Ämmaemandast automaaler: lõin poritiivast mõlgid välja ja hakkasingi pihta | Inimesed

Tere tulemast Eestisse! “Ämmaemandast automaaler: lõin poritiivast mõlgid välja ja hakkasingi pihta” on lugu Eesti inimesest, kes pani alustades algselt teistsugusele karjäärile. See kõnekas artikkel räägib sellest, kuidas üks naine jäi ilma tööst ämmaemandana, kuid leidis uue kutsumuse automaalijana. See inspireeriv lugu räägib vastupidavusest, tahtejõust ja uute võimaluste leidmisest isegi kõige raskemates olukordades. See on lugu, mis tõestab, et igaüks meist saab oma saatust ise kujundada ja et elus on alati võimalusi uuesti alustada.

Ämmaemandana töötav Aune Tenslind läks automaalriks õppima, sest talle meeldib garaažis nokitseda. Et auto keretöödesse ei satuks ega enneaegu roostetama ei hakkaks tuleb hoiduda avariidest ning autot kord nädalas pesta, rääkis ta R2 saates “Hommik!”

“Kui ma ämmaemanda eriala lõpetasin, siis selleks hetkeks olin 17 aastat järjest koolis käinud ja mõtlesin, et enam ma kooli ei lähe, ei mingit magistrit, aitab küll, ma olen oma eriala ära õppinud ja töötan nüüd natuke rahulikult. Aga kuna töö kõrvalt jääb aega üle, mille me veedame koos elukaaslasega garaažis nokitsedes, siis mõtlesime, et paneks oma oskused ka raha teenima,” meenutas Aune Tenslind, kust tuli mõte automaalriks õppida.

“Elukaaslane läks keevitamist ja plekksepatööd õppima ning kuna mulle jääb rohkem silma autovälimus, kui me kuskil näitustel käime, siis ta pakkus välja, et ma siis läheks automaalriks õppima,” ütles Tenslind.

Tenslinnu sõnul on ämmaemanda amet tema jaoks väga õige amet. “See on mulle väga südamelähedane, sellest ma ei loobu mitte kunagi. Tööpõld on väga lai, aga põhiline kohustus on hoolitseda korraga kahe elu eest. Ämmaemand jälgib rasedust, nõustab noori, abistab sünnitusel ja sünnitusjärgselt, toetab naisi kogu nende elukaare jooksul. Mina ise töötan sünnitusosakonnas. Me kunagi ei tea, kes ja kui palju meile valvekorra ajal uksest sisse astub, kui palju meil konkreetselt tööd on.”

Vana-Vigala Tehnika- ja Teeninduskoolis saab automaalriks õppida. “Teooriaosa õppisime ise kodus õpiku järgi ära ja praktikat tegime siis Vana-Vigalas kohapeal, see on sessioonõpe. Alustasimegi nii, et õpetaja tõi ühe terve poritiiva, lõi sinna mõlgid sisse ja ütles, et tehke nüüd korda,” meenutas Tenslind esimest praktilist tööd koolis. “Lõime mõlgid välja, pahteldasime ja kruntisime. Ettevalmistus värvimiseks peab olema väga korralik ja korrosioonieemaldus on väga oluline. Värv peab jääma ilus ja sile.”

Tenslind paneb autoomanikele südamele, et kui ei taha, et auto keretöödesse satuks või enneaegu roostetama hakkaks, siis ei tasu autoga avariisid teha. Kord nädalas võiks autot pesta ja nii puhtana hoida, kui vähegi võimalik. Tenslinnu sõnul on kõige tähtsam auto hooldus talvisel ajal.

In conclusion, the story of the journey from midwife to car painter is an inspiring example of following one’s passion and finding success in an unexpected career. The determination and resourcefulness of the protagonist in learning a new skill and starting a new business is admirable. This story serves as a reminder that it’s never too late to pursue a new path, and with hard work and dedication, one can achieve their goals. It also highlights the importance of embracing change and being open to new opportunities. Overall, this article is a testament to the resilience and adaptability of individuals in pursuing their dreams.