Andri Ljubka: kahe sõja-aasta jooksul oleme kõik osaliselt surnud | Arvamus

2290782hc600t24

Andri Ljubka, a well-known Estonian writer, has penned a stirring piece titled “In Two Years of War, We Have All Partially Died.” This insightful article delves into the transformative impact of war on the human psyche, highlighting the toll it takes on individuals and communities alike. Ljubka’s poignant reflections serve as a powerful reminder of the lasting scars left by conflict, urging us to confront the harsh realities of war and the resilience of the human spirit. Join us as we delve into this thought-provoking piece and explore the deep emotional journey it takes us on.

Kaks pikka aastat olin uuenemas, et võtta lõpuks revanši. Sest sõda on katse tappa meid kõiki, tappa meis kõike, mis teeb meid meiks. Ja kui kirjanik ei kirjuta, see tähendab, et sõda saavutab oma eesmärgi, hävitab temas tema olemuse. Sellepärast kirjutangi sel päeval. Sest hetkel, kui nõrgeneb Ukraina toetus, kui oleme infoväljast kadumas, on oluline jälle teha meie hääl maailmas kuuldavaks.

Kahe sõja-aasta jooksul oleme me kõik osaliselt surnud. Aga kus olite teie hommikul, kui algas suur sõda?

Siin on minu lugu: sõda kõnetas mind kaugete plahvatuste mürinaga akna taga, aga ma ei jäänud uskuma, arvasin, et see on unenägu. Siis Kõjivi lähistel mu sõprade maja teisel korrusel prantsatasid uksed ja trepist alla läksid sahinal sussid. “Algas sõda, õhuruum on kinni”, ütles Katja, maja perenaine.

Ta mainis õhuruumi, sest kahe tunni pärast pidin lendama Vilniusesse oma romaani tõlke presentatsioonile. Unisest peast tundus tema hääl olevat jäme, mehelik, kähe suitsetajahääl. Aga tegelikult just nii kõlas loomalik hirm. Suur koer seisis köögiakna ees ja vaatas tumedat taevast, haukus kartlikult, kuulatades rakettide ja sõjalennukite hääli.

Igale ukrainlasele on alatiseks meelde jäänud 2022. aasta 24. veebruari pime hommik, kui algas täiemahuline sissetung. Mõni ärkas üles plahvatustest, mõni aga hirmunud sugulaste telefonikõnedest, aga igaüks mäletab seda hetke pisiasjadeni. See on selline mälestus, mis läbib kogu meie elu. Et see on ühine kogemus, ei tee meid ainuüksi üheks rahvaks, vaid mingiks lähemaks, salastatud kogukonnaks, midagi perekonna moodi. Kuna oleme selle hetke koos läbi elanud. 

Pärast seda oli veel palju igasuguseid hetki, ärevust ja pisaraid, valu ja viha, aga just need esimesed hetked tuletavad mulle meelde seisma jäänud filmi. Justkui 3D-programmiga võin meenutada kõiki pisiasju ümberringi: õhutemperatuuri, klaase laual pärast eilset olengut, kella seierit ukse kohal, koera lõhna toas, põranda jahedaid plaate. See oli mu elu tähtsaim moment, pärast seda läks kõik  uppi ja rikkus ära kõik plaanid. Võimalik, et täpselt sama teravalt ja sügavalt jääb mulle meelde hetk, kui tunnen, et sõjal on lõpp. Seda muidugi juhul,  kui olen sel hetkel elus.

Sellest ajast on möödas kaks hirmsat aastat. Mis on muutunud meie sees ja ümber? Põhiline muutus on, et oleme sõjaga harjunud, see on meie elu, meie igapäevase rutiini osa. See on kõige hirmsam muutus, kuna oleme kohanenud millegi täiesti ebanormaalse, ängistavaga, oleme õppinud elama sellele tähelepanu pööramata.

Nüüd, kui Kõjivis kõlab õhuhäire sireen, ei torma peaaegu mitte keegi lähima varjendi otsingutele, inimesed viivad kiirustamata lõpuni oma tavalisi toiminguid. Surmal on tekkinud Vana-Kreeka tragöödia jooni, teda juhib faatum, saatus, sa peaaegu ei saa seda mõjutada. Võib juhtuda nii, et rakett tabab just sinu maja, kukub alla kohviku peale, kus parajasti tellid endale cappuccino‘t, hävitab ära jaama, kuhu tulid sõpradele vastu. On praktiliselt võimatu kaitsta end selle eest, seega tuleb leppida sellega kui igapäevase võimalusega. Jumala tahtmine sündigu, ütleme meie, ateistid.

Loe rohkem:  Ivo Jaanisoo: kliimaseadus toob ringmajanduse koju kätte | Arvamus

Ümberringi on rohkesti surma. 2022. aasta kevadel, kui minu linna hakkasid jõudma esimesed kirstud hukkunud sõduritega, tajuti igat surma isikliku murena. Kui matuserong tänavatel liikus, laskusid kõnniteedel inimesed põlvili, sillutist katsid lilled ja matustele kogunesid rahvahulgad. 

Nüüd on linna kalmistul olemas terve sõjaväehaudade sektor, iga haua kohal lehvib Ukraina lipp. Kirstu saadavad hukkunu sugulased, kolleegid tsiviilelust ja lahingukaaslased, tavaliselt on see rongkäik väike. Inimesed tänaval jäävad seisma, et näidata oma lugupidamist, aga enam ei nuta ega lasku põlvili. Neil on üldiselt mugavam kõrvale vaadata või lähimasse poodi sisse astuda, et vältida isiklikku kohtumist surnud inimesega, kes on maksnud oma eluga meie õiguse eest elada suhteliselt rahulikus tagalas.

Ärge kiirustage neid hukka mõistma, nad pole küünilised ega kalestunud. Lihtsalt selle kahe aasta jooksul on olnud nii palju surma, valu ja muret, et kõik pisarad on ära nutetud, emotsioonid kulunud ning šokk iga uuest traagilisest uudisest halvab, kuid möödub kiiresti. Kuna tuleb kokku võtta kogu jõud ja elada edasi, aga emotsioonide ja üleelamiste tulvast võib kergesti hulluks minna.  

Uskuge, ma ei liialda. Siin on meie hommiku kaks uudist. Harkivis pärast venelaste rünnakut hukkus kogu pere: mõlemad vanemad ja kolm last. Venelased ründasid naftabaasi, pärast plahvatust tekkis kütuseleke, kütus voolas mööda tänavat ja süttis paarkümmend eramaja. See oli tõeline põrgu maa peal, inimesed põlesid elusalt maha. Isa ja poeg hukkusid koridoris põgenemiskatsel. Ema ja veel kaks last aga vannitoas. Noorim poeg Pavel oli 7-kuune, ema surus ta vastu rinda. Tulekahju ajal sai imik nii kõrbeda, et isegi kontidest ei jäänud midagi järele, ainult tuhk.

Kas niisuguse tegelikkuse järel võibki jääda terve mõistuse juurde? Ja kas tõesti olin hulluks läinud, kui mu esimene mõte oli selline: parem oleks, kui see oleks olnud rakett, et kõik oleks silmapilkselt surnud. Tulekahjus said aga kõik tunda hirmu ja valu.

Teine uudis: ukraina sõjaväelane, kes alles 31. jaanuaril jõudis tagasi vene sõjavangist, kus teda piinati ja alandati kaks aastat, jäi 8. veebruaril ristmikul veoauto alla. Pärast vabanemist ei jõudnud ta isegi kohtuda oma tütre Valeria Halkinaga, kes elab nüüd Lissabonis põgeniku staatuses. Ta kirjutas Instagramis: “Täna jäin isast ilma. Teda ei tapnud sõda, kuul ega kaks aastat sõjavangistust. Ta kõndis lihtsalt üle tee ja auto sõitis talle otsa. See on üle mõistuse. Ma ei usu, et see on päriselt. Anna andeks kõige eest. Ootasin sinu telefonikõnet, nagu lubasid, aga enam ei saa ära oodata…”  

Need pole kõige rabavamad lood kogu sõja jooksul, need on lihtsalt kaks uudist täna hommikul. Nõnda näeb välja igapäevaelu juba kaks aastat järjest, 730 hommikut järjest. Iga päev hukkuvad tsiviilisikud, kaitsetud, süütud, täiesti tavalised inimesed, keda Venemaa tapab supermarketis, tänaval, nende oma majas.

Kuid mitte ainult juhuslikud tsiviilisikud ei hukku: Venemaa tapab sihilikult iga päev meie sõjaväelasi. Maailm on aktsepteerinud mõtte, et sõjaväelaste surmad on normaalne nähtus, sõja statistika. Aga kas siis sõjaväelased pole inimesed, kas siis võib sisse tungida meie maale ja neid niisama tappa? Kes ja millal on otsustanud, et sõjaväelaste tapmine pole kuritegu?

Seda enam, et Ukraina sõjavägi koosneb peamiselt tsiviilisikutest, nendest, kes on läinud omatahtsi oma maad kaitsma või keda on mobiliseeritud riikliku kampaania raames. Enne sissetungi puudus neil sõjaväeline väljaõpe, nad olid  kontorite juhatajad, linnabusside juhid, pitsaküpsetajad moodsates restoranides, igatahes kindlasti mitte Rambod ega Terminaatorid.

Näiteks mu sõber Maksõm Pleša, 32-aastane, väikese tüdruku isa, kunstnik, eluviisi poolest aga hipi, vaba inimene. Maalis tänavatel portreesid, tegi kirikutes maalide restaureerimistöid ning ja teenis nõnda elatist. Läks sõtta vabatahtlikuna, omamata mingit sõjaväelist tausta. Sai kaks korda haavata, eelmisel talvel jäi ellu Bahmuti lahingus. Kui ta oli haavata saanud, tegime nalja, et tal on üheksa elu nagu kassil. Need lisaelud on teda korduvalt päästnud, aga kui sõda kestab iga päev kaks aastat järjest, on ka üheksast elust vähe, et ellu jääda. Maksõm hukkus eelmisel aastal, matustel toodi ta kinnises kirstus, kuna keha oli kõvasti sandistatud. Kas siis sellise sõjaväelase tapmine on kuritegu või mitte?

Loe rohkem:  Martin Mölder: hirmul on suured silmad, mis näevad pigem halba kui head | Arvamus

Aga nüüd vastame koos küsimusele, mida minu käest tihti küsitakse erinevates riikides: “Kas te kirjutate nüüd ilukirjandust?” Vastus on ilmne.

Iga päev elame niisuguste lugude keerises, et kunstiline väljamõeldis lihtsalt taandub tegelikkuse eest. Mingi romaan ei suuda konkureerida tavaliste ukrainlaste argipäeva süžeedega.  Ma ei kirjuta mingit ilukirjandust ja üldse ei mõtle täna kirjandusest kui millestki mõttelisest, mis on elust eraldi.

Sest täna on ukraina kirjandusel ainus ülesanne: olla tunnistaja, kirjeldada saatusi, talletada kuritegusid. Kui olin kirjutanud Maksõmi kohta, tänasid tema sugulased selle eest, et nõnda elab mälestus temast pisut kauem, rohkem rahvast saab teada tema kohta. Kirjandus muutub psühhoteraapia eri liigiks, aitab suuremad kaotused üle elada, annab lootust, et kõik see pole ilmaasjata, et me teeme end kuuldavaks.

See pole sõnakõlks: sõja jooksul, sügava majanduskriisi tingimustes on ukraina raamatute tiraažid kasvanud kaks korda ning raamatuäri on jäänud üheks väheseks tulusaks äriks. See on paradoks vaid esmapilgul: segastel, ebakindlatel aegadel vajab inimene raamatut, kultuuri, nõudlus raamatute järele on kasvanud, sest ta räägib inimestest, sellest, kuidas iseennast mõista, kuidas saatusega leppida.

Olla kirjanik praegusel ajal on auväärne ja ülimalt raske, sest tänapäeval kirjandus ei lahuta meelt, vaid aitab ja päästab. Kuigi tekitab ka teatud ohtu: kui teie korteris on suur raamatukogu, siis raketilöögi puhul teie kodu põleb ära palju kiiremini, tuletõrjujad ei pruugi jõuda.

Aga seda ei saa ette näha: sõja kahe aasta jooksul oleme õppinud lootma saatusele ja faatumile, nagu varem öeldud. Oleme ära harjunud surmadega ümberringi ja aktsepteerinud mõtte omaenda äkilisest surmast. Me ei reageeri enam hirmsatele uudistele nii häälekalt, meie emotsionaalne nahk on muutunud paksemaks.

Või on järk-järgult hääbunud, sest igapäevase õudustega, milleks on muutunud meie elu, oleme kõik mingil määral natuke hääbumas. Hääbumas on inimlikkus, normaalsus meie sees. Sõjaohvriteks on muutunud kõik: nii need, keda see on tapnud, kui ka need, kellel on (seni) õnnestunud ellu jääda.

Kahe aastaga oleme harjunud sõja ja tragöödiaga ning hakanud pidama seda uueks normaalsuseks, argipäevaks. Ja just see on kõige hirmsam.

Ukraina luuletaja, esseist ja tõlkija Andri Ljubka on sündinud Riias, üles kasvanud Mukatševos Tagakarpaatias. Paljude luulekogude autor on hariduselt filoloog. 2015. aastal ilmus tema romaan “Karbiid”, mis on tõlgitud paljudesse keeltesse. Tema 24. veebruaril 2024 kirjutatud lugu “Kahe sõja-aasta jooksul oleme kõik osaliselt surnud” on samuti ilmunud üle kümnes eri keeles.

In conclusion, Andri Ljubka’s powerful words in “Kahe sõja-aasta jooksul oleme kõik osaliselt surnud” provide a sobering reflection on the impact of war on individuals and society as a whole. His perspective serves as a reminder of the lasting effects of conflict on the human spirit and the importance of striving for peace and understanding. It is a call to action for us all to work towards a world where such devastation and loss can be avoided, and where humanity can thrive in harmony and unity.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga