Andra Orn: kultuurilise mõistmise edendamisel on kaugeleulatuv kasu | Arvamus

Tere tulemast Eestisse! Andra Orn on juhtiv kultuuriekspert, kelle missiooniks on edendada kultuurilist mõistmist ning selle ulatuslikku kasu ühiskonnale. Tema veendumus, et kultuur on oluline rohujuuretasandi muutuste katalüsaator, on selge ja veenev. Tema arvamine on jätkuvalt mänguline, kuid kindlameelne ning tema artiklid kannavad endas sügavat empaatiat ja mõistmist. Oleme õnnelikud, et saame jagada tema mõtteid ja arvamusi ning loodame, et tema sõnad inspireerivad ka teid siin Eestis.

Helsingi nüüdiskunsti muuseumis Kiasma avatud näitus “Feels Like Home” räägib kodust ja kuuluvustundest ning ärgitas mõtlema ja kirjutama üksteisemõistmisest ja kultuursusest. Kuigi väljapaneku teemapüstitus hõlmab väga erinevaid ühiskonnagruppe ja meeleseisundeid, keskendun järgnevalt pigem Soome integratsiooni kogemusele.

Viisakus pole nõrkus

Tänapäeva kiires globaliseerunud maailmas, kus pärinetakse väga erineva kultuuritaustaga peredest, puudutavad rändekriisid paljusid isiklikul tasandil. Üha tähtsamaks muutub kultuuriliste erinevuste mõistmine, viisakus ja austus üksteise erinevuste suhtes.

Need on üliolulised omadused, et luua empaatilisem ühiskond, kus inimesed oskavad erinevaid kultuure hinnata ja aktsepteerida. Erinevaid traditsioone, keeli ja kombeid omaks võttes ning väärtustades saame luua harmoonilisema ja kaasavama maailma, mida on meie konfliktirohkes õhustikus hädasti vaja.

Õpime viisakust ja üksteisega läbikäimist juba lasteaias. Samal ajal näeme, et just täiskasvanud ei saa oma emotsioonidega hakkama ja unustavad, kuidas peaks käituma.

Üleeuroopalise uuringu andmetel esineb Eestis võrreldes teiste Euroopa riikidega kõige rohkem füüsilist vägivalda ning kõige sagedamini on vägivallatsejaks pereliige1 ja kannatajaks naine2. Euroopa Liidus tapetakse statistika järgi partneri või pereliikme poolt igal nädalal kaks naist.3 Võime vaadata ka igapäevasemaid nähtusi nagu üksteise mustamine sotsiaalmeedias või liikluskultuur, kus peaks samuti kehtima viisakus ja austus üksteise vastu, mida me kultuurse Euroopa elanikelt ootame.

Enesekehtestamine jõuga on alati lihtsam, kui teha seda artikuleerides, austades ja arvestades teise osapoolega. Jääb oht, et teine pool ei allu esimese arvamusele. Ka meie ühiskonnas on keeruline läbi lüüa ilma enesekehtestamiseta jõupositsioonilt.

“Meie kiires maailmas ei ole sisu hindamiseks sageli aega, mistõttu kuulemegi seda, mis on tabavamalt ja valjemini edastatud.”

Me ei ole veel ühiskonnana nii arenenud, et mõista, et sellel, kes karjub kõvemini, ei ole veel õigus. Oluline peaks olema sisu, ükskõik kui valjult või vaikselt see esitatud on. Sattudes konfliktiolukorda inimesega, kes ei taha sinu seisukohta mõista, on küll targem vaikida, kui vastu karjuda, aga kuidas mõjutab see tulemust? Pahatihti tõlgendatakse viisakaks jäämist nõrkuse või allumisena. Meie kiires maailmas ei ole sisu hindamiseks sageli aega, mistõttu kuulemegi seda, mis on tabavamalt ja valjemini edastatud.

Hirmu külvamine ja inforohkus

Lääne heaoluühiskonda on järjest tabanud kriisid ning meie ukselävele on jõudnud probleemid, mis Eestit justkui seni ei puudutanud. Reaalsetele probleemidele ja ohtudele lisaks külvatakse hirmu nii sõjaohu, kliimakatastroofi, valimatu sisserände kui ka majanduslanguse teemal. Kõigi nende reaalsete ohtude puhul tuleks pigem rääkida sisust kui kasutada neid loosungina konkurentide laimukampaanias. Avalikkuses käiks justkui võistlus, kes suudab inimeste silme ette manada negatiivsemad tulevikuväljavaated.

Rändekriis on paratamatu ja puudutab ka Eestit, sest me ei ole muust maailmast müüriga eraldatud ning ajalugu on näidanud, et müürgi ei aita.

Kliimasoojenemine ja sõjad teevad elu teatud piirkondades võimatuks ning otsitakse kohta, kus oleks võimalik paremini elada, tegemist on ellujäämisküsimusega. Meie tunneme ennast aga ohustatuna, sest tegu on täiesti teise kultuuriga, millega kokkupuuted puuduvad. Ellujäämishirm on küll maailmavaateline, aga reaalne, sest oht, et meie senine maailm võib puruneda ja me ei leia uues maailmas kohta, või et meie kultuuri ei väärtustata, on üsnagi eksistentsiaalne.

Kultuuri roll

Meie väärtuste, uskumuste ja käitumise kujundamisel mängib keskset rolli kultuur. See hõlmab teadmisi, kombeid ja traditsioone, mida antakse edasi põlvest põlve ning pakub raamistikku meid ümbritseva maailma mõistmiseks. Kultuur mitte ainult ei rikasta meie elu, vaid aitab arendada identiteedi- ja kuuluvustunnet.

Globaliseerunud maailmas hakatakse kaotama sidet oma kultuuripärandiga, mistõttu ei osata hinnata ka teiste eripärasid. Globaliseerumine oma tehnoloogiliste edusammude ja suurenenud liikuvusega on toonud meid üksteisele lähemale, ometi on see kaasa toonud ka kultuuride lahustumise, mille puhul jäetakse erinevused tähelepanuta ja domineerib “üks suurus sobib kõigile” mentaliteet. See mitte ainult ei õõnesta kultuuride ainulaadsust, vaid põlistab “meie versus nemad” mentaliteeti luues lõhesid ja vaenu.

Tihtipeale on sisserändajad töökad ja eeskujulikud kodanikud, pigem on probleeme noorema põlvkonnaga, kes ei ole Euroopasse tulnud enda, vaid vanemate valikul. Esiteks ei ole neil kodumaaga nii tugevat sidet ning seega puudub laiem kuuluvustunne. Samuti ei oska nad hinnata läänemaailma heaoluühiskonda, kuna ei mäletata või olda kogenud kodumaa raskuseid. Puuduvad tugevad kultuurilised ja kogukondlikud sidemed, mistõttu ei leita ühiskonnas kohta ning ollakse enda identiteedi kujundamisel altimad propagandamõjutustele.

Ringo Ringvee ja Ramon Loik rääkisid saates “Välistund. Islamiterrorism”, kuidas teatud piirkondadest pärit inimesed integreeruvad teistest paremini. Taanlaste uuringute põhjal lõimusid paremini Ida-Aasiast pärit sisserändajad ning islamimaailmast (Lähis-Ida, Aafrika ja Aasia teatud riigid) tulijad üldjuhul jälle halvemini. Lisaks religioonile mängivad rolli mitmed muud tegurid, nii ideoloogilised kui ka kogukondlikud küsimused, sh hariduse väärtustamine.

Moslemite proportsioon Euroopas on hetkel umbes kuus protsenti ning aastaks 2030. eeldatakse, et see proportsioon jääb alla kümne protsendi, mida ei ole palju. Probleem on pigem kontsentratsioonis ja kinniste kogukondade tekkimises, mis suurendab suurlinnade äärekvartalite getostumist ning loob pinnase kuritegevuse organiseerumiseks.

Lähiriikides võib näha suuri kogukondi ja ka Tallinna linnapildis on toimunud muutusi. Soomes on moslemite kogukonnad piisavalt suured (Espoos 6,7 protsenti, Turus 5,7 protsenti, Helsingis 5,5 protsenti rahvastikust) mobiliseerumiseks ning seda tehakse eriti jõuliselt just religiooniga seotud küsimustes.

Integratsioon, vabadused ja propaganda

Erilise sütikuna mõjub propaganda just religioossetes küsimustes, seda võis näha ka koraani põletamise juhtumite puhul Rootsis ja Taanis. Lisaks islamipropagandale seostatakse sellega ka Venemaa julgeolekuteenistuse tegevust, mille eesmärk on Rootsi NATO-ga ühinemise takistamine.

Venemaa ja islamipropaganda tööriistad on väga sarnased, õhutades vaenu ja vastandumist ning taasluues müüti kaotatud hiilgusest. Sotsiaalmeediakanalite kaudu levitatav desinformatsioon, nagu võitleks Rootsi aktiivselt islami vastu, on seeläbi levinud üle maailma.

Ka kaitsepolitseiamet on tuvastanud sotsiaalmeedias vastandumist õhutavaid postitusi, mida põhjendatakse usuliste tõekspidamistega. Otseselt küll vägivallale kutsumata annavad need siiski selgelt mõista, et erinevat usku inimesed ei tohi üksteise tavasid arvestada, ning soovitavad moslemitel vastanduda Eesti üldlevinud tavadele. Sellised üleskutsed on suunatud sisserändajatele, takistades nõnda otseselt nende integreerumist ja hakkamasaamist.4

Ühest küljest on sõnavabadus üks olulisemaid lääneliku liberaalse maailma alustalasid ja see hõlmab ka õigust kritiseerida teisi uske. Teisalt kuulub läänelike väärtuste sekka teiste vabaduse austamine, sh usuvabadus. Kui teatud aktsioonid riivavad mõne religioosse grupi tundeid, siis kus jookseb piir, kus põrkuvad õigused ja vabadused?

Ainult propaganda pakub lihtsaid ja ühepalgeliselt sirgjoonelisi lahendusi, ilma et ise mõtlema peaks. Läänemaailma killustatud infokülluses on keeruline orienteeruda ning igaüks tarbib oma “infomulli”. Siingi toimuvad radikaliseerumised, sest keerukat maailma on vaja lihtsustada. “Ilma kindlustundeta kaotab inimene peaaegu kõik, mis on vajalik, et inimene olla. See on kui keha ilma lihata, kui ideed ilma mõtlemiseta,” on kirjutanud Jose Luis Peixoto.5

Erisusi leiame rahvusest olenemata ja “meie versus nemad” mentaliteet on kiire tekkima. Tõelise kindlustunde saame aga kultuurist ja kuuluvustundest. Erinevused rikastavad ja peaksid säilima, küll aga tuleb luua ühine tulevikuvisioon, kus oleks koht erisustele ning kõik tunneksid ennast vajaliku ja väärtustatuna. Kui võtame aega erinevate kultuuritavade, uskumuste ja keelte tundmaõppimiseks ja mõistmiseks, saame edendada ühtsustunnet ja empaatiat.

Viisakuse olulisus ühiskonnas

“Viisakus, mida sageli peetakse enesestmõistetavaks põhivooruseks, on lugupidava suhtlemise nurgakivi.”

Viisakus hõlmab austust ja empaatiat teise tunnete ja vaatenurkade vastu, võimaldab inimestel üksteisega tähelepanelikult suhelda, edendades mõistmist ja vähendades konflikte. Veelgi enam, viisakus on üks olulisi väärtuseid, millele läänelik kultuur rajatud on. Viisakus, mida sageli peetakse enesestmõistetavaks põhivooruseks, on lugupidava suhtlemise nurgakivi.

Kui vanasti võis kõigile kättesaadava hariduse puudumise tõttu keele ja käitumismaneeride järgi üsna lihtsalt määratleda, millisesse ühiskonnaklassi keegi kuulub, siis tänapäeval meie regioonis selliseid erisusi ei ole. Viisakus, mis on seotud ka traditsioonidega, võib mõne arvates kuuluda ultrakonservatiivide leeri, kuid võib olla ka vastupidi, kui vaadata, kuidas on viisakusreegleid kasutatud just erinevate liikumiste eest kõnelemisel.

Mustanahaliste ameeriklaste sotsiaalse õigluse eest võidelnud 1950. ja 1960. aastate USA kodanikuõiguste liikumine tõi esile kollektiivi haritud esindajad, et jõuda oma eesmärkideni vägivallatu vastupanuga. 1960. ja 1970. aastate sõjavastased meeleavaldused ja hipide flower power vabameelsema ühiskonna nimel vastandusid industriaalühiskonnale ja tarbimiskultuurile ning avardasid käibel olnud viisakusnorme hoopis neid ületades.

Eesti kohalikud rock– ja punkliikumised vastandusid võimule provokatiivse riietumisstiili ja käitumisnormidega ning laulusõnades kasutatud roppused kandsid eesmärki šokeerida nii võimu kui ka ühiskonda.

Tänapäeval oleks tähelepanu võimalik pälvida pigem viisakusega, sest teist osapoolt mittearvestav käitumine ning jõupositsioonilt suhtlemine on muutunud pigem normaalsuseks.

Jääb küsimus, millist tulevikku me soovime. Erinevate kultuuride ja maailmavaadete pealesurumine võib meid ohustada, aga nende tundmaõppimine avardab minapilti ja muudab avatumaks, tolerantsemaks ja empaatilisemaks inimeseks.

Kuni puudub üksteisemõistmine ja austus, võiksime jääda lihtsalt viisakaks, olenemata sellest, kas tegu on mõne teise rahvuse, usu, seksuaalse vähemuse või poliitilise vaate esindajaga või lihtsalt inimesega, kellega ei klapi. Tagades, et kõigi häält võetakse kuulda, loome keskkonna, kus inimesed tunnevad end väärtustatuna ja mõistetuna.

Viisakuse ja kultuurilise mõistmise edendamisel on kaugeleulatuv kasu, see parandab inimeste omavahelist läbisaamist, aga miks ka mitte rahvusvahelisi suhteid, vähendab konflikte ja loob rahulikuma maailma. Kui läheneme teistele austuse ja empaatiaga, loome usalduse ja edendame olulisi sidemeid. Erinevaid kultuure väärtustades ja omaks võttes loome keskkonna, kus kõigil on hea elada ning keegi ei tunne ennast ohustatu või alaväärsena.

5 Jose Luis Peixoto. Ei ühtki pilku. Loomingu raamatukogu 2022. lk 36. 

Kultuuriline mõistmine on oluline osa ühiskonna arengus ning Andra Orn näitab selles osas suurt panust. Tema artikkel tõstab esile kultuurilise mitmekesisuse olulisust ning toob välja selle positiivse mõju ühiskonnale. Kultuurilise mõistmise edendamisel on tõepoolest kaugeleulatuv kasu, mis aitab kaasa sallivusele, avatusele ja harmoonilisele kooselu. Orn julgustab inimesi avatult suhtuma erinevatesse kultuuridesse ja tunnustama nende ainulaadsust. Tema sõnum on oluline ning peaks innustama inimesi rohkem pingutama kultuuridevahelise dialoogi ja mõistmise nimel.