Arvustus. “Biwa järve 8 nägu”: kultuuride kokkupõrge või sõbralik kohtumine? | Film

2299191hfe32t24

“Arvustus. “Biwa järve 8 nägu”: kultuuride kokkupõrge või sõbralik kohtumine? | Film

“Biwa järve 8 nägu” on põnev ja kaasahaarav film, mis uurib erinevate kultuuride kohtumisi ja vastasseise. Kas see on hoopis võimalus rikastada end teiste maailmavaadetega või kasvatab see pigem lõhet erinevate rahvaste vahel? See on küsimus, mida film julgelt esitab ja vastust otsib. Läbi huvitavate karakterite ja meisterliku režiiga pakub see film vaatajatele võimaluse sügavamalt mõtiskleda kuulumisest ja erinevusest ning avardada oma arusaama maailmast.”

Eesti filmis on viimasel ajal aktiivne seto ja laiemalt Lõuna-Eesti müütide murdmise ja taasloomise ajajärk. Omal moel lähevad sinna alla nii “Savvusanna sõsarad” kui ka “Päikeseaeg”, väga otseselt tegeleb sellega aga Docpointil esilinastunud Eesti-India koostööfilm “Läinud on jäänud”. Vaikselt on algamas ka töö Vahur Afanasjevi “Serafima ja Bogdani” ekraniseeringuga, nii et ilmselt kestab see väike temaatiline fookus veel mõnda aega. Mis on muidugi ainult positiivne — meie oma varandust tuleb meile endalegi vahel meelde tuletada, rääkimata siis veel inimestest kaugemal.

Kui enamik eelmainitud filmidest tegeleb meie enda kultuurilise ürgpärandi väetamisega, siis Marko Raat jätab selle ülesande sihikindlalt vahele ja seab endale topeltkeerulise eesmärgi: mis oleks, kui seto kultuur oma mahlakuses ja rikkuses ei üritaks mitte paigale jääda ja juuri sügavamale kodupinnasesse suruda, vaid saaks hoopis osaks millestki suuremast? Võib ju kasvada ja otsida tuge neilt, kes on meie lähedal, aga ka see tundub Raadile ilmselt liiga lihtsa lahendusena.

Seetõttu sulavadki mingil meile teadmata põhjusel — kõike polegi vaja teada, parem ongi, kui teadmata jääb! — Eesti kagunurgas kokku seto ja jaapani kultuur. Oluline on seejuures, et üks ei ole teist välja söönud, selles sulamisprotsessis pole olnud midagi vägivaldset, maailm nüüd lihtsalt ongi selline — Marko Raat suudab meile selle juba esimese kümmekonna minutiga selgeks teha. Tema käsitluses pole sellises reaalsuses viga ega konflikti; õigeusu ja idamaade kombed ja põhimõtted saavadki eksisteerida paralleelselt.

“Biwa järve 8 nägu” on otsekui utoopia, kus mõisted nagu “ühiskond” ja “kultuur” kaotavad oma ajaloolise tähenduse ning muutuvad amorfseks, võttes just sellise kuju või vormi, nagu parajasti vaja. Võime seda nimetada radikaalseks liberaalsuseks, milles on kahtlemata killuke tõtt, aga pigem on Raat loonud lihtsalt kainestavalt humanistliku maailma, mille poole me võiksime ka päriselt liikuda, kuigi vaevalt et kunagi kohale jõuaksime.

2299191hfe32t24

Igati õigustatud on küsida, et äkki laenas Marko Raat need ideed hoopis Max Dauthendeylt, kelle samanimelisel teosel film põhineb. Kahe teose sarnasused on aga pigem kosmeetilised, hoopis olulisemad on põhimõttelised erinevused. Kui Dauthendey teos on kaootiline jutukogu, siis Raat raamib oma sündmustiku väga selgelt ära; siin ei ole mingit fragmentaarsust, raamatust võtab ta kaasa vaid tegelased ja teemapunktid, ühendavad jooned nende vahele tõmbab ta ise. 

Sellest veelgi tähtsam on aga vaatenurga küsimus. Raamat on kui ühe rändaja, kõrvaltseisja või isegi fanaatiku katse püüda kinni jaapani kultuuri iva, ta võtab ette tüüpmotiive ja üritab uurida neid värske pilguga. Film aga ei lähene pärandile siidkinnastega, vaid pigem üles kääritud käistega, pealtnäha isegi kuidagi ükskõikselt. Seejuures on Marko Raat siiski jäägitult empaatiline; piirid, millest üle astuda ei tohi, on tal enda jaoks ilmselt täpselt paigas ja ka vaataja jaoks on kõik juba ette valmis seatud, me ei pea hakkama tegelema moraalse või kultuurilise kompassi paikakruttimisega. Kui Dauthendey teos oma eksootiliste sähvatustega pani mul esimesel hetkel pea pisut ringi käima ning tekitas võõristusefekti, siis filmis ei teki, tänu sellisele lähenemisele, hetkekski distantsi vaataja ja ekraanil toimuva vahel. Raat võtab meid kõiki vastu, ei pane võõrapärase eest heituma, vaid viib meid sinna nii märkamatult, et tunnemegi end nagu kodus.

Järv kui kõige algus ja lõpp

Vabandan nüüd kiiresti kõigi eesti järvefilmide ees, aga “Biwa järve 8 nägu” liigub selles kategoorias esikohale (mitte et meie filmis üldse järve filosoofilise potentsiaaliga kuigi palju tegeldud oleks). Siia kõrvale võib tuua minu hiljutise suure lemmiku, Peeter Simmi “Vee peal”, mille peategelane on samamoodi järv, kuid Simmi linaloos on see suures osas lihtsalt füüsilise tegevuse keskpunkt, olgu selleks siis kalal või pruudiga suvel ujumas käimine. “Biwa järve 8 näos” näeme järve aga hoopis müütilise ja mõistetamatuna; kui üldse, siis sarnaneb Biwa järv (või siis pigem Peipsi järv, võime vist nii öelda?) Tarkovski “Stalkeri” Toaga, mis võib anda väga palju ja võib ka kõik võtta, inimesel endal ei ole sealjuures kuigi palju öelda. Kala saab sealt ka, muidugi — suurem osa filmi tegelastest on kalamehed, kuid see on vaid üks ja üsna pisike roll, mida järv endas kannab.

Selle salapära mängib “Biwa järve 8 nägu” välja tänu operaator Sten-Johan Lillele, kes tajub väga hästi järve erinevaid varjundeid. Tasane ja helesinine vesi võib muutuda hetkega sombuseks, isegi kurjakuulutavalt tumesiniseks, halvimal juhul isegi sünkjasmustaks läbimatuks pimeduseks. Need on aga vaid äärmused, mida annab selgelt vastandada, sinna vahele püüab Lill veel pisemaid muutusi. Järvevesi kannab tema kaamerasilma läbi laia emotsionaalset spektrit, see on otsekui ümbritseva reaalsuse peegel, mis reageerib kõigele, mida tema kallastel tehakse. Ent sellega püsitakse filmis ka täpselt õigel piiril, kaamera ei hakka hetkekski lainetel ekslema ja tehislikult allegoorilist tähendusvälja looma, vaid mõjub pigem liimina kõige muu ekraanil toimuva vahel.

Loe rohkem:  Aurelia Aasa: vahepeal tuleb süda kalgiks teha, et aru saada, kuhu film kõige paremini sobib | Film

2299194hbdaat24

Ka piiritusest, või siis vähemalt arusaamast, et silmapiiri taga on veel midagi kauget ja intrigeerivat, saab omaette motiiv, mida Raat kasutab kavalalt oma loo hüvanguks. Pean silmas, et kui tahame küsida, kuidas juhtus nii, et geograafiliselt teineteisest sedavõrd kauged kultuuriväljad üldse kokku puutusid, siis see maagiline järv loobki tingimused selleks ebatõenäoliseks kohtumiseks. Või olgem ausad, sellised tüütult loogilised arutluskäigud ei jõuagi vaatamise ajal tekkida, sest varem korduvalt mainitud sulamine on kaotanud selleks vajaduse. Tuhanded kilomeetrid pärismaailmas on eimiski, kui meie väärtusruumid seisavad külg külje kõrval. Seal silmapiiri taga võib ju olla Jaapan! Või kui pole järve taga, siis mere taga kindlasti, sest kui filmis räägitakse otsesõnu Narva-Vyborgi-Sapporo kruiisilaevast, siis miks mitte?

Eneseiroonia on voorus

Kuigi “Biwa järve 8 näo” põhikeeleks on poeesia — kõik karakterid ütlevad pigem vähem kui rohkem ja kui juba ütlemiseks läheb, siis triviaalsustele aega ei raisata —, ei jää Marko Raat hetkekski mõistu- ja ilukõnesse toppama. Tema lavastamismeetod on otsekui paradoks: ta üritab iga elementi filmis ühtaegu nii ehitada kui ka lõhkuda, rääkida iseenda vastu ja seeläbi püüda kogu aeg ka oma loodut üle trumbata. Enamiku lavastajate käe all mõjuks see nahkse eneseimetlusena ja kokku tuleks kõige tüütumat sorti Euroo­pa arthouse, mida mekutavad ehk filmigurmaanid, aga nemadki tunnistavad lõpuks viisakalt, et oli “huvitav”.

Raat ei näi end õnneks vaevavat kunstkino esteetikaga, vaid paneb pigem tulele žanrikatla, kuhu viskab näpuotsaga komöödiat, lusikatäie ulmet, peotäie coming-of-age’i ja nipet-näpet paljust muustki. “Biwa järve 8 nägu” on kahtlemata autorifilm, ma ei ürita väita vastupidist, kuid tööriistakast, mida ta on selle ehitamiseks kasutanud, on täis ka popkultuuri vahendeid. Seega on siin sulatamisi ja kokkupõrkeid nii vertikaalselt kui horisontaalselt: kokku saavad kauged kultuurid, kuid ka nende kultuuride sees põrgatab Raat julgelt omavahel üleelusuuruseid kujundeid ja argiseid, isegi tühiseid hetki.

Raamatus olid kaheksa loo (või siis näo!) pealkirjad väga selge sisulise kaaluga ja ka Marko Raat markeerib nendega toimuvat sündmustikku, ent vahepealkirjad, nagu “Päikesesära ja tuuleiil Amazust” või “Näha õhtust lund Hira mäel”, saavad ekraanil siiski ka tugeva eneseiroonilise varjundi. Nendes jaapani kultuuri tüüpmotiivides on palju naeruväärsuseni rõhutatud paatost, millest Raat oma õrna anarhistliku vaimuga päris otsejoones üle ei sõida, aga selja tagant julgeb sarvi teha küll.

2299197h16bct24

Kohati tundub isegi, et oma rolli mängib seejuures fakt, et “Biwa järve 8 nägu” on valminud koostöös Soomega, sest hetkiti kumab sealt läbi just meie põhjanaabrite kuivalt lollakas või lollakalt kuiv huumoritaju. Juba näiteks eesti keelt kõnelevas Tommi Korpelas on midagi sõbralikult totrat.

Seejuures on huumor “Biwa järve 8 näos” alati sordiini all, nalja filmis tegelikult ei saa — kui tagasi mõelda, siis ei ole ma senise kahe vaatamise ajal ka saalis kordagi naernud —, kuid film ei võta end ka liiga tõsiselt. Selle rütmi tajub vaataja hästi ära: kui mõne tegelase arengukaar hakkab liiga suuri poognaid võtma, paneb Raat autorina talle järgmisel hetkel jala taha. Mitte pahatahtlikult, see on lihtsalt tema lavastuskoreograafiline võte.

 Tänu sellele kujuneb filmil väga selge rütmistatud struktuur, mida rõhutavad ka kaheksa vahepealkirja, kuid põhiliselt mängib selle aspekti välja lõputu pendeldamine tonaalsusega. Kuigi ma esialgu üritasin, sain ikkagi kiiresti aru, et iga jaapani motiivi ei peagi lahti muukima ega selle tagamaid mõistma, sest viimase hetkeni ei saa olla kindel, et ka tegelased ise neid päriselt mõistavad.

Armastuse võimalikkus

Põhjus, miks kahte nii erinevat kultuuriruumi on võimalik sedavõrd sujuvalt kokku sulatada, peitub fookusküsimuses, milleni iga tegelaste öeldud lause või tehtud otsus tagasi viib. Nad kõik otsivad armastust, püüavad leida selle lätet, tõestada endale armastuse võimalikkust või võimatust, avastada paremat armastust kuskilt mujalt või siis hoopis trotslikult tunnistada endale, et armastus oli alati nende sees olemas. Ja see ei ole ainult armastus teise inimese vastu — kuigi ka sellel tasandil on võimalik enamiku tegelaste vahelised suhted lahti joonistada —, vaid ka abstraktsem, ilma konkreetse suunata armastus. Seejuures ei muutu armastus kordagi konstrueeritud kultuuriliseks fenomeniks, vaid on pigem ürgne energia, mis liigutab ja suunab meid kohati teadlikult, aga pahatihti ka alateadlikult.

Kõige veenvamalt esitleb neid armastuseotsinguid peategelane Hanake, keda kehastab näitlejana alles oma esimesi samme tegev, rohkem muusikuna (Valge Tüdruku nime all) tuntud Elina Masing. Kuid just kogenematus annab talle kätte vajalikud vahendid, kuidas seda rolli avada: temas on olemas nooruslik trots ja isepäisus, aga samas ka pühalik siirus ja puhtus. Ta ei mängi kordagi pooltoonides, vaid lihtsustab kõik tunded sellise miinimumini, et võib näida täiesti tundetu. Hanake oleks otsekui mõnelt ikoonilt välja astunud, tema energia on tugevalt sissepoole suunatud, kuid ta laseb seda ka vaatajate peale paista. Pühak mis pühak.

Loe rohkem:  Eeva Mägi: "Mo Mamma" tegemine aitas leinaga toime tulla | Film

2299188hf41et24

Huvitaval kombel on “Biwa järve 8 näo” tegelaskond niivõrd kirev, et peaaegu iga karakter vääriks eraldi filmi. No võtkem näiteks Erki Lauri kehastatud kupeldaja, kes kannab kogu filmi jooksul mootorrattakiivrit ja kelle rinnale on tätoveeritud kaks suurt silma. Kirjeldus tundub jabur, aga Raadi nihestatud maailmas mõjub ta ülimalt loomulikult. Maarja Jakobsoni mängitud Jänesesilm, keda on eluaeg hoitud pimeduses ja kes pole kunagi päikest näinud, jääbki lõpuni saladuslikuks: kes ta on ja kust ta tuli? Sellele vaatamata kannab ta endas samasugust feministlikku jõudu nagu Bella Baxter Yorgos Lanthimose värskes linaloos “Vaesekesed”.

Neid tegelasi võiks ette lugema jäädagi, üks veidram, põnevam ja isikupärasem kui teine, ent detailid polegi nii tähtsad, olulisem on see, kui suure kirega on Raat iga väiksemagi elemendi filmis lahti joonistanud, loonud neile mineviku, oleviku ja tuleviku, millest enamik jääb meil nägemata ja teadmata, aga tervikliku raamjutustuse ja usutava vundamendi seisukohalt on sellel oluline roll. Siiski-siiski, üht imepisikest, aga kahtlemata meeldejäävat kõrvalosa pean ikkagi veel mainima: Jüri Vlassov — jah, seesama Kuldse Trio Jüri Vlassov — mängib tõeliselt sisendusjõulist külameest, kelle ühest pilgust piisab mõistmaks, et selle tüübiga mina kunagi tüli norima ei läheks. Kus on kõik need lurjuste rollid, mida Vlassov oleks väärinud? 

Ajalik või ajatu?

Küsimus minevikust, olevikust ja tulevikust on tegelikult “Biwa järve 8 näo” puhul ka laiemalt väga intrigeeriv, sest markereid sellele, millal tegevus täpsemalt aset leiab, ei ole. Tõsi, film küll püüab meile aeg-ajalt leivapalukestest väikest teerada ette teha, aga sama äkitselt juhtlõng katkeb ja hakkab mõni hetk hiljem hoopis teisest kohast uuesti jooksma.

Meetodis, kus kogu tegevustik tõstetakse meie ajast välja, pole muidugi midagi revolutsioonilist, kuid Marko Raat laob siin pigem aastakümneid või isegi aastasadu üksteise peale nagu puuriita, need eksisteerivad korraga, lineaarsus ei oma filmis erilist tähtsust. Tõsi, tegelased küll vananevad, seega kõik ajalikkuse sidemed ei ole läbi lõigatud, aga suuremas pildis on aeg selles maailmas ikkagi plastiline ja voolav.

Tulenegu see siis kunstnikutööst, millega ei ole hetkekski üle pingutatud, ent mis peidab oskuslikult kultuuride kokkuõmblemise traagelniidid, valgustusest, mis ei rõhuta unenäolisust, kuid ei lase toimuval ka kordagi argiseks muutuda, või meeldivalt laisast montaažist, tänu millele kaadrid voolavad otsekui omasoodu, kuid “Biwa järve 8 näoga” on meeldiv koos olla.

Nägin filmi ühe nädala jooksul kaks korda ja pärast teist linastust oli tunne, et võiksin kohe uuesti vaadata. Korduval vaatamisel ei vaja film isegi väga põhjalikku jälgimist, detailid kaotavad sellisel kujul tähenduse ja olulisemaks muutub lihtsalt see, millise ruumi Marko Raat ning kogu ülejäänud meeskond vaataja ümber luua suudavad. Seega lisaks loojutustusele ja karakteritele, kellele tasub kahtlemata tähelepanu pöörata, on filmil ka omamoodi meditatiivne, turgutav, võib-olla isegi tervendav toime. Ja seda ei kohta, vähemalt eesti filmis, kuigi tihti.

2299200h2b4bt24

Kui veel mõni aasta tagasi oli eesti filmivaldkond selgelt polariseerunud — ühel pool vaatajast otsekui mitte midagi ootav kommertsfilm, teisel pool saalisolijalt isegi liiga palju eeldav arthouse —, siis Marko Raat paigutub oma “Biwa järve 8 näoga” kuhugi sinna vahele. Muidugi, kui keegi tahaks minna vaatama rahvakomöödiat ja satuks puhtjuhuslikult hoopis selle veidra seto-jaapani muinasloo seansile, oleks ta ilmselt segaduses, kuid ma olen kindel, et ka tema jaoks leiduks siin midagi.

Sellesse maailma on lihtne ära kaduda ja kui kaks tundi hiljem uuesti reaalsusega silmitsi seista, pole kellegi käed päris tühjad. Lugu jookseb selgelt, punane joon, mille ees saab vajalikul hetkel peatuda, on pidevalt olemas, kuid sellest võib ka üle astuda ning minna uurima, mida leidub ääre­aladel, kuhu Raat vaatajat tingimata ise ei juhata. Või siis hoopis ette kujutada, milline näeb välja see osa müstilisest kalurikülast, mida meile kunagi ei näidata. Just see ehk ongi kõige olulisem idee: “Biwa järve 8 nägu” jääb meisse elama ka pärast seanssi, Marko Raat avab meile ukse maailma, mis on oma ootamatuses ja erilisuses nii meeldejääv, et kuklas kanname seda veel mõnda aega.

Seni, kuni vähemalt mõne aasta tagant valmib meil selliseid autorifilme nagu “Biwa järve 8 nägu”, on eesti filmiga kõik kõige paremas korras. Võib mõnda aega jälle rahulikult hingata.

Allikas:
Teater. Muusika. Kino

“Biwa järve 8 nägu” on haarav film, mis käsitleb kultuuride kokkupõrget Jaapanis. Film näitab, kuidas erinevad rahvused ja traditsioonid saavad sõbralikult kohtuda ja õppida üksteiselt. Kuigi on selgeid erinevusi ja konflikte, on ka oluline rõhutada mõistmist ja vastastikust lugupidamist. Film annab meile võimaluse avardada oma maailmavaadet ning mõista erinevate kultuuride tähendust ja väärtust. Selge on, et kultuuride kokkupõrge võib lõppeda sõbraliku kohtumisega, kui me vaid oleme valmis teineteist mõistma ja austama.

See sissekanne postitati aastal Film. Lisa järjehoidja püsilink.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga