Andres Laisk: regionaalpoliitika on julgeolekuküsimus | Arvamus

Tere tulemast Eestisse! “Andres Laisk: regionaalpoliitika on julgeolekuküsimus | Arvamus” on põnev ja oluline artikkel, mis käsitleb regionaalpoliitika ja julgeoleku seoseid. Kirjanik Andres Laisk pakub sügavat ja mõtlemapanevat perspektiivi sellest, kuidas piirkondlikud küsimused võivad mõjutada riigi üldist julgeolekut. Laisk uurib, kuidas majanduslikud ja sotsiaalsed erinevused erinevates piirkondades võivad luua pingeid ja kriise, mis omakorda mõjutavad riigi stabiilsust ja ohutust. See artikkel toob esile olulise teema, mis puudutab kõiki Eesti kodanikke.

Eesti ei saa endale lubada nõrku omavalitsusi ja ääremaastumist, sest see mõjutab otseselt meie kaitsevõimet ja julgeolekut, kirjutab Andres Laisk.

Kohalik omavalitsus on sageli kriiside eesliinil, peab tegelema vahetult olukordade lahendamisega. Kohalik omavalitsus peab tagama valmisoleku kaitsta oma elanikke ning aitama kindlustada tagalat. Kohalik omavalitsus on ka elanike jaoks lähim kokkupuude riigiga ja peamiste igapäevateenuste pakkuja. Kui elanikud on rahul, on nad lojaalsed, aga kui nad on rahulolematud, mõjutab see riigi kui terviku toimimist.

Levinud on arusaam, et Harjumaa omavalitsused on rikkad omavalitsused, sest maakonnas on palju inimesi, kes maksavad rohkem makse. Sellest lähtuvalt on valitsus võtnud suuna poliitikale, mille järgi tuleb rikastelt omavalitsustelt raha ära võtta ja jagada see vaesematele omavalitsustele.

Kuivõrd nn rikkamaid omavalitsusi on vähe ja vaeseid palju, siis tähendab see, et vähestelt võetakse suhtarvuna väga palju ära ja jagatakse see paljude vahel, kellest igaüks saab vähe. Suurusjärgud on sellised, et 25 000 elanikuga Harjumaa omavalitsuselt soovitakse nelja aasta jooksul võtta umbes neli miljonit eurot, millega kogu Harjumaa arvelt iga vaesem omavalitsus saab keskmiselt kuni 200 000 eurot, suuremad veidi rohkem ja väiksemad vähem.

Ka Harjumaa on Eesti

Harjumaa rikkus on paraku petlik. Koos objektiivsetel põhjustel kõrgemate püsikuludega (alates regiooni keskmisest palgast) ning püsiva elanike arvu kasvu survega püsib ka surve Harjumaa omavalitsuse kohustustele ehk kuludele ja investeeringutele. Selliseid kohustusi suures osas ülejäänud Eestis ei ole.

Kõige lihtsam näide on lasteaiad ja koolid. Kui Harjumaa omavalitsusel tuleb ehitada aastas kool ja lasteaed, siis see investeering on vähemalt 15-20 miljonit eurot.

Suurem elanike arv tähendab ka suuremat vajadust investeerida teedesse, perearstiteenusesse, vee- ja kanalisatsioonivõrkudesse, kulutada rohkem raha õpetajatele lasteaedades ja koolides, huvitegevusele, noorsootööle, sotsiaalhoolekandele jne jne.

Vaata, kuidas tahad, kui heal juhul on selle 25 000 elanikuga omavalitsuse vaba iga-aastane raha (eelarve tulude ja kulude vahe) viis miljonit eurot, on selliste investeeringute tegemine võimalik ainult laenamise arvelt.

Laenu võtmine eeldab võimet laene teenindada. Väidangi seetõttu, et ei ole rikkaid ega vaeseid omavalitsusi. On erinevate tulu ja kulu ning kohustuste struktuuriga omavalitsused, aga me kõik peame iseseisvalt hakkama saama ja otsime kogu aeg võimalusi, kuidas oma tulubaasi arvelt kohustustega toime tulla. Mitte ükski Eesti omavalitsus ei istu rahahunniku otsas ja kokkuhoiukohti peame otsima kõik.

Omavalitsussüsteem vajab lisaraha, mitte ümberjagamist

Kavandatav omavalitsuste tulubaasi reform lähtub eeldusest, et omavalitsused tervikuna raha juurde ei saa, saab toimuda ainult ümberjagamine. Tulemuseks on see, et tulukamad ja suuremate kohustustega omavalitsused ei saa enam oma kohustusi täita ning teenuste kättesaadavus piirkonnas võib järsult halveneda.

“Saadav lisaraha kulub jooksvate kulude katteks ja põhimõttelist muutust omavalitsuste toimetulekus ei sünni.”

Väiksema tulubaasiga omavalitsused saavad lühiajaliselt väikese tulubaasi turgutuse, aga mingit kvalitatiivset muutust see omavalitsussüsteemis ei too. Saadav lisaraha kulub jooksvate kulude katteks ja põhimõttelist muutust omavalitsuste toimetulekus ei sünni ning jätkusuutlikkus ei parane.

Eriti tekitab muret see, et kuna suurem osa töökohtadest asub piirkondades, kust maksusüsteemi ümberkorraldamisega raha ära soovitakse võtta, siis tulevikku vaadates hakkab omavalitsustele eraldatav tulubaas kogusummas vaikselt vähema ja süsteemis hakkab raha hoopis vähemaks jääma.

Tulubaasi põhikomponent on nimelt üksikisiku tulumaks. Selle vähendamine ligi kaks protsendipunkti (ca 15 protsenti), nagu praegu kavandatakse, tähendab, et tulevastest palgakasvudest saab omavalitsussüsteem tervikuna selle võrra vähem osa ja see raha läheb riigieelarvesse.

Asenduseks pakutav tulumaks pensionilt ning juriidilise isiku kasumimaks käituvad aga ajas hoopis teise dünaamikaga ja kuigi tulubaasi diferentseerimise mõttes oleks lisatulu allikatena tegu aktsepteeritava arengusuunaga, siis üksikisiku tulumaksule need tulubaasi mõistes alternatiivi ei paku.

Hiljemalt viie aasta pärast näeme, et kõigi omavalitsuste toimetulek on praegusest viletsam ja teenuse kvaliteet halveneb. Seda, et omavalitsussüsteemi rahastamisest tervikuna tulusid välja suunatakse, ei tohi mingil juhul lubada.

Mida teha?

Regionaalpoliitika on julgeolekuküsimus ja nii tuleb seda ka käsitleda. Eestis leidub omavalitsusi, mille tulubaas ei ole toimetulemiseks piisav ja sellega tuleb tegeleda. Selles osas valitseb üksmeel ka omavalitsusliitudes.

Julgeolekuteemad on põhjendatult olulised ja see kajastub ka riigi eelarvepoliitikas. Sellest tulenevalt peaks olema prioriteediks ka regionaalpoliitika ja selle elluviimiseks tuleb leida riigieelarvest täiendavat rahastust. Samuti tuleks nõrgemas seisus omavalitsusi sisulisemalt vaadata ning heas mõttes saneerimist rakendades leida võimalusi lisarahastuse täpsemaks sihtimiseks.

Kui me tahame, et et igas Eesti otsas oleks inimesi, kes piltlikult öeldes võtaks vajadusel relva kätte ning kellel oleks ka motivatsioon seda teha, tuleb regionaalpoliitikale ka vastav kaal anda. Seda ei saa teha kogu omavalitsussüsteemi tervikuna nõrgestades ja lühiajalist ümberjaotamise positiivset illusiooni pakkudes tasahilju kõigil vaipa alt tõmmates.

Andres Laisk’s article on regional policy as a security issue is thought-provoking and timely. It brings to light the interconnectedness of regional development and national security, highlighting the importance of addressing regional disparities and promoting sustainable development in Estonia. Laisk’s argument for a comprehensive and integrated approach to regional policy is compelling, emphasizing the need for proactive measures to mitigate security risks stemming from economic and social inequality. As Estonia continues to navigate geopolitical challenges, Laisk’s insights offer valuable perspectives on the linkages between regional development and national security, urging policymakers to prioritize inclusive and balanced regional growth for the long-term stability and resilience of the country.