Jaan Undusk: Wagner oli Nietzsche meelest Euroopa allakäigu tipp | Kirjandus

Tere tulemast! Jaan Undusk on Eesti tunnustatud kirjanik ja kirjandusteadlane, kes on ühendanud oma kirg Wagneri ja Nietzsche uurimiseks. Ta on avaldanud palju artikleid ja raamatuid, mis keskenduvad nende kahe suure mõtleja filosoofiale ning nende mõju Euroopa kultuurile. Undusk väidab, et Wagneri looming oli Nietzsche jaoks Euroopa allakäigu tipp, mis tõstatas olulisi küsimusi kultuuri, identiteedi ja moraali kohta. Tema sügavad analüüsid pakuvad väärtuslikku perspektiivi nii filosoofia kui ka kirjanduse huvilistele. Tutvuge Unduski mõttekäikudega ja avastage uusi teadmisi ja vaatenurki!

Kirjanik ja kirjandusteadlane Jaan Undusk ütles, et kuigi sõbralike suhete alguses suhtus Nietzsche suurde heliloojasse pojaliku kiindumusega, tabas teda varsti arusaamine, et Wagner töötab filosoofi maailmavaatele hoopis vastu.

Veebruaris ilmus Loomingu Raamatukogus Jaan Unduski tõlkes kaks Friedrich Nietzsche esseed, mille keskmes on helilooja Richard Wagner. Undusk oli Nietzsche lugeja juba ülikooli ajal. “Kolmandal kursusel tegin ma esimese kursusetöö Friedebert Tuglasega, kes on ju talletanud eesti keeles kõige kaunimad sõnad Nietzsche lugemise elamusest /…/ ja kelle loomingus Nietzsche mõte ja kujundlikus väljendub väga selgesti,” avas Undusk oma suhet saksa filosoofiga.

Kaudsem suhe realiseerus 1980. aastate lõpus, kui Hasso Krull tegi Unduskile ettepaneku tõlkida mõned peatükid Nietzsche autobiograafiast. Lõpuks ilmus autobiograafia “Ecce Homo” 1996. aastal Unduski tõlkes tervikuna ning sel sajandil on sinna tulnud ohtralt lisa. “Wagneri juhtum” sattus Unduski lauale kui Underi ja Tuglase kirjanduskeskuse juures toimus dekadentsialane konverents, mille tarvis sai teost leotud.

“Nietzsche avaldas selle 1888. aastal, mis oli tema eelviimane tööaasta. Ta suri aastal 1900, aga viimased kümme aastat oli ta kahjuks täieliku nõdrameelsena voodis. Ja alles viimastel tööaastatel võttis ta süstemaatiliselt tarvitusele dekadentsi mõiste. Just nendes Wagnerile pühendatud tekstides ja paaris muus sama aasta tekstis kasutas ta seda kõige järjekindlamalt,” selgitas Undusk Klassikaraadio saates “Delta”.

30-aastase vanusevahega Nietzsche ja Wagner kohtusid esimest korda, kui poisikese eas Nietzsche, nagu tol ajal kombeks, klaverit mängima õppis ja selle käigus ka Wagnerit läbi mängis. “Kui Nietzsche esimest korda Wagneri ooperit laval nägi, siis temast saigi wagneriaan, keda oli tol ajal palju. Olid ka Wagneri vastased ja need olid üsna teravad leerid. Ja kui Nietzschel oli võimalik läbi ühe tuttava Wagneriga tutvuda siis 1868. aastal ta seda tegigi,” selgitas Undusk.

Kuna mõlemad mehed olid antiigiteemadel asjatundjad, siis oli klapp ilmselt hea. “Vanused olid erinevad, iseloomud olid erinevad, aga esialgu Nietzsche noorema mehena seda erinevust ei märganud. Ta oli n-ö pojalikult Wagnerisse kiindunud ning oma esimese suurema töö “Tragöödia sünd muusika vaimust” Nietzsche nende samade kõneluste mõjul ja Wagneri muusika teotuseks. See on siiamaani ilmselt tema kõige kuulsam tekst, kust pärineb ka tuntud tüpoloogia, kus ühel pool Apollon ja teisel pool Dionysus. Nii-öelda apolooniline ja dionüüsiline printsiip, mida kasutatakse veel tänapäevani,” rääkis Undusk.

“Nietzsche nägi tõepoolest Wagneris kunsti- ja kultuurirevolutsionääri ja arvas, et just nüüd on Wagneri muusikas taasärganud tragöödia või traagiline vaim, mis Euroopa kultuuris aastasadu kristluse tõttu allasurutud oli,” selgitas Undusk ning lisas, et Nietzsche jaoks oli oluline Dionysuse esile tõstmine, kes esindab inimlike püüdluste ja tema saatuse vastuolu. “See on siis see suur tragöödia vaim,” lisas ta.

1878. aastal hakkas Nietzsche Wagnerit juba avalikult kritiseerima. “Nüüd teame tagasivaates, et juba 1874. aastal ta oma märkmetes teravalt Wagnerit kritiseerib. Umbes kümme aastat see sõprus kestis,” sõnas Undusk. 1888. aastal ilmunud esseedes esitab selleks ajaks juba 5 aastat lahkunud Wagnerile rida etteheiteid, sealhulgas, et Wagner on ehk teinud halvimat muusikat, mida üldse võimalik teha. Põhisüüdistus on see, et Wagner on tüüpiline dekadent, kel pole mingit vaba tahet ja kelle iga joon on vältimatu.

“Nietzsche nägi esimese dekadendina juba Sokratst, kes asendas dionüüsilise elutunde ratsionaalsega, mis jahvatab kujutuslikult tervikliku elutunde väikestest kildudeks. Ning Richard Wagner oli tõepoolest tema meelest dekadentsi ehk siis Euroopa kultuuri allakäigu tipp, kuigi ta ei saa lõpuni mööda mööndusest, et Wagner on geenius,” avas Undusk Nietzsche mõttemaailma, lisades, et saksa filosoofile koitis, et Wagner ei kuulutagi uuesti mitte traagilist dionüüsuslikku maailmavaadet, vaid on Jeesus Kristuse jünger.

“Talle oli vastuhakkav, et Wagner tahab iga oma ooperiga kedagi lunastada. Nietzsche ise oli ju pastori poeg, aga ta pidas kristlikku ideoloogiat inimesele alandavaks. Inimene ei tohi ennast maha suruda, ta peab oma minast võtma maksimaalse, peab seda üles ehitama üliinimese suunas, kes on vaba kunstlikest moralistlikest kitsendustest – vaba inimene,” selgitas Undusk.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et Jaan Unduski arutlus Richard Wagneri ja Friedrich Nietzsche suhetest ning muusika rollist Euroopa kultuuriloos pakub huvitavat perspektiivi mõlema meistri loomingule. Undusk toob esile Wagneri ja Nietzsche ideede ühilduvuse ja vastuolud, näidates, kuidas nende mõtteviis mõjutas Euroopa mõttemaailma. Tema analüüs avardab arusaama nende kuulsate intellektuaalide panusest kunsti ning filosoofia arengusse ning ühtlasi toob esile nende tähtsuse Euroopa kultuuriloos. Undusk suudab haarata lugeja tähelepanu ning pakkuda põnevat ja mõtlemapanevat lugemist.