Arvustus. Kadunud kolhoosi otsimas | Kirjandus

Tere tulemast Eesti kauneisse maastikesse, kus ajalugu ja kultuur põimuvad kaunil viisil. Üks huvitav ja haarav teos, mis heidab valgust minevikule ning pakub mõtisklusainet tulevikuks, on raamat “Kadunud kolhoosi otsimas”. See kirjandusteos kõneleb kadunud kolhooside saladustest ning nende jälgede järgimisest tänapäeval. Autori kirglik ja sügavalt kaasakiskuv stiil viib lugeja põnevale rännakule läbi Eesti maaelu ja ajaloo telgede. Tule avasta koos meiega kadunud kolhoosi saladusi ning lase end haarata selle lummava loo keeristesse.

Inimestele läheb korda, kui neile öeldakse ilusaid sõnu, isegi kui nad seda eitavad. No on selliseid tumedaid tüüpe, kes ütlevad, ei täitsa suva, teiste arvamus ei huvita, aga eks ikka huvitab ja ka nemad on meelitatud, kui neile sosistatakse, et sa oled täna veel kaunim kui eile, või et sa jätkuvalt arened ja üllatad meid ikka uuesti ja uuesti! Sa oled nagu põhjatu kaev! Keegi ei taha kuulda, et sa oled ikka täitsa paksuks läinud, jälle sa närid küüsi, rohkem me enam sulle raha ei laena, saa ise hakkama ja õpi oma elu planeerima! Hiljuti lausus meie peaminister, kes ütleb üldse viimasel ajal kas liiga palju või liiga vähe või liiga hilja, kuid nüüd siis nii – Ma olen inimene, mitte näitleja! Seepeale hakkas meie teatriringkond kihama, paljud tundsid end solvatuna, kas siis meie ei olegi inimesed!? Ka kirjanikele saab palju solvavaid asju öelda, aga üks tuimemaid lauseid on – Uue raamatuga näitab kirjanik (eesnimi… perekonnanimi…) end oma tuntud headuses. Kujutage ette, teine on mõelnud, rähelnud unetuna voodis, keeranud linu käkra, valutanud südant ja hinge, kogunud ainest, käinud võõrastes ja väsitavates paikades, kohtunud inimestega, kelle käest loodeti mingit ainest saada, aga ei midagi, see oli vaid raisatud aeg ja vaev ja ei jäägi muud üle, kui peab ikka ise kirjutama, voolima lauseid, otsima kujundeid, hiljem teeb toimetaja palju tööd ja siis, kui raamat väljas, saad nagu puuhaamriga vastu pead, nii et veel nädal otsa peas kumiseb, tuntud headus, tuntud headus…

Ma ei tea, mida Andrus Kasemaa sellisest lausest arvaks, aga tema uue raamatu puhul peab see paika. Ja mitte selles mõttes, et oleme teda juba kuulnud ja lugenud küll ja nüüd on ära tüüdanud, vaid mina kui lugeja tunnen selle autori ära, mis on sümpaatne ja kuidagi turvaline. See on midagi sellist nagu käpajälg või turvahologramm – jah, see olen mina, Andrus Kasemaa, aus kraam, võid lugeda! Kohe esimese loo alguses laotab autor end laiali ja tuleb välja teemaga, mis lõi läbivalt rütmi raamatus “Vanapoiss”. Olles ise homo, suhtub ta võõristusega homodesse. Kuid selles raamatus ei ole küsimus kellegi soos või partnerluses või orientatsioonis, sest Kasemaa vastandab end peaaegu kõige ja kõigiga, hoiab end justkui terve maailma suhtes irdu, ei sobitu ega kuulu kuhugi, on kodus ja enamasti üksi. Seejuures on sümpaatne, et mitte kedagi ei mõisteta hukka ega häbistata. Ja ka ennast ja oma sobimatust ei piitsutata liiast. “Ära muretse. Kõik puuded pole silmale nähtavad!” (lk 7). Autori jäägitu sümpaatia kuulub aga vanamuttidele, nii nagu romaanis “Leskede kadunud maailm”, on see lembus esindatud ka selles jutukogus. Lisaks läbivatele teemadele ja lendmõtetele on Kasemaa ka kohe raamatu alguses talle omaselt elevuses või eksalteeritud, on juhtunud midagi, millest peab nüüd kirjutama!

Kuigi kui aus olla, siis Kasemaa juttudes väga palju väliseid ja silmaga nähtavaid sündmusi pole, enese käima tõmbamiseks piisab vähesest, operatiivuudiste lugemisest või presidendilt saadud vastu-võtukutsest. Kui teine inimene paneks selle kutse riiulisse või kapile, niimoodi püsti seisma, et külalised ikka näevad, aga ei räägi sellest midagi, näidates, et see ongi ta normaalne argipäev, siis Kasemaa saab sellest kutsest mitu lehekülge teksti, alustades küsimusega, miks president kutsub endale külla täiesti võõraid inimesi. Tõepoolest hea küsimus! Ja lõpetades sellega, mida presidendile öelda, kui nad kohtuvad. Aga nende kahe küsimuse vahepeal jõuab Kasemaa rääkida joomisest ja koduvägivallast, Hundilaasma metsast, soomlaste puudekallistamise võistlusest, endistest ja praegustest olümpiaaladest, oma emast, tehnikumist ja veel sajast asjast, Kasemaa mõte hüppab nagu orav, kes on käärima läinud õunu söönud. See hüplemine on tema käpajälg, mis ongi minu jaoks tema teksti kõige paeluvam ja tähtsam osa. Olulisem kui see, mida ja millest Kasemaa räägib, on hoopiski – kuidas ta seda teeb. Mingis kõige pindsemas kihis jätab Kasemaa endast mulje justkui esseistist, kelle mõte on vibama läinud, aga ta siiski püsib või justkui tahaks püsida igas loos etteantud teemas. Kuid peagi saab selgeks, et kui mõni eksinud rändur tema käest teed küsiks, siis leiaks see inimene end peagi laukast ja sooviks, et oleks juhatust küsinud pigem Ivan Sussaninilt.

Nagu soos on pealmine kiht selline kenasti võnkuv ja õõtsuv, kuhu peale saab siiski astuda, aga selle all on tume turvas ja lõputu vesi, nii on ka Kasemaa juttudega. Selles kõige pindmises kihis keskendub autor iga loo puhul mingile nähtusele või teemale, mida arendada. Võtame üsna huupi ühe loo, milleks on “Emigrandid”. Tõepoolest siin on jutt emigreerumisest, pagulastest, eestlusest, mis on Kasemaal samuti üks läbivaid teemasid, aga ilmselgelt ei saa ta kunagi või siis vähemalt mitte selle raamatu eest Enn Soosaare esseistikapreemiat. Pigem sõbrustavad ta lood Mati Undi argimütoloogiatega, sest nii nagu Undi puhul ei saanud iialgi kindel olla, kuhu sind välja juhatatakse, nii on ka Kasemaal. See pindmine teema kukub mingil hetkel alt ära nagu korraks peale haaratud hommikumantel ja paljastub peateema – inimelu üksindus ja viletsus, igatsus ja igavus. On ka arusaadav, miks Kasemaa selle hommikumantli endale peale tõmbab, eks me kõik tee nii, sest millestki peab ju rääkima ja juttu tegema, vastasel korral, kui kohe asja juurde minna, oleks tulemuseks, et me lihtsalt karjuks või nutaks kõva häälega. Seda juba lugeda-kuulda ei taha!

“Emigrantide” lugu lõpeb konstateeringuga, et tema ei emigreeru kuhugi Lõuna-Aafrika Vabariiki, sest talle meeldib siin: “Olen vist tõesti natuke masohhist, et armastan seda kaamost, hallust, kuudepikkust vaikust, elu ilma lindudeta – kõike seda, mis paljudele kannatusi valmistab! Suvi ongi liiga lühike, petja-peigmees, nagu üks vanatüdruk kord mu kodukülas ütles. Taban end naljakalt mõttelt, et niimoodi võib minust veel kord patrioot saada. Eh! Ja see tekitab lõbusa tuju. Vähemalt täna” (lk 110). Ja võibolla meeldibki selle loo autorile pimedus ja kaamos ja et linnud ei laula, aga selgelt kumab selle tagant ärevus ja kerge masendus. Me näeme kirjanikku, kes tunnistab endale (või siis veel mitte), et ta peab jääma siia pimedusse, sest ta kas ei taha lahkuda või pole tal selleks finantsi (samuti korduv teema) või pealehakkamist, või on see hirm oma kodukülast lahkuda, ja kes sellepärast püüab seda paika ja inimesi enese jaoks väärindada.

Kasemaa on teatud mõttes justkui koduloouurija-kodukäija, on seda olnud paiguti oma luules ja selgelt romaanis “Leskede kadunud maailm” ja samuti ka siin raamatus. Nüüd huvitab Kasemaad kolhoos, ta käib ukselt uksele ja küsib ja kogub jutte toonase eluolu kohta. Tema suhe kolhoosiga on väga ambivalentne, kohati lapsik, mingil hetkel idealiseeriv, justkui poleks kuldaeg mitte hea Rootsi aeg, mille headuses samuti võiksid meie eestlastest esiemad-isad siiralt kahelda, vaid elu kolhoosis! Samas tõmbab ta paralleeli ka kolhoosikorra ja tsaariaja vahele ning nimetab mõlema aja valitsejaid kurnajateks. Kolhoos on olnud ikka pigem midagi häbenemisväärset, keegi ei tahtnud olla lüpsja tütar või karjaku poeg, nüüd on see teema in, ilmselt on toonasest ajast piisavalt palju möödas, et on tekkinud soov sellest kirjutada. Lisaks Kasemaale on heaks näiteks aasta varem ilmunud Lilli Luugi jutukogu “Kolhoosi miss” või Wimbergi romaan “Lipamäe” (2002). Wimberg oli ilmselt esimesi üheksakümnendate lõpu põlvkonnast, kes uuesti sisenes karjalauta ja kaalukotta, sest nagu me teame, ainult parsil elab luule, ainult vommil sigib suur idee, kõik meie kultuur on tulnud laudast ja aganikust!

Ka Kasemaa pöördub meie kultuuri lätete juurde, aga peagi saab selgeks, et kogu see kolhoosi-ihalus ja igatsus pole mitte toonase elukorralduse, põllumajanduse, parema või halvema elu järele, vaid see on lihtsalt soov igatseda ja otsida kadunud aega. See on justkui igatsus iseeneses. Kolhoosi-teema on justkui üks suuremat sorti hommikumantel, mis on peale võetud (kusjuures ma arvan, et autor on siiras ja aus ja huvitatud), sest selle ajastu riismeid me võime asulate keskustes veel näha, toonaseid inimesi kohata ja kuulata, nende järele on veel võimalik haarata. Seda autor ka teeb. Ja kuigi tundub, et Kasemaa fookus on suunatud selgelt minevikku (vanad raamatud, vanainimesed, eriti just vanamemmed, argiosakesed nõukaajast), siis see viis, kuidas ta seda koduloouurimist läbi viib, muudab ta selgelt kaasaegseks autoriks. Nagu eespool öeldud, Kasemaa mõte hüppab siia-sinna, sellega annab ta edasi meie vilgutamisajastu ja video-klippide-klõpsude rütmi. Ja ka kolhoositeema uurimine ja sellesse süvenemine on heitlik, korra käib ta arhiivis, aga rohkem nagu ei viitsi, siis räägib ema mingi loo, siis keegi vanamees, siis liigub mõte hoopis mujale, keskendumist jagub vaid vähesteks sekunditeks, kõik virvendab, kõik on hakitud, mul endal kah kogu aeg hakib! Selle viimase lõigu kirjutamise ajal avasin vähemalt kolm korda Facebooki.

Paradoksaalsel kombel saab kolhoositeema romaanile saatuslikuks. Ühel hetkel meenutab see suuremat sorti hommikumantel Kiviräha lastejutust pärit lolli jopet, kes ei taha enam seljast ära tulla ja kipub kägistama. Kasemaa raamatu tagakaanel öeldakse, et “uut teost võib pidada romaaniks novellides”. Jah, kui väga tahta, võib ikka, aga suurim küsimärk ripubki minu jaoks raamatu üldises kontseptsioonis ja ka struktuuris. Kui esimestes lugudes on kolhoosist vaid põgusalt juttu, siis mida edasi, seda rohkem sellesse teemasse sukeldutakse ja tekib juba ootus mingi põhjalikuma analüüsi või avastuse, suurema üldistuse või põhjapaneva ja isikliku perekonnaloo järele. Seda aga ei tule ja tervikuna raamat minu ootusi ei täida. Millest on väga kahju, see kolhoos on viimaks justkui pidur, mis võtab lausel ja mõttel hoo maha. Tekst, mis raamatu algul hüppas ja voolas ja lainetas võluvalt nagu lint, nii et ei häirinud isegi mõtte- ja sõnakordused, käib lõpuks üsna maha. Autor justkui ka ise väsib kolhoosi-asjast, see käärima läinud õunu söönud orav oleks nagu kaineks saanud või pohmeluses. Näiteks “Retsidivisti” puhul tekib isegi küsimus, miks see jutt on sisse võetud. Jah, temaatika poolest ta sobib, kuid sisuliselt jääb ta kordades nõrgemaks kui näiteks minu lemmikud “Kutse tantsule”, “Ööpäevane operatiivinfo” või “Viin”. Häid ja väga häid lugusid on nende kaante vahel kindlasti rohkem kui kehvemaid.

Kui juba kurtmiseks läks, siis raamatu alguses on autoril väga selge adressaat, mõnus punane lõng, millest aeg-ajalt kinni haarata, on keegi, kellele ta oma jutte räägib, kas sõber või armsam, igatahes keegi oluline ja lähedane inimene. Kuid mingi hetk see “sina” kaob ära, justkui ei jõuaks või ei tahaks ta oma jutustajat enam kuulata. Võimalik, et ka teda lõpuks tüütas ära see kolhoosijutt.

“Kadunud kolhoosi otsimas” on võimas ja mõtlemapanev kirjandusteos, mis käsitleb olulisi teemasid nagu minevik, identiteet ja ajaloo jäljed. Autori suurepärane võimekus panna lugeja kaasa mõtlema ning süvenema tegelaste emotsioonidesse ja mõtetesse teeb sellest raamatust tõeliselt haarava lugemiselamuse. Eesti kirjandusmaastikul on kindlasti palju õppida sellistest sügavuti käsitlusest ning komplekssetest karakteritest. “Kadunud kolhoosi otsimas” jääb kindlasti meelde ja paneb lugeja mõtlema ka pärast raamatu sulgemist.