Anu Viltrop: millal saab Narvast lõpuks Eesti linn? | Arvamus

1855907h551dt24

Anu Viltrop, a prominent figure in Estonian politics and public discourse, raises a thought-provoking question in her recent article titled “Millal saab Narvast lõpuks Eesti linn?”. The article delves into the complex history and current dynamics of Narva, a city on the border of Estonia and Russia. Viltrop challenges readers to consider the ways in which Narva can truly become an Estonian city, both in terms of identity and integration. Her sharp analysis and bold perspectives make this a must-read for anyone interested in the future of Estonia’s diverse cultural landscape.

Eelmisel nädalal Narva muuseumi näituse “Narva 44” ümber lahvatanud väärtuskonflikt tekitas muuseumimaastikul märgatava võbeluse. Arusaamatust tekitas asjaolu, et linna määratud nõukogu liikmed sekkusid nii jõhkralt ja sobimatult muuseumi sisutegevustesse. Olin nõutu, et tänini ei ole võimalik Narvas rahumeelselt rääkida nii olulistest teemadest. Uudis, et Narva muuseumi nõukogu jätkab, nagu poleks midagi olnud, pani mind sügavalt nördima.

Teise maailmasõja sündmused on ilmekaks lakmuspaberiks

Loetud aastad tagasi kohtasin Eestis omajagu inimesi, kes ei olnud kunagi käinud Eesti piirilinnas Narvas. Pärast Narva jõepromenaadi valmimist panin tähele, et linnast on saanud üsna populaarne siseturismi sihtkoht. Käidi ära ning õhinal räägiti, et tegelikult on Narva päris kena linnake.

Veel mõned aastad hiljem avaldas Narvas elav vene kodanik artistinimega Stuf Youtube’is räpiloo “Olen venelane”. Lugu levis kui kulutuli ning kogus hulgaliselt vaatajaid ka eestikeelse kuulajaskonna seas. Veel mõned aastad hiljem ilmus Nublu ja Gameboy Tetrise “für Oksana”, mille järel tekkis avalikus arvamuses veendumus, et integratsiooniküsimusega on tänu sellele loole Narvas suur samm edasi astutud. Õhus oli lootust, et Narva saab tasakesi taas omaks.

Nii Narvas kui ka mujal Eestis on inimeste väärtushinnangutes olnud ja on senini pahatihti üks suur lõhe. Teise maailmasõja sündmused on ilmekaks lakmuspaberiks.

Näiteks mäletan oma varasemast tööelust, kuidas kaks kolleegi läksid omavahel armutult tülli, sest küsimuseks oli, kas Eesti Vabariigi kodakondsuse eksamiks ettevalmistaval koolitusel on sobilik kanda Georgi linti või ei. Või kui arutasin vene keelt emakeelena kõneleva sõbrannaga, miks Eestis ei tähistata Teise maailmasõja lõppu kui võidupäeva. Suur oli tema imestus, kui ta minu argumente kuulas ning möönis, et võib-olla on minulgi õigus.

Loe rohkem:  Yoko Alender: tuleb selgelt määratleda, milline on kestlik biokütus | Arvamus

Või kui meenutan kunagise koostööpartneri pihtimust, kuidas ta alles hilises teismeliseeas ajaloo-olümpiaadil osaledes mõistis, et tema õpetaja õpetatud ajalooteemalised faktid ei leia Eesti väärtusruumis armu. Sellele järgnes silmiavav teekond, sealhulgas hulgaliselt Eesti ajaloolaste kirjutatud raamatute lugemist mõistmaks, et on olemas ka teistsugune tõde.

Tüviuskumused ja väärtused tulevad meiega kaasa perest, koolist, keskkonnast, need on osa meist ning seetõttu on neid hiljem loovutada, murda, asendada ja avardada keeruline.

Ka hiljuti avalikustatud integratsiooni monitooring viitab, et Eestis elab endiselt väga erinevalt lõimunud, erineva väärtusruumi, infovälja ja riigiidentiteediga inimesi. Ukraina täiemahuline ründamine 2022. aasta kevadtalvel ning Venemaa jõhker sõjategevus on haavad eriti nähtavalt lahti tirinud. Uuring viitab paraku sellelegi, et hea eesti keele oskus ja eesti kodakondsus ei ole ilmtingimata eelduseks, et inimene tunneks end Eesti riigi osana või kannaks endas Eesti riigi identiteeti.

Kuidas kõik see Narva muuseumis toimunut puudutab?

Meenutame: 6.-8. märtsini 1944. aastal pommitasid nõukogude väed piirilinna Narva praktiliselt maatasa, hukkus tsiviilisikuid, paljud jäid koduta. 6. märtsil 2024 avas Narva muuseum Lossipargis selleteemalise näituse. Sõnumi levitamiseks ja näituse reklaamimiseks postitas Narva muuseum koostöös partneritega Narva elanikele postkastidesse lendlehti, millel on kujutatud 1944. aastal Nõukogude sõjaväe poolt pommitatud ja 2022. aastal Ukrainas Vene vägede puruks pommitatud koole. Juures oli selgitus, et Venemaa on läbi aegade sooritanud sõjakuritegusid.

Sellele järgnes kahe Narva Muuseumi nõukogu liikme, Narva linna esindavate Vadim Orlovi ja Aleksei Mägi terav reageering: muuseumi juhi Maria Smorževskihh-Smirnova kutsuti n-ö vaibale, nõuti sellise tegevuse kohta aru ning vabandamist narvalaste ees.

SA Narva muuseum on Eesti riigi ja Narva linna ühiselt asutatud muuseum. Sihtasutuse nõukogu ülesanne on aidata ellu viia muuseumi ja seeläbi ka Eesti riigi kultuuripoliitikat. Samuti eeldab sihtasutuse juhtimismudel, et muuseum ja muuseumitöötajad on oma sisutegevustes vabad ja autonoomsed.

“Muuseumide ülesanne on muuhulgas tegeleda ühiskonnas tundlike teemade ja aktuaalsete probleemidega.”

Muuseumid ei ole staatilised, muutumatud ja neutraalsed mineviku hoidjad. Muuseumide ülesanne on muuhulgas tegeleda ühiskonnas tundlike teemade ja aktuaalsete probleemidega. Hea kaasaegne muuseum süstematiseerib, analüüsib, pakub uusi vaatenurki, küsib küsimusi, tõmbab paralleele, otsib lahendusi, liigub olevikust minevikku ja tulevikku, harib, õpetab, kasvatab.

Loe rohkem:  Madis Veskimägi: tervist kõigile Eesti inimestele | Arvamus

Seega on Narva muuseumi töötajad käitunud igati nüüdisaegsele muuseumile kohaselt. Näitus ning sellega kaasnenud teavituskampaania loovad võimaluse diskuteerida ühiskonda polariseerivate teemade üle. Sidudes ajaloosündmused tänapäevastega, sh tõdemusega, et Venemaa on agressorriigina toime pannud sõjakuritegusid nii Teise maailmasõja ajal kui ka praegu Ukrainas, julgustab ja suunab muuseum külastajaid juurdlema ja analüüsima nii mineviku- kui ka olevikusündmusi.

Vadim Orlovi ja Aleksei Mägi reageering ja juhtimisstiil ei sobi Eesti kultuuripoliitilisse konteksti. Veel enam, valdav osa Eestis elavaid inimesi peab Venemaa täiemahulist sõda Ukrainas mustvalgeks: Venemaa tungis juba 2014. aastal iseseisvale Ukrainale kallale ning püüab süsteemselt hävitada Ukraina riiki ja ukrainlasi ning kõike muud, mis teele ette jääb. Eesti riik on Venemaa agressiooni Ukrainas ühemõtteliselt hukka mõistnud.

Eesti inimeste Teises maailmasõja aegsed kannatused ja keerulised valikud ning meie nüüdsed hinnangud Ukraina sõjale on Eesti riigi identiteediloome osa ja tihedalt seotud meie iseseisevaks olemise looga. Seetõttu on oluline, et Eesti riigis – ja ka Narvas – neist kõneleda ning saada olla vähemasti mõistetud.

Narvas on keerulised teemad olnud aastaid pigem ettevaatlikult vaiba alla peidetud, et keegi mingil juhul ei ärrituks. Narva muuseumi ümber juhtunu ei ole lihtsalt juhuslik pinnavirvendus, vaid väärtusruumi lõhe. Seetõttu on minu jaoks arusaamatu, et Narva muuseumi nõukogu on otsustanud juhtunu lihtsalt selja taha panna ning planeerib samas koosseisus tööd jätkata.

Ilmselgelt on Narva muuseumil ajaloosündmuste ja tänapäeva mõtestamisel ning Eesti väärtusruumi tutvustamisel ees veel suur tööpõld, kuid ilma selliste diskussioonideta ei saa Narva kunagi päriselt omaks.

Kokkuvõttes võib öelda, et Anu Viltropi arvamusartikkel “Millal saab Narvast lõpuks Eesti linn?” on tõstatanud olulise teema Eesti ühiskonnas. Narva on unikaalne piirkond, kus on palju võimalusi kultuuri-, majandus- ja haridusarenguks. Samas on seal ka palju probleeme, mis vajavad lahendamist. Anu Viltropi küsimus, millal Narvast saab lõpuks Eesti linn, toob esile vajaduse tihedama koostöö ja investeeringute järele selles piirkonnas. On oluline jätkata arutelu ja leida ühine tee Narva arengu toetamiseks, et see saaks tõepoolest Eesti linnaks.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga