Arvustus. “Düün: teine osa” kuulub läbi aegade parimate ulmefilmide sekka | Film

2287044h6d3bt24

“Tere tulemast Eestisse! Arvustusel on suurepärane uudis kõigile ulmefilmide fännidele – “Düün: teine osa” on jõudnud läbi aegade parimate ulmefilmide sekka. Film pakub haaravat lugu, silmapaistvat visuaalefekte ning põnevat maailma loomist. Eesti publikul on võimalus sukelduda sügavale ulmemaailma ning nautida erakordset filmielamust. Ärge jätke seda võimalust kasutamata ning avastage “Düün: teine osa” võlumaailm kohe!”

Kui Villeneuve’i esimene “Düüni” film tegeles suures osas maailma loomise ja selle tutvustamisega, siis teiseks osaks on narratiivi pall hooga veerema saadud, mis lüüakse filmi jooksul ka mõnusa vindiga ristnurka. Turniiri ilusaim värav…

Tegu on vaieldamatult ühe viimase kümne aasta parima ulmefilmiga. Õigupoolest julgen väita, et tegu on ilmselt ühe parima ulmefilmiga, mis üldse kunagi tehtud on. Siin saavad kokku imeline operaatoritöö, heli- ja kostüümikujundus ning eriefektid, intriige, pöördeid ja närvikõdi täis lugu, imeline koreograafia jne-jne. Ja äkki võikski siin arvustuse üldse ära lõpetada, sest film oma tervikus on lihtsalt nii hea ja väärib vaatamist esimesel võimalusel. Järgnev on seega lihtsalt ühe vastse Düüni-fänni arutu lällamine.

Vastne fänn olen seetõttu, kuna pean tunnistama, et esimene “Düüni” osa jättis mind veidi külmaks. Muidugi oli see samuti kvaliteetne toode, eriti visuaalselt, kuid filmi iseloomustas küllaltki aeglane kulgemine, mis oma looga ka eriti kuhugi ei jõudnud. See on arusaadav, tegeleti ju peamiselt lava seadmisega, mille viljad nopiti lõpuks nüüd, kolm aastat hiljem, ja oi kui mahlased need viljad said. Läbi teise osa tõusis minu silmis ka esimese filmi väärtus, mis räägib veelgi teise osa kvaliteedile kaasa.

Lugu läheb edasi täpselt sealt, kus ta esimeses osas pooleli jäi, mistõttu soovitan mälu värskenduseks esimese osa uuesti läbi vaadata. Paul Atreides ja ta ema on põgenenud kõrbesse, kus nad peavad võitma kõrbeplaneedi pärismaalaste ehk fremenite usalduse, et võidelda nende ühise vaenlase, türannliku Harkonnenide koja vastu. Samal ajal mängitakse selle peale, et fremenid usuvad võõrast lunastaja saabumisse, keda nähakse Paulis.

Teises osas laskutaksegi julgelt ja sügavamalt usu ja propaganda teemadesse. Paul paneb enda emale pahaks, et tema Bene Gesseritide selgeltnägijate ordu on sajandeid tegelenud sihipärase aretamisööga, mille viljaks ta ise on ning seejuures levitanud usinalt jutte suure prohveti ehk Lisan al Gaibi ja tema ema saabumisest, kelle juhtimisel saab kõrbeplaneedist taas roheline paradiis. Paul üritab enda juhiks tõusmise saatusele küll vastu seista, nähes nägemusi kohutavast tulevikust, mille tema osalus kaasa toob, kuid paratamatult liigub ta ettekuulutuse ja enda nägemuste täitumise suunas.

Loe rohkem:  Arvustus. "Kalamaja blues" tajub biiti | Film

Tundus, et kohati oli fremenite messiase ootusele ja usu kujutamisele üldse vaadatud peale kohati ka läbi veidra huumoriprisma. Tuli meelde Monty Pythoni “The Life of Brian”, kus Brian kuulutab, et ta pole messias, kuid tema jüngrid vastavad selle peale, et see on täpselt see, mida õige messias ütleks. See repliik on peaaegu sõna-sõnalt “Düüni” filmis välja toodud, mistõttu vägisi tundub, et mingi eeskuju on filmitegijad sealt võtnud, või siis on Monty Python tõepoolest niivõrd universaalselt ära sõnastanud religiooni olemuse. Üldiselt oli aga filmi toon väga tõsine ja tõsiseltvõetav, on ju siiski mängus tervete rahvaste ja valitsejakodade saatused.

2287044h6d3bt24

See on imetlusväärne, kuidas Villeneuve suudab vaatajat läbivalt ligi kolmetunnise vaatamise käigus ülikindlalt enda haardes hoida. See oli üle pika aja film, mille puhul ma lootsin, et see ei saagi läbi. Lugu on suudetud teha lihtsalt niivõrd köitvaks ja voolavaks, pakkudes vaheldumisi pingeid kruvivaid märulistseene ja hingamisruumi jätvaid oaase, kus ka tegelastel seesmiselt areneda lastakse. Mängu sekkub küll ka paras seltskond uusi tegelasi, kelle siseellu ei sukelduta eriti sügavalt, mistõttu jäävad nad kohati võõrasteks. Loo kulgemise seisukohalt polnud sellest hullu, motivatsioonid olid arusaadavad, vaataja ahnus ihkas lihtsalt rohkema järele.

Stseen, kus Paul esimest korda liivaussiga ratsutab, suutis minus esile kutsuda aga tõeliselt kehalise kogemuse, millist ma pole filmikunstis juba ammu tundnud: seest läks kõik õõnsaks, klammerdusin oma tooli külge, külmavärinad käisid üle keha. See pinge, mis loodi läbi hiiglaslike liivausside ja tillukeste inimeste kõrvutamise halastamatus kõrbemassiivis, see, kuidas helikujundus enda ürgsete helide ning rütmilisusega, mis käib liivaussidega ümberkäimise juurde, oli harukordne. Oma roll oli selles mängida ka Hans Zimmeri muusikal, mis sulandus kogu visuaalse poolega nii loomulikult kokku, et ma ei pannudki teda eraldi tähele, see sai osaks maailmast ja loost, lisas sellele sügavust ja sai sillaks “Düüni” universumisse, mis filmimuusika puhul on midagi, mille poole püüelda ja millega Zimmer ka hakkama sai.

Ka näitlejad tegutsesid kõrgel tasemel. Vast suurima üllatuse valmistas peaosas Timothée Chalamet ise. Ta on muidu tuntud pigem oma õrna natuuri poolest, kuid kes seekord suutis näidata ka enda tõeliselt võimukat poolt, kasvada hellast printsist enesekindlaks ning külmavereliseks juhiks ja prohvetiks. Pani ka mind uskuma. Ühena uutest tulijatest tegi ka Austin Butler psühhopaatse Freyd-Rautha Harkonnenina suurepäraselt kõheda rollilahenduse, mistõttu oleks isegi rohkem tahtnud teda aktsioonis näha. Ära märkimist väärib veel Rebecca Ferguson, kes enda täielikult nõiastuva arengukaarega fremenite usujuhiks hirmu korralikult nahka ajas.

Loe rohkem:  "Biwa järve 8 nägu" kogus avanädalavahetusel üle 700 külastuse | Film

Aga kõige eredama tegelasena säras taaskord kõrbeplaneet Arrakis ise. Need visuaalid… Visuaalid! Silmad puhkasid läbi komponeeritud kaadritel, värvidel ja kontrastidel, tipptasemel eriefektidel. Kõik, mille operaator Greig Fraiser on kaadrisse püüdnud, on niivõrd maitsekas, et film saab just oma visuaalse poole pealt külge poeetilise varjundi. Rõhutud on palju minimalistlikule kompositsioonile, kõike on parasjagu, nii tulevad paremini esile tegelased, kostüümid, lugu ise, kuid tekitatakse ka tundmus inimese väiksusest filmis palju räägitud “kõrbe jõudude” ees.

2287053h00abt24

Võib öelda, et “Düüni” teist osa iseloomustabki mingis mõttes geniaalne lihtsus, tasakaalukus – midagi pole liiast. Lisaks visuaalsele keelele väljendus see ka aegruumi edastamises. Aega markeeriti kavalalt peamiselt läbi Pauli ema raseduse, loote arengu näitamise ja kõhu järk-järgulise kasvamisega, mis andis mingi ettekujutuse, et vahel on möödunud terved kuud.

Täielikku pilti ei tekkinud aga Arrakise geograafiast, kuna ka see lihtsustati väga ära. Peamisteks tähisteks said põhi ja lõuna, mis ühelt poolt muutsid asja väga hoomatavaks ja loo mõttes ajasid asja ära, kuid teiselt poolt sulasid kõik liivaväljad ja kaljutemplid ühtseks massiks, mistõttu kadus kohati ära arusaam vahemaadest ja kohtadest, kus parasjagu tegutseti. Kuid lõppude lõpuks ei hoolinud ma sellest, sest ühel hetkel seisin ma ise seal liivaluidete keskel, kõhus hiiglaslike liivausside lähenemisest keeramas. “Düün 2” tõuseb kõrgemale tavalise ulmefilmi staatusest ning on eskapism parimas tähenduses, tõeline filmikunsti suursaavutus.

Kui film läbi saab, jääb paratamatult sisse tunne, et lugu peaks edasi minema, see ei saa veel olla lõpp. See ongi Villeneuve’i kosmose-eepose probleem, et isegi ligi kolmetunnise pikkuse juures jäi sisse tahe rohkema järele. Režissöör jättis mõtteliselt ukse praokile, mingi lõpetamatuse aspekt jäi sinna sisse. Tervete galaktikate saatus, millele filmi jooksul pidevalt viidati, kõik suured katastroofid on veel ees, mistõttu tasub loota, et näeme Paul Atreidese saaga veel lõpuni kolmandas “Düüni” osas, mil võetakse ette Frank Herberti teine raamat “Düüni messias”.

Käesoleval aastal on oodata aga eellugu “Düünile” HBO sarja näol, mis ehk isu järgmise filmi järele peaks leevendama. Seniks lähen mina aga raamatukokku.

Kokkuvõttes võib öelda, et “Düün: teine osa” on kindlasti üks parimaid ulmefilme läbi aegade. Film suudab haarata vaatajat oma kaasahaarava loo, visuaalefektide ning näitlejatöödega. See pakub meile põnevust, emotsioone ja sügavust, mis teeb sellest vaieldamatult ühe suurepärase kinokunsti näite. “Düün: teine osa” on kindlasti vaatamist väärt ning jääb kindlasti meelde kui üks unustamatuid ulmefilme.

See sissekanne postitati aastal Film. Lisa järjehoidja püsilink.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga