Arvustus. Näitusel “Kaheksajala rokokoo” vaheldub kaos provokatiivse nalja ja sünge irooniaga | Kunst

2290635h10c7t24

Tere tulemast Eesti kunstimaailma, kus näitus “Kaheksajala rokokoo” pakub külastajatele kaootilist segu provokatiivsest huumorist ja süngest irooniast. See ainulaadne väljapanek kujutab endast kunstniku eneseanalüüsi kaheksajala metafoori kaudu, kus kaos ja korrapärasus põimuvad omavahel luues kaasakiskuva ning mõtlemapaneva vaatemängu. Tule ja sukeldu selle ekstravagantse kunstiteose maailma, kus igal detailil on oma lugu ja sügavam tähendus.

Näitus
“Kaheksajala rokokoo”
Kuraator: Šelda Puķīte
Osalevad kunstnikud: Kateryna Berlova, Eike Eplik, Alexei Gordin, Ivars Grāvlejs, Krišs Salmanis, Sabīne Vernere, Elīna Vītola
Avatud Kogo galeriis kuni 2. märtsini

Vaatajas esialgu hämmeldust tekitav näitusepealkiri “Kaheksajala rokokoo” on laenatud omaaegsetelt kriitikutelt, kes pilasid sedasi arhitekt August Endelli kujundatud fotostuudio Hofatelier Elvira fassaadi Münchenis. Ajaloolise hoone seina kaunistanud kentsakal draakonimotiivil on küll mõningaid stiililisi sarnasusi siinse näituse teostega, kuid pigem ühendab neid elust enesest võetud absurditunnetus ja provokatiivsus. Ühtlasi toimib kaheksajala kujund siin kompositsioonimudelina, kuna näitus ühendab kaheksat teost Eesti, Läti ja Ukraina kunstnikelt.

“Maailm on leekides ja meie naerame,” kirjeldab kuraator Šelda Puķīte näituse põhimeeleolu. Näitust tuleb ise külastada veendumaks, et see naer ei ole pilav, vaid pigem irooniline või isegi eneseirooniline. Aktuaalseid teemasid, isiklikke draamasid, ideid ja seisundeid tõlgendavaid kunstiteoseid ühendab omavahel paatose puudumine, mida aitab saavutada distantseeritud ja veidi irooniline pilk. Lisaks naerule seob kõiki neid teoseid veel üks iseärasus – destruktiivsed motiivid. Veel kord – maailm variseb kokku, võib-olla ainult kohati või perioodiliselt, kas füüsiliselt või vaimselt. Varisevad kokku kavatsused, lootus, suhted, ootused, hoiakud. Kunstnikud käsitlevad seda temaatikat erinevate lähenemisviiside kaudu. Nii näiteks dekonstrueerib Eike Epliku installatsioon “Ameerikalik naeratus” (2017) kuulsat ilu ja heaolu sümbolit. Tema loomingule iseloomulikul kipsmassist modelleeritud olendil on roosade igemete taustal lumivalgelt säravad hambad ja üldmulje on üpris ebasõbralik. Tuimalt korduvate naeratuste fassaadi taga võib peidus olla haavatav ihu – hirme, pisaraid ja soove täis siseelu, mis aga vaikib, olles sunnitud teeseldud naeratuse taha varjuma. Postamendi asemel on kuju asetatud karusnahast vaibale, millega viiakse hüperboolselt kujutatud probleem absurdini, vähendades sõnumi paatost. 

2290635h10c7t24

Teine teos, mille puhul destruktsioon on peamine kompositsioonimeetod, on Krišs Salmanise “Täistulevik” (2023). Tegemist on vahetu reaktsiooniga Vene vägede täiemahulisele sissetungile Ukrainasse, sõjakoledustele, mis kestavad tänaseni. Erinevalt šokeerivatest pressifotodest, mis kinnistavad meie teadvuses ettekujutust sõjast, rõhub kunstnik läbielamiste irratsionaalsele ja ettarvamatule kehastamisele. Tegevuspaigaks on väike vineerist platvorm või tuba, mille sisemuses pungitab värvilisest vahust, pritsmetest ja naeltest moodustuv vormitu pilv, ning ainsaks tegelaseks on väike Taaveti kuju, mille fragmendid on vaevu äratuntavad. Autor töötab laia assotsiatsioonide ringiga, mille hulgas leidub nii ilmselgeid kui ka kultuuriliste tähenduste süvakihtides peituvaid. Lähitulevikku kujutav mudel on minimalistlik, kuid samas emotsionaalselt rikas.

Loe rohkem:  Pildid: EKA galeriis avati Marleen Suvi isikunäitus | Kunst

Krišs Salmanise video “Täismõõdus” (2022) on samavõrd minimalistlik ja ühtlasi tähendusmahukas. Teos, kus asetatakse ükshaaval nööpnõelu veeklaasi, meenutab Vana-Kreeka filosoofi Eubulidese lihtsa loogikatrikina näivat paradoksi selle kohta, mitut liivatera on vaja, et moodustuks hunnik. Kuidas mõõta kannatlikkust ja pingutust, eriti kui üks aina kahaneb ja teine aina kasvab? Tund aega vältavas meditatiivses videos vaadeldakse klaasi täitumist, kuid kiiresti saab selgeks, et protsess on siin olulisem kui tulemus. Teost eraldab näituse põhiosast tõmblukuga eesriie, mis on omakorda eksponaat.

Arusaam klassikalisest maalist kui avatud aknast reaalsust meenutavasse illusoorsesse maailma on üks püsivamaid ettekujutusi kujutava kunsti olemusest. Idee maalimisest kui sügavuse ja mahu illusiooni loomisest on inimesi köitnud sellest ajast peale, kui Plinius Vanem pani kirja loo kunstnikest Zeuxisest ja Parrhasiosest. Parrhasiosel õnnestus maalida kardin, mida tema kunstnikust sõber püüdis maali eest ära tõmmata, arvates ekslikult, et õige maal on kardina taga. Teravmeelse loominguga tuntud kunstnik Elīna Vītola esitab Parrhasiosele väljakutse: tema eesriide saab avada ja tema maali (“Levinud mured maalis ja argielus – sisu. Autsaider”, 2024) siseneda, pealegi ootab maalipinna taga vaatajat veel üks teos – Krišs Salmanise video. Purustades harjumuspärase kujutluse tasapinnalisest maalist lõuendil, loob Elīna Vītola mitte ainult sissepääsu uude ruumi, vaid ka iseseisva abstraktse kompositsiooni, mille vormilised piirjooned ja värvilahendus moodustavad näituse stilistilise aluse.

2290644h982ct24

Biomorfne motiiv ja voolavad vormid korduvad ka Sabīne Vernere graafilises töös “Hoiatuslipumees” (2022). Joonistuse lakoonilisus, musta tindi, roosakaspunaste joonte ja peenikeste kuldsete triipude kombinatsioon moodustavad metafoorsesse mängu, mis loob äreva pildi inimsuhetest. Lipud kehal, mille piirjooned moonduvad kummaliselt, võivad olla kas signaallipud või mälestuslipud. Kujutatud olendi provokatiivset välimust pehmendavad joonistusvõtted, tindi lauged kontuurid ja päikeseloojangu värvigradiendid lippudel, mille tulemusel sulanduvad traagiline, koomiline ja lüüriline.  

Veel üks lüüriline lugu on minifilm pulmapaari seiklustest rühma Dirty Romantics, Katerõna Berlova ja Ivars Grāvlejsi videos “Mesinädalad” (2023), mis kutsub vaatajat rulalaua perspektiivist avastama Praha vaatamisväärtusi. Romantiline, aiapäkapiku rännaku vaimus head huumorit täis lugu on dramaatilise lõpplahendusega, kuid annab ka lootust elu jätkumiseks pärast krahhi. Video atraktiivsus seisneb lavastusliku ja juhusliku kombinatsioonis. Stseenid suurlinna igapäevaelust on taustaks noorpaari loole, kerge absurdielement aga nihutab fookuse harjumuspäraselt pruutpaari jalutuskäigu ennastunustavalt imetluselt päriselus esinevatele ootamatutele pööretele.

Loe rohkem:  Pariisi moodsa kunsti muuseumi juht: eesti kunstnikud on väga julged | Kunst

Fotograaf Ivars Grāvlejs esines näitusel ka videoga “Sõda territooriumi pärast” (2012), mida võib pidada urbanistlikuks loovuurimuseks. Vahetuvatel slaididel on fotod Riia elurajoonidest ja nende asukatest, kes nüüd, kaksteist aastat pärast teose valmimist, on linnapildist peaaegu täielikult kadunud. Need on räsitud ilmega, ühesilmsed, mõnikord segaduses, kuid siiski uhked ja iseseisvad oma territooriumi kaitsvad tänavakassid, kes on jäädvustatud amatöörlikus võtmes, mis rõhutab kujutatud elurajoonide brutaalset ilu. Heliriba omakorda täidab kontekstuaalse videoteose meeleheitliku võitlusjanu ja elutahtega.

2290641hba5ct24

Alexei Gordini kompositsiooni “Pikk teekond” (2023) keskmes on pommipurustustest varemeis linn, mis sarnaneb ühe Lähis-Ida asula hetkeolukorraga, ning näiva heaolu saareke ühe maja püsti jäänud seinte vahel. Elujanu ilmneb siingi süžee kaudu, mis on edasi antud kunstnikule omase musta huumori läbi. Olukorra absurdsus ja autori kommentaar sellele sarnaneb internetimeemidega ning käivitab vaatajas samad toimemehhanismid. Ukrainas kestva lõpmatuna näiva sõja taustal on kultuurielu kui sellise jätkamise eetilisus ikka ja jälle kahtluse alla seatud. Šampanjaga vernissaažide korraldamine võib küll tunduda täiesti kohatu, kuid kunst sisendab lootust, tuletab meelde normaalset elu ja säilitab väljavaate selle juurde kunagi tagasi pöörduda. 

Vastuse küsimusele, millest see veidraid vorme, varjatud ja ilmselgeid tähendusi põimiv näitus jutustab, leiab iga vaataja ise. Kaos vaheldub provokatiivse nalja ja sünge irooniaga ning sellel skaalal saab igaüks valida endale sobiva vaatenurga. Kaasaja mured ja probleemid nõuavad kunstikeele taasleiutamist ja ajakohastamist – näiteks võib anda külastajale võimaluse teosesse siseneda või sellest välja astuda, nagu seda saab teha näitusel “Kaheksajala rokokoo”. Tartu 2024. aasta juhtlauseks on saanud “Ellujäämise kunst”. Näitusel esitletud kaheksa kunstiteost annavad igaüks omal moel retsepti ellujäämiseks meie ettearvamatus ja sugugi mitte naljakas maailmas.

Kokkuvõttes võib öelda, et näitus “Kaheksajala rokokoo” kutsus esile äärmiselt vastakaid emotsioone. Kunstnikud suutsid luua keskkonna, mis balansseeris kaose, provokatiivse nalja ja sünge iroonia piiril. Näitus äratas külastajates nii vaimustust kui ka hämmingut, sundides neid mõtlema sügavamate tähenduste üle kunstis. Selles segaduses ja vastuolus peitub võlu ja võib-olla ka kunsti tõeline jõud. “Kaheksajala rokokoo” oli kahtlemata kordumatu ja rabav kogemus, mis jättis jälje kõikide südamesse.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga