Anders Åslund: Venemaa varad tuleb konfiskeerida ja Ukrainasse saata | Arvamus

Tere tulemast Eestisse! Anders Åslund, tunnustatud Rootsi majandusteadlane ja Venemaa ekspert, on esile tõstnud hämmastava ettepaneku, et Venemaa varad tuleks konfiskeerida ja saata Ukrainasse. See julge seisu võtt ülistab nii julgust kui ka mõistlikkust ning paneb mõtlema tõsistele küsimustele rahvusvahelise poliitika ja majanduse kohta. Kas see on õige lahendus Venemaa agressiivsele tegevusele naaberriikide vastu? Kas Ukrainal on õigus vara konfiskeerimisele? Need on vaid mõned küsimused, mis tõstatavad põnevad arutelud.

Ukraina majandus on Venemaa agressioonisõjas tohutult kannatanud. Vene väed okupeerivad 17 protsenti riigi territooriumist ning Ukraina sisemajanduse koguprodukt kahanes 2022. aastal 29 protsenti. Maailmapanga andmeil ulatuvad kahjud nüüd juba üle 486 miljardi dollari.

Lääs on kaua aega väitnud, et Venemaa tuleb mitte ainult vastutusele võtta, vaid ka vastutama panna, see tähendab, et Venemaa peab maksma kinni enda tekitatud kahju. Seda tuleb teha aegsasti ja täies mahus.

14. novembril 2022 võttis ÜRO Peaassamblee vastu jõulise sõnastusega resolutsiooni, milles nimetati Venemaad sõja eest vastutavaks ja nõuti, et riik maksaks Ukrainale reparatsioone. Resolutsioonis öeldakse, et Venemaa peab “vastutama kogu oma rahvusvahelise ebaseadusliku tegevuse õiguslike tagajärgede eest, mille hulka kuulub reparatsioonide maksmine kahju eest, sealhulgas purustuste eest, mida see tegevus põhjustanud on”.

Resolutsioonis kinnitatakse, et tuleb asutada rahvusvaheline institutsioon, mis aitaks seda hüvitamist koostöös Ukrainaga teostada.

Tegelikkuses on G7 juba asunud juhtima lääne poliitika kujundamist Ukrainale pakutava rahalise toetuse vallas. 24. veebruaril teatas G7:

“Ei ole õige, et Venemaa otsustab, kas ja millal maksta kinni kahju, mida ta on Ukrainas tekitanud.
Venemaal on vastavalt rahvusvahelisele õigusele selge kohustus hüvitada enda tekitatav kahju. Meil on kindel plaan kummutada petlik arusaam, et aeg töötab Venemaa kasuks, et taristu ja elatusvahendite hävitamisega ei kaasne Venemaa jaoks mingeid tagajärgi, või et Venemaa võib saavutada võidu nii, et paneb Ukraina majanduse kokku kukkuma. Venemaal ei tohiks olla võimalik neid tasumisele kuuluvaid makseid lõputult edasi lükata.
Me mõistame tungivat vajadust peatada Venemaa katsed hävitada Ukraina majandus, ning teha lõpp sellele, et Venemaa ei täida oma rahvusvahelisest õigusest tulenevaid kohustusi. Oleme kindlalt otsustanud tagada täieliku vastutuse ning me toetame Ukraina püüdeid saada hüvitist kaotuste, vigastuste ja purustuste eest, mille on põhjustanud Venemaa agressioon.”

Seega ei ole küsimus selles, kas Venemaad tuleks maksma sundida. Reparatsioonide määramine on üldine tava ja see pole kunagi vabatahtlik. Pärast Teist maailmasõda olid Soome ja Ida-Saksamaa sunnitud maksma Nõukogude Liidule suuri sõjahüvitisi. Pärast Esimest maailmasõda konfiskeeriti mitte ainult Saksamaa riiklikud varad, vaid ka Saksamaast väljaspool eravalduses olevad varad. Pärast Kuveidi ründamist 1990. aastal oli Iraak sunnitud maksma 52,4 miljardit dollarit reparatsioone ja maksiski kõik ära.

Küsimus on selles, kuidas Venemaa maksma panna. Õnneks on olemas ilmselge moodus, millega Venemaad kohe maksma sundida.

Vahetult pärast seda, kui Venemaa alustas 2022. aasta veebruaris täieulatuslikku rünnakut Ukraina vastu, “tõkestas” G7 Venemaa Keskpanga välisvaluutareservid läänes. Summa ulatub umbes 285 miljardi dollarini, millest umbes 200 miljardit dollarit asub Brüsselis, finantsarveldustega tegelevas eraettevõttes Euroclear. Lääne valitsused peaksid selle raha konfiskeerima ja kandma lääne keskpankade tinghoiukontole, kust see reparatsioonidena Ukrainale edasi kantaks.

G7 teatas: “Kinnitame, et kooskõlas meie asjaomaste õigussüsteemidega on meie jurisdiktsioonis asuvad Venemaa riiklikud varad tõkestatud nii kaua, kuni Venemaa hüvitab kahjud, mille see on Ukrainale tekitanud. /-/ Palume oma ministritel tööd jätkata ja anda enne Apuulia tippkohtumist [2024. aasta juunis] teada kõigist moodustest, millega oleks võimalik Venemaa varasid Ukraina toetamiseks kasutada, nii et see on kooskõlas meie asjaomaste õigussüsteemidega ja rahvusvahelise õigusega”.

G7 riikidest võttis Kanada vastu õigusaktid, millega konfiskeeriti nii Venemaa varad kui ka nende Vene isikute vara, kellele kehtestati 2022. aastal sanktsioonid. Viimasel ajal on Ühendkuningriik nõudnud jõuliselt Venemaa varade konfiskeerimist, mis on ka Ukraina valitsuse seisukoht.

Jaapan paistab sama arvavat, ent Ameerika Ühendriigid ei suuda otsustada. USA Kongressis näib parteideülene enamus toetavat Venemaa varade konfiskeerimist, rahandusminister Janet Yellen seevastu kõhkleb. Saksamaa, Prantsusmaa ja Itaalia on väljendanud kahtlusi ning toetuvad Euroopa Keskpangale.

Põhimõtteliselt esitatakse Venemaa riiklike varade konfiskeerimise vastu kaks argumenti. Üks leer viitab rahvusvahelisele õigusele ja teised avaldavad kartust, et see ohustaks rahandussüsteemi stabiilsust.

“Kui Venemaa rikub rahvusvahelist õigust siis tuleb sellele reageerida vastumeetmetega, nagu vara konfiskeerimine.”

Mitmed rahvusvahelised juristide rühmad eesotsas Harvardi Ülikooli õigusteaduse professori Laurence Tribe’i ja Hoover Institutioni teaduri Philip Zelikowiga on rahvusvahelisele õigusele viitavad argumendid veenvalt ümber lükatud. Kuna Venemaa ei tunnista mingeid rahvusvahelisi seaduslikke õigusi, siis kuidas saab riik nõuda endale rahvusvahelist õiguskaitset? Vastupidi, kui Venemaa rikub rahvusvahelist õigust siis tuleb sellele reageerida vastumeetmetega, nagu vara konfiskeerimine.

Sellegipoolest väidetakse, et see oleks vastuolus rahvusvahelise õigusega. Eriti teevad seda need, kes saavad Vene varadest kasu, nagu Euroclear, kuid nad ei ole suutnud esitada veenvaid argumente.

Peamine majanduslik argument, mida on käidud välja Venemaa Keskpanga reservide konfiskeerimise vastu, on olnud väide, et see võib rahanduse stabiilsust kahjustada. Selle argumendi peamine toetaja on Euroopa Keskpanga president Christine Lagarde. Ta väidab, et see kahjustaks eurot, sest välismaalased keelduksid oma raha eurodes hoiustamast. Kuid see väide on vigane.

Esiteks on Venemaa Keskpanga reservid olnud juba kaks aastat tõkestatud ning mingit ebastabiilsust või lääne valuutade hülgamist pole esinenud.

Teiseks peab reservvääring olema stabiilne, konverteeritav ja tuginema tõhusa õigusriigiga suurele avatud majandusele. Seega on olemas ainult kaks valuutat, mis on usaldusväärsed ja selleks valmis: USA dollar ja euro, mis moodustavad stabiilselt 80 protsenti kõigist maailma välisvaluutareservidest.

Rahvusvaheline Valuutafond kogub statistikat kõigi maailma välisvaluutareservide kohta. 2023. aasta septembri lõpu seisuga oli kõigist maailma välisvaluutareservidest 59 protsenti USA dollarites, 20 protsenti eurodes, 5,5 protsenti Jaapani jeenides, 4,8 protsenti Briti naeltes, 2,5 protsenti Kanada dollarites ja 2,0 protsenti Austraalia dollarites. Hiina jüaan moodustas maailma reservidest kõigest 2,4 protsenti (sisuliselt on see Venemaalt ja poliitilistel põhjustel) ja teised vääringud 3,9 protsenti.

Lõpuks ei tohiks lääne rahandussüsteemi eesmärk olla autoritaarsete kleptokraatide teenindamine. USA ja euroala tohutute majanduste kõrval soovivad kõik rahandusasutused vältida selliste reservvääringute hoiustamist, mis ajavad nende vahetuskursi üles ning raskendavad kaupade ja teenuste eksporti, aga ka töökohtade loomist.

Jüaan ja teised tõusvate turgude valuutad ei vasta sellistele vajalikele nõuetele nagu stabiilsus, konverteeritavus, avatud turud ja õigusriik, nii et need ei saa täita reservvääringu või peidupaiga rolli. Nii et senikaua, kuni G7 tegutseb kooskõlastatult, ei ähvarda rahandust ka ebastabiilsus.

Nüüd on tegutsemiseks õige aeg, sest lääne ressursid Ukraina rahastamiseks on oluliselt kahanenud. Lääne toetus Ukrainale peab olema umbkaudu sada miljardit dollarit aastas: 60 miljardit dollarit relvadele ja 40 miljardit dollarit Ukraina eelarvepuudujäägi katmiseks. 2023. aastal maksid nii Euroopa Liit kui ka USA selle täies mahus ära, kuid tundub liigagi tõenäoline, et 2024. aastal peab EL saama hakkama ilma 61 miljardi dollarita, mida Ameerika Ühendriigid on lubanud Ukrainale anda.

Ainus arvestatav suur lisarahastuse allikas on läänes asuvad tõkestatud Venemaa varad. Me ei tohi lasta Venemaal Ukraina-vastast rahandussõda võita. Segaduses poliitikud mõnes suures Euroopa riigis peavad tegelikkusele näkku vaatama.

Anders Åslund on Rootsi majandusteadlane, Venemaa ja Ukraina ekspert ning raamatu “Venemaa semukapitalism: teekond turumajandusest kleptokraatiasse” autor.

Kokkuvõttes võib öelda, et Anders Åslundi ettepanek Venemaa varade konfiskeerimiseks ja Ukrainale saatmiseks on äärmiselt radikaalne ja kontroversiaalne. Kuigi see võiks aidata leevendada Ukraina majanduslikku olukorda, tekitaks see kahtlemata tõsiseid pingeid Venemaa ja teiste riikide vahel. Samuti tekib küsimus, kas selline samm oleks rahvusvahelise õigusega kooskõlas. Lõppkokkuvõttes on oluline arutada erinevaid võimalusi Ukriaina majandusliku olukorra parandamiseks ilma, et see tekitaks uusi konflikte ja rahvusvahelisi pingeid.