupimedusest välja tulla.” (lk 11)

Hariduse jõudu uskudes kandideeris isa õppejõu kohtadele just Lähis-Itta. Näiteks sai Abdel-Razak lektorikoha Liibüa pealinnas Tripolis. Seda tänu toonase Liibüa diktaatori Gaddafi programmile: “Gaddafi tahtis noori harida. Ta tegi välismaal elavatele araabia keelt kõnelevatele õppejõududele pakkumise. Ta kutsus neid Liibüasse õpetama ja maksis neile Ameerika dollarites. Minu isa palk oli 3000 dollarit kuus – väga hea palk.” (lk 27) Kõlab pentsikuna, kuna samaaegselt kehtis riigis kommunistlik režiim. Kui isa hakkas Gaddafi režiimi ja uusi seadusi kartma, siis vahetati elukohta. 

Ajapikku isa vaated aga muutuvad. Ta hakkab pooldama toonaseid Lähis-Ida karmi käega diktaatoreid (Bashar Hafez al-Assad Süürias, Saddam Hussein Iraagis, Muammar Gaddafi Liibüas). Näiteks tuleb silmakirjalikkus isa puhul välja, kui ta sõnab: “Šiiidid, täielik õudus! Saddam Hussein hakkab alles suuri tegusid tegema!” (lk 10) Enamik Süüria elanikke olid sunniidid, isa pere ka. 

Prantsusmaa

Prantsusmaa oli lapsele loomulikum keskkond. Riad ei tahtnud Lähis-Itta tagasi minna, sest kartis koolis käimist ja kaklusi naabritega. Aga ka Prantsusmaal ei tunne laps end koduselt, näiteks elab vanaema maja lähedal elab veider vanake ning Riadi isa väidab, et vanaema majas kummitab.

Prantsusmaal tuleb välja Riadi varaküpsus, sedagi esitleb autor küllaltki eneseirooniliselt ja huumoriga. Näiteks joonistas Riad lasteaias poolkogemata Prantsusmaa presidendi Georges Pompidou portree, mistõttu pidas lasteaiakasvataja teda lapsgeeniuseks. Järgmine hetk kritseldas Riad aga sõbra eeskujul niisama: “Ja enam ei rääkinud keegi “Akadeemiast” ega “imelapsest”.” (lk 58–59)

Silmakirjalikkus

Kuigi kõige olulisem keerleb Riadi ja tema perekonna, ema, isa ning raamatu teises pooles väikese venna ümber, siis võib peategelaseks ikkagi nimetada Riadi isa. Tema käitumisest tulenevalt oleneb, kuhu perekond järgmisena elama läheb. Näiteks hoidis isa perega Prantsusmaal elades teiste eest saladuses, et ei otsinudki Prantsusmaal tööd. 

Autori iroonia tuleb tihti välja isa kujutamises, sest meest näidatakse kahepalgelisena. Näiteks mõjub Abdel küllaltki matšolikuna, kui väike Riad tahab oma sõbra Abani eeskujul päris püssi ja isa on nõus selle ema vastuhakust hoolimata ka hankima. Samas nihverdas isa end välismaale õppima minnes ära mitu aastat kestnud sõjaväeteenistusest kodumaal. Abdel oli küllaltki silmakirjalik: näiteks süüdistas ta prantslasi rassismis, samas oli ise äärmiselt rassistlik mustanahaliste vastu.

Isa ja ema omavaheline suhe

Emale pööratakse saagas vähe tähelepanu, kuid ta on pidevalt taustal olemas. Lugeja näeb, kuidas ema pidevalt tuhmub ja muutub koduperenaiseks. Lisaks tuleb välja isa teatav misogüünsus: oma naise peale ta ei mõtle. Ema pole rumal, tal on isa reisidel igav, sest naisel puuduvad võimalused eneseteostuseks. Kord sai Clémentine Liibüa raadios ühe tööotsa, aga kaotas selle, sest hakkas propagandistlikku uudist lugedes naerma.

Värvid, pull ja mooruspuu marjad

Sattouf kirjutab kergelt, kaasahaaravalt ja humoorikalt. Suuri metafoore on vähem, pigem annab autor lapse emotsioonidest ja toonasest olukorrast teada vihjamisi, dialoogides ja mõttemullides. Üks suuremaid metafoore on aga Riadi unenägu kahest suurest pullist, kelle vahele ta võitluses jääb – seda võib pidada ilmselgeks sümboliks kahe kultuuri põrkumisest.

Oluline sümbol on ka mooruspuu marjad ehk “tuutid”, sest need meenutavad Riadi isale kodu. Üle pika aja märkab isa neid Liibüas. Samas hakkavad nostalgilised “tuutid” omandama küllaltki teist tähendust, kui perel polegi Liibüas elades midagi peale nende süüa, sest näiteks talongide eest sai mitu nädalat ainult banaane või mune.

“Tuleviku araablane” on emotsionaalselt aus ja humoorikas läbilõige elust Lähis-Idas möödunud sajandi lõpukümnenditel. Loodame, et kunagi näevad päevavalgust ka ülejäänud osade eestikeelsed tõlked. 

Kokkuvõttes “Tuleviku araablane” on haarav ja humoorikas raamat, mis annab kõnekalt edasi autori lapsepõlve kogemusi Lähis-Idas. Raamat pakub lugejatele võimaluse avastada erinevat kultuuri ja traditsioone ning avardab nende arusaama sellest piirkonnast. Autor suudab oma lugu rääkida nii, et see puudutab nii kohalikke kui ka rahvusvahelisi lugejaid, pakkudes naeru ja empaatiat. “Tuleviku araablane” on kindlasti väärt lugemine neile, kes armastavad avastada uusi kultuure ja kogeda erinevaid maailma vaateid.