Arvustus. Mari Prillup kui normaalne inimene | Teater

2312550hfd46t24

Tere tulemast Eesti teatrimaailma! Arvustus Mari Prillupi lavastusest “Kui normaalne inimene” pakub publikule intiimset ja emotsionaalset teatrielamust. Mari Prillupi sügavad karakterid ja veenvad etendused viivad vaatajad kaasa haaravale teekonnale, kus tavapärased piirid hajuvad ning inimese olemus paljastub. See lavastus toob esile inimese hapruse ja tugevuse ning paneb mõtlema selle üle, mis tegelikult on normaalsus. Olge valmis kogema midagi erakordset ja sügavat!

Eesti klassikalisema poole kirjanduses on neli naist, kellest ei saa kuidagi üle ega ümber. Need on Tiina, Ruth, Mari ja Karin. Kõigi nende õnnetuseks on tossikesed mehed. Tiina kutsub Margust endaga metsa, aga Margus, nagu remark ütleb, “laotab õnnetult käsi, jääb vait”. Marguse peamine argument metsamineku vastu on, et seal ei pane keegi teda ja Tiinat mõisa- ega kirikukirja.

Ruth on paraku ainult Aaviku-Randvere unistus, ideaalnaine. Sajanditagused esimesed eesti meessoost intellektuaalid unistasid Ruthidest, aga naiseks said endale Marid. Mari tuleb majapidajannaks oma surnud õe mehele, keda iseloomustab peamiselt rumalus, allaheitlikkus ja vingumine.

Paremini ei lähe ka Karinil, kelle mees Indrek võib lõputult teoretiseerida eksistentsi, mehe ja naise vaimse ning sugulise läbikäimise üle, kuid praktilised oskused elus olla on tal kesised. Karin, kellel asendab eksistentsiküsimusi usk, näiteks lapse tervist manades, ihaldab aga elada. Sellises elupuntras võib kergesti suuna kaotada ja trammi all lõpetada. Tiina on puhas metsikus, Ruth kättesaamatu ideaal, Mari potentsiaal ning Karin argireaalsus.

Mutrid mõisa masinas. “Libahundi” Tiina ütleb: “Mina olen jumala loom, olgu ma ka libahunt! Teie? Viletsad! Teil ei ole julgust ega jõudu, armastust ega ustavust – midagi ei ole teil!” Aga samamoodi võiks ütelda ka Mäeküla Mari, sest ei Prillupis ega Kremeris ole jõudu, armastust ega ustavust. Sageli armastatakse toonitada Mari puhul, kui tohutu mõistatuslik ja ürgnaiselikult arusaamatu ta on. Kiviräha näidend Vilde romaani põhjal ja Aare Toikka lavastus toovad aga esile Mari inimliku poole. Mari pole mõistatuslik, pole ka Vildel, ta on normaalne inimene ebainimlikus keskkonnas.

Mari satub Mäekülla, kus mõisnik on kiimaline rauk. Mari õemees Tõnu Prillup loksub sihitult surma suunas, nagu ka ülejäänud külamehed, kelle arusaam romantikast on naise seeliku alla vahtimine. Üks siht muidugi meestel on: saaks piimameheks, siis võiks varsti karjamõisa osta ja naisest mõisaproua teha. Kuru Jaani lugu tuletab etendusel meelde ütlemise, et ori ei taha vabaks, ori tahab orjapidajaks saada. Nii Prillup kui teised mehed koogutavad Jaani ees, aga selja taga salajas pilkavad. Prillup, kelle lapsi Mari kantseldab, on valmis Mari parunile müüma, selleks et saaks ise piimameheks. Mäeküla ja selle elanikud ei ole inimesed, vaid mutrid mõisa masinas.

Erinevalt teistest mäekülalastest võtab Mari vastu otsuse – ja see teeb temast inimese. Võiks vastu vaielda, et Prillupki ju otsustab oma naiseõe parunile anda, kuid ta ei võta vastu otsust enne, kui see talle sülle langeb. Prillupi-sugused mehed on auahned küll, aga alles siis, kui au maitse suus. Prillupil endal puudub ettevõtlikkus oma elu suunata, nagu tema isagi ütleb: “Meie põle mehed, kes võtma lähvad – ei old minu isa, ei ole mina, ei ole sina, poiss – meil põle seda sees, mis võtab. Võtakski vahel, kui just nina ees on, aga kui akkad võtma – juba näed, et teine ära võt, muudku pühi suu puhtaks! Parem juba ää imusta ega mõtlegi …” Prillup pole mees nagu Vuti Mihkel, kes paneb kirve vöö vahele ning läheb – ja lõpuks on tal Kassisabas kolm maja. Prillup läheb läveni, ja edasi ei saa.

Mari. Tekstis ja lavastuses on Marilt ära võetud nii palju kui võimalik, ja võimalikult palju alles jäetud. Romaanis muudab tema tegelase huvitavamaks Prillupi laste olemasolu, lavastuses lapsi ei ole.

Just lastega läbikäimises avaldub paljuski Mari karakter, sestap jääb ta lavastuses veidi pinnapealseks. Prillup korra ütleb lavastuses, et Mari on nagu laps, kuid sinna see jääb.

Fatme Helge Leevald mängib Mari mõnuga: ta eristub ohmudest mäekülalastest nii kostüümi kui ka liikumisega. Mari on punases, ta helgib ja särab, romaanis on isegi tema vari värviline. Teised lavastuse külamehed käivad tumedates tunkedes, Prillup oleks nagu prügikasti kõrvalt leitud. Leevald liigub Marina nagu tänapäeva inimene, nõtkelt, energiliselt. Mehed, kaasa arvatud aina kekseldes liikuv Kremer, meenutavad tema kõrval satikaid.

Loe rohkem:  Noorsooteatris esietenduv Mari-Liis Lille lavastus julgustab küsima suuri küsimusi | Teater

Mari eristub sõnaahtruselt: romaanis on ta kohal ka vaikivana – ja Vilde vist mainibki teda rohkem vaikimas kui kõnelemas – või siis Prillupi mõtetes. Kuna lavastuse mehed tavaliselt räägivad kedagi taga, näiteks Kuru Jaani või mõisnikku, siis ka selles asjaolus muutub Mari sümpaatseks inimeseks. Ei lõõbi ega räägi taga, ei kanna keelt, kui ei taha vastata, siis ei vasta.

Romaanis on tugev kujund: Mari segab võid, samal ajal kui Prillupil mõisast lepingu käsib ära tuua. Lavastuses Mari samal ajal kiigub, mis annab talle veidi pixie girl’iliku üldmulje, kuid iseenesest kirjeldab kiikumine kujundina hästi tema pääsemist Prillupi hädaldamisest. Mari tõuseb kiikudes sõna otseses mõttes Prillupi kohale, aga ka kujundlikult – ta kontrollib olukorda. Maalikunstis on kiikumine tihti meelelise või suisa erootilise alltekstiga (vt näiteks Jean-Honoré Fragonardi maali “Kiik”, mille jantlik koopia on stseenis, kus Ago Andersoni mängitud talumees Marile seeliku alla püüab piiluda).

Mille pärast lavastust tasub vaadata ja mille nii Kivirähk kui ka Toikka, aga peamiselt küll Leevald välja mängivad, on Mari valik, tema otsus. Mari ei seo Prillupiga ühine armastuslugu: kohtumine, kiindumine, kurameerimisaeg ja siis pulmad, lapsed. Mari elab Prillupi katuse all, kasvatab tema lapsi ja teeb talle süüa, kuna ühiskonna reeglite järgi ta peab seda tegema. Veidi liialdamisi: ühiskond kupeldab Mari Prillupile. Mari ei lase ennast uuesti kupeldada, tema läheb ise.

Kremeri juurde minek on tema otsus, mitte Tõnu oma. Prillupi pitch ju kukub läbi: ta ei suuda oma äriplaani Marile maha müüa, ja seega ei õnnestu ka müüa Mari Kremerile. Oleks asi Prillupi lahendada, heidaks ta pikapeale palavikus sonides hinge – idee piimamehe kohast ja ei enamat on Prillupi lävi, millest tema edasi ei saa, olgu kui tahes karvane. Romaani ilmselt kõige võimsam stseen on see, mida Vilde pole kirja pannud, aga mille me ise loome oma kujutluses selle alusel, kuidas Vilde Mari kirjeldab. Mis sõnadega, või hoopis vaikides, kuidas seistes, istudes, pead hoides teatab Mari Kremerile, et olgu peale.

Miks siis üldse Kremerile minna? Muidugi, Kremer on uks linna, kus Mari “mõne tunniga oli rohkem näinud” kui Tõnu kogu elu jooksul. Aga romaanis on Mari otsusel ka taustalugu: tema õde Liina oli Prillupile minekuks liiga noor, veel leeritamata, ning teine õde Tiina polnud nõus. “Kumbki [s.t Tiina või Mari] pidi minema, tal [Prillupil] ju Leenu lapsed.” See on detail, mis Mari käitumise psühholoogiliselt usutavaks muudab: Tiina jäi iseseisvaks, ütles ei. On võimalik mõelda, et uuesti Mari võõra käsu peale oma vabadust kaotsi ei lase. Pigem ise.

Ööl, mil Tõnu Prillup saanis ära külmub, mõtleb Mari Ruisult Prillupile äratuleku ja Prillupilt Kurule mineku peale. Mõlemad olid rumalused, “asjata mõõta, kumb suurem … ühest poegis teine. Ent see teine pidi esimest korda kahandama, võib-olla ta kustutama.” Kui Mari tol ööl ootaski, et elu läheks paremaks, siis ainult “seepärast … et [lootus] matta oli kibe”.

Maril on üks viga, mille mängimist Leevald näib enam nautivat. Õigupoolest Mari viga ongi mäng, tal ei tohi igav hakata. “Mari [vastab Prillupile] igavuse märgid näol, “mine too mõisast oma kontraht ära”.” Teisal kurdab Mari: “Mul akkab igav.” Leevaldil tuleb mõisa sotsiaalse kaadervärgi ümber näpu keeramine, sellega mängimine mõnusalt välja, Leevald otse kisub kaasa. Kremer kardab talumehi ja vaatab neile ülalt alla, “veidi lollakad on nad”, Maril puudub hirm, ta käitub talumeestega nagu kanadega, kui neile saia ette viskab.

Aga mänguhimu maksab talle kätte. Kremer lubab, et jutud liikvele ei lähe, lõpuks tervitatakse Mari kui paruniprouat – Mari on nüüd kistud tagasi mõisa masinasse ja siit pole tõesti kuhugi mujale minna kui linna. Tõnu külmub ära ja Mari esimene reaktsioon on, et “seda põld tarvis!”. Hetk hiljem mõtleb, et “või ehk siiski?”. Nüüd on ta lõpuks vaba, kehaliselt ja sotsiaalselt.

Loe rohkem:  Vene Teatri õppestuudio muusikalavastus käsitleb tõsist läbi lõbusa vormi | Teater

Prillup. Meelis Rämmeld mängib Tõnu Prillupi ikka eriliselt ilgeks kujuks. Eriti paistab see silma stseenides, milles Prillup püüab veenda Mari mõisa minema. Kõigist tegelastest kaotab lavastuses Prillup vist kõige enam romaani taustalugu. Rämmeld on usutav, kohutav inimeseloom, rollina terviklik – uhkelt mängib! –, ent tegelasena liialt lihtne, lineaarne. Näiteks on lavastusest puudu Prillupi igatsus Leenu järele. Selles igatsuses on romaani-Prillup õrn, harras. Rämmeldi mäng on lavastuse maailmas loogiline, närviajav, aga kui mõelda, et Prillup on matnud oma poja, kes sünnitusel suri, ja ka naise Leenu, siis mõnevõrra võib teda mõista. Kui paljust peab mees ilma jääma, et ennast ka ise ilmajääjaks hakata pidama? Ja kui ebamoraalseteks tegudeks on selline mees võimeline, et midagigi elus võita?

Voodistseenis, kui Rämmeldi Prillup meenutab oma isa ja ema, muutub ta värviliseks tegelaseks, rikkaks ja nüansseerituks, nagu oleks tahtnud teda rohkem näha. Võrreldes sarnase tegelasega lavastusest “15 sammu vasakule” pole Rämmeldi iseloomulik hääl ja kõnemaneer häiriv. “15 sammus” mõjus Rämmeldi mögisemine lausete vahel pikapeale stseenide rütmile surmavalt, “Mäeküla piimamehes” on see tegelase orgaaniline osa. Nii nagu Prillup ei saa üle läve, ei saa ta ka sõna suust, ta pole valju häälega müügimees nagu ürgselt mehelik Priit Loog Kuru Jaanina. Tema püüdlus müüa piima ja võid on ette ebaõnnestunud ning vaataja tajub esimestest stseenidest peale, kuidas Prillup seda ise taipamata huku poole kihutab. Lavastajal ja näitlejal õnnestub dramaatiline iroonia siin nagu õpikust võetuna.

Kremer. Kremer esindab selle maailma loojakut, milles matsi keha kuulus parunile ja tema hing köstrile. Andrus Vaariku Kremer on samavõrd totakas kuivõrd Rämmeldi Prillup on saamatu. Mehed on sarnased: “auahnust ei või Kremeritele ette heita”, nagu ka Prillupile. Parunil on muidugi paruni võim, selle pisikese maailma reeglite järgi võiks ta ka Prillupi hoovile sõita ja tüdruku endale nõuda. Ta võiks lasta Prillupit nõnda kaua peksta, kuni too oma naisest loobub. Ta võiks Mari lihtsalt ära röövida. Või vilistada kogu mõisamasina kirjutatud ja kirjutamata seadustele, nagu Kremeri prototüüp von Gernet.

Aga Kremer on masina osa, selle õli ja kütus. Temal on vaja kontraht teha. Vaariku Kremer on hetketi kaval, siis teeseldult kohmetu, üllatunud, salakaval, nukrameelne, mõeldes elus käest lastud võimalustele, ja jälle tähelepanelik, kalkuleeriv. Vaarik esitab iga uut emotsiooni ja mõtet Kremeri peas laskmata neil äärealadel seguneda: üks lõpeb, siis teine algab, lõpeb ja algab kolmas. Vaariku roll on nagu puäntillistlik maal, millel segamata värvitäpid kõrvuti loovad figuuri ja maastiku.

Loov lihtsus. “Mäeküla piimamees” Endla teatris on üsna lihtsakoeline tekst ja lavastus, kuid see on praegusel puhul tugevus. Etendus jätab vaatajale ruumi seda hinnata, kuidas täpselt too ise tahab, filosoofiliselt, koomiliselt, mõlemat samaaegselt või hoopis kuidagi neljandat moodi. Kivirähk ütleb (kava­lehel) intervjuus Ott Kiluskile, et ta pole hakanud uut piimameest leiutama, vaid see on ikka Vilde enda tekst. On tõesti, Kivirähk puhastab romaanist Vilde välja. Lihtsus laseb mõelda romaanist ka tänapäeva kontekstis. Mari dilemmad, mõtted, teda ümbritsevad inimesed on praegugi aktuaalsed. Seepärast ei peaks küll XXI sajandi esimese veerandi lõpul mõjuma “mõistatuslikult” või “salapäraselt” naine, kes võtab vabaduse ise oma keha üle otsustada. Mari on normaalne inimene.

Kokkuvõttes võib öelda, et Mari Prillupi lavastus “Normaalne inimene” pakub publikule sügavalt isiklikku ja emotsionaalset kogemust, tõstes esile olulisi teemasid nagu armastus, kaotus ja eneseavastus. Prillupi siiras ja autentne esitus haarab vaataja endaga kaasa ning paneb mõtlema oma enda elu ja suhete üle. Lavastus on täis intelligentset huumorit ja silmapaistvat näitlejatööd, tehes sellest ühe unustamatu teatrikogemuse. Selge on, et Mari Prillup on mitmekülgne andekas kunstnik, kes suudab puudutada inimeste südameid oma sügavate ja kaasakiskuvate lavastustega.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga