Arro: 1. klassi sisseastumiskatsetel ebaõnnestuja võiks endale õnne soovida | Elu

2148616h7162t24

Tere tulemast Eestisse! Kui otsite inspireerivat ja sügavat lugemist, siis Arro lugu pakub just seda. Arro on noor poiss, kes on pidanud läbima kooli sisseastumiskatsed esimesse klassi, kuid ebaõnnestub neis. Tema lugu on täis lootust, eneseületust ja positiivsust ning annab julgustust kõigile, kes on kunagi tundnud ebaõnnestumise valu. Arro julgustab meid soovima endale õnne ka ebaõnnestumise hetkedel ning näitab, et elus on alati võimalus uuele algusele. See lugu puudutab südant ja õpetab meile olulist elutarkust.

Kes jäid nüüd välja, võiks endale õnne soovida, ütles Grete Arro “Terevisioonis” neile, kes 1. klassi sisseastumiskatsete põhjal koolist välja jäid. Kui teadlased tahaksid täiesti suvaliste testide põhjal väikeseid lapsi uurida ja selle põhjal elumuutvaid järeldusi teha, vajaksid nad Arro sõnul eetikakomisjoni luba, aga koolid sellist luba millegipärast ei vaja.

“1. klassi minekul peaksid kõik lapsed tundma, et neil on selles koolisüsteemis koht, mis neid ootab, mis tahab teada, kuidas last esimesest päevast peale kõige paremini toetada, mis tahab lapsele öelda, et võtame rahulikult, kõik on hästi, me siin alles hakkame kooli mängima, kõik ei pea tulema tohutult kiiresti, selline suhtumine võiks tegelikult olla,” ütles Tallinna Ülikooli haridusteaduste instituudi teadur Grete Arro.

“Siin on väga palju küsimärke,” ütles Arro 1. klassi sisseastumiskatsete vajalikkuse kohta. “Kas on mõtet testida sellises vanuses lapsi? Lühike vastus on, et tõenäoliselt mitte. Küsimus on, et kui me näiteks testime laste kognitiivseid omadusi, sotsiaal-emotsionaalseid oskusi, täidesaatvaid funktsioone, siis kas meil on arvamus, et neid ei saa arendada? Kas me arvame, et kui me nüüd testime, siis saame midagi põhjapanevat teada selle kohta, kuidas lapsel kogu ülejäänud elus läheb või me pigem teame, et kõik on arendatav?”

Loe rohkem:  Toomas Uibo: rekord on see, et sain päevas postkasti 101 armastuskirja | Elu

Kui koolid testiks selle eesmärgiga, et me saame teada, mis seis on ja kuidas ma saame neid lapsi, kes meile tulevad, aidata, siis see oleks Arro sõnul teine eesmärk. “Praegused koolikatsed ikkagi ütlevad, et kas me laseme selle lapse tuppa või ei lase. Kas me saame päriselt ka selles testimisolukorras teada, millised selle lapse hetkevõimed või potentsiaal on, see on sügavalt kaheldav. Mida ja milliseid omadusi üldse tuleks testida? Intelligentsust, vaimset võimekust, kirjutamist, täidesaatvaid funktsioone, neid kõike saab arendada.”

Kui teadlased tahaksid testida väikesi lapsi, uurida neid ning teha võib olla täiesti suvaliste testide põhjal elumuutvaid järeldusi, öeldes neid ka lapsevanematele, siis Arro sõnul vajaksid teadlased selleks eetikakomisjoni luba. “Koolid millegipärast seda luba ei vaja,” lisas ta.

Kui koolikultuur ongi selline võistluslik, et see esimene samm on juba võistluslik ja kui võistluslikkus on koolikultuuri osa ka edaspidi, siis seda me küll teame, et see kindlasti ei mõju hästi laste akadeemilise potentsiaali parimale avaldumisele, ütles Arro. “Nad võivad olla väga võimekad lapsed, aga nad tegelikult oma parimal viisil sellises võistluslikus keskkonnas õppida ei saa ja nende vaimne tervis ei ole sellises keskkonnas maksimaalselt toetatud. Kes jäid nüüd välja, võiks endale õnne soovida,” ütles Arro.

Katsetega koolidel võivad olla väga erinevad koolikultuurid, aga kui kool on sooritusele suunatud, mitte õppija arengust lähtuv, siis lapsed võivad saada küll seal väga kõrgeid tulemusi, aga tegelikult võiksid nad saada veel kõrgemaid tulemusi. “Üldiselt me ju teame et võistluslikud situatsioonid õppimisele kindlasti hästi ei mõju. Võistluslik moment mõjub hästi siis, kui me juba kõike oskame, aga õppimise ajal teeb see kahju.”

Loe rohkem:  Kolme lapse isa: pooldame õpetajaid igati | Elu

Kokkuvõttes võiks öelda, et Arro artikkel kutsus üles kaastundele ja positiivsele suhtumisele. 1. klassi sisseastumiskatsetel ebaõnnestumine ei tohiks olla lapse jaoks maailma lõpp, vaid hoopis võimalus õppida läbi ebaõnnestumise ning soovida endale ja teistele edu. Artikkel juhib tähelepanu sellele, kui oluline on toetada lapsi nende emotsionaalses arengus ning julgustada neid ka raskusteni positiivselt suhtuma. Sellega seoses võiksime teha rohkem pingutusi, et luua lastele turvaline ja toetav keskkond nende õnnestumiste ja ebaõnnestumiste kogemiseks.

See sissekanne postitati aastal Elu. Lisa järjehoidja püsilink.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga