Aleksandr Selevko: peale vigastust tuli mõte, et äkki on aeg lõpetada | Inimesed

Aleksandr Selevko on Eesti kettaheite sportlane, kelle karjääri lõpp hakkas vaikselt peale tulema pärast raske vigastust. Selevko sõnul tekkis peale vigastust mõte, et äkki on aeg lõpetada spordiga tegelemine. See oli raske otsus, kuid ta püüdis keskenduda uutele võimalustele ja väljakutsetele. Ta on inspireeriv näide sellest, kuidas ületada raskusi ja leida uus suund elus. Aleksandr Selevko lugu on täis sihikindlust ja järjekindlust ning tema kogemused pakuvad inspiratsiooni kõigile, kes seisavad silmitsi elu keerdkäikudega.

Aleksander ehk Šaša Selevko sai kuu aega tagasi Leedus esimese Eesti iluuisutajana kaela täiskasvanute tiitlivõistluste medali. “Istusin pärast vabakava. Unustasin, et üldse mingile kohale pretendeerin. Lihtsalt istusin. Nagu pärast igat võistlust, hindeid oodates. Aga kui nägin, et olen esikohal, on jäänud vaid kaks võistlejat ja olen raudselt esikolmikus, siis see oli täielik vau-efekt. Ootamatu,” meenutas Selevko.

Aleksandr loodab, et tema võit aitas iluuisutamist Eestis populaarsemaks muuta. “Sest kuigi harrastajaid on päris palju, siis et tulemused paraneksid, peaks riigisisene konkurents tihenema. Muidu elan ikka samamoodi. Teen trenni nagu varemgi,” ütles Aleksandr.

Selevkol on kolm Euroopa tiitlivõistluste medalit – üks hõbe ja kaks pronksi. Esimesel nädalal Selevko ka üle pika aja saadud medalit imetles, aga nüüd enam mitte. “Aga tõepoolest, selle poole pürgisin kogu elu,” tõde iluuisutaja. Mais 23-aastaseks saav Selevko on iluuisutamisega tegelenud 20 aastat. Noorem vend Mihhail ehk Miša, kes oli trenni minnes kõigest kahe aasta ja kümne kuu vanune, on alaga tegelenud 18 aastat.

“Öeldi, et tervisele on hea kas uisutamine või ujumine. Õde juba tegeles iluuisutamisega ja läksime tema järel,” selgitas Mihhail, kes oma esimest trenni mäleta, aga arvab, et küllap ta roomas alguses niisama ringi. “Aga harjusin jääga ära,” muigas Mihhail.

Poiste isa Anatoli Selevko sõnul on Mihhaili iluuisutamisega tegelemine Aleksandri teene. “Kui tema millegagi tegeleb, siis on sellest nii haaratud, et tõmbab kõik enda ümber kaasa. Kõik tema ümber on hoos ja hakkavad võistlema. Vaatavad võistlusi, hoiavad pöialt. Ta on nagu mootor, kes teisi endaga kaasas veab,” ütles isa, kelle sõnul tegi Aleksandr spagaadi ära juba kolme-aastaselt.

Ema Alina Selevko sõnul oli Aleksandr lapsena tihti haige ja sellest ka vajadus trenni minna. Teiseks põhjuseks oli poisi suur aktiivsus, millele samuti trenn kaasa aitas. “Ta oli aktiivne ja sportlik. Me pidime juba kaasa aitama ja temaga oli nagunii vaja tegeleda. Teda ei võetud mujale trenni, öeldi, et liiga väike. Põhimõtteliselt ei tahetud ka iluuisutamistrenni võtta, aga kui treener Šašat näinud oli, siis ütles, et ka Miša võib varem tulla,” selgitas isa.

Treener Irina Kononova nägi enda sõnul kohe, kui Miša ja Šaša trenni tulid, et neis midagi on. “Nad olid väga elavad, tahtsid treenida ja väga pehmete jalgadega,” meenutas Kononova. Aleksandri jaoks on Irina nagu teine ema. “Töötame lapsest peale koos. /…/ Kui poleks Irina Vladimirovnat, siis ma ei teakski, mis oleks,” ütles Aleksandr.

Vitsaga trenni ajamist mäletab Aleksandr ainult peale vigastust. “Tulin pärast vigastust tagasi ja tulemus kukkus 40 punkti. Väga raske oli. Pool aastat ei saanud üldse uisutada. Siis hakkad vaikselt tagasi tulema ja saad sellised hinded ka veel… Siis on tõepoolest keeruline. Tuli küll mõte, et äkki on kõik ja on aeg lõpetada,” nentis Aleksandr.

Vanemad tunnistavad, et iluuisutamistrennid olid perele üsna kulukad. Kuna isa on endine võrkpallur, siis pakkus ta seda ala kui pisut odavamat varianti ka poistele, aga nemad ei võtnud vedu. “Kui ta alles alustas iluuisutamisega, siis olid peaaegu kõik trennid tasulised. Alguses kaks korda nädalas. Laagrid olid samuti kallid. Kui nad kahekesi käima hakkasid, siis läks kõik kaks korda kallimaks. Irina Vladimirovna tegi meile natukene allahindlust. Aga odav sport see ikkagi pole. Kostüümid õmbles alguses mu abikaasa ise. Uisud ostsime alguses kasutatud, sest uued olid liiga kallid,” meenutas isa Anatoli.

Ema Alina sõnul pakkusid vanemad ka välja, et äkki nüüd iluuisutamisega aitab. “Ta ei kuula. Temal olid oma eesmärgid ja oma spordiala,” selgitas Irina. Mõtetele, et iluuisutamisega lõpparve teha, viis ema sõnul spordiala mitte liiga kõrge populaarsus ning ohtlikkus. “Mõnikord ma seisin ja vaatasin ja katsin silmad kinni. Vahel ütlen, et ära hüppa. Minu jaoks on see hirmus,” tõdes ema, kes on tänaseks poja üle uhke, et ta ei kartnud proovida.

“Nad saavutavad eesmärke. Püstitavad endale ülesanded ja lahendavad need. Pole oluline, mida sulle antud on,” lisas isa.

Süsteemi administraatorist isal Anatolil ja raamatupidajast emal Alinal on Ukraina juured. Kokku said nad Moskva ülikoolis õppides, misjärel mõlema koduks sai Eesti. Aleksandr sündis Jõgeval, kus Alina ema elab tänaseni. Iluuisutamisest on nakatunud kogu pere ning vennad on üksteise suurimad fännid ja ka konkurendid. “Me toetame teineteist alati,” ütles Aleksandr, kelle hinnangul on vennad omal alal ühtemoodi head.

“Iluuisutamises on võrdlemine väga keeruline. Faktoreid on palju. Tehnilised elemendid, koreograafia, kava esitus ja muu. Kuidas kunagi. Me võistleme omavahel. Kord võidab üks, kord teine. Oleneb, kuidas parajasti läheb,” kinnitas Mihhail venna juttu. Treener Irina sõnul on Mihhail kiirem õppija, aga Aleksandr on see-eest töökam, mis praegu Šaša ka veidi vennast mööda on nihutanud.

Ehkki sportlaskarjääri lõpetamisele iluuisu ässad veel ei mõtle, on neil tulevikuplaanid olemas. Aleksandr on teist aastat treener ning sooviks sel alal jätkata ja füsioteraapiat või treeneriametit lähemalt õppida. Mihhail tudeerib Soomes teist aastat videomängude loomist ent lähim siht on juba 18. märtsil algavad maailmameistrivõistlused.

“Sellel MM-il medalit loota oleks pisut jultunud. Aga üldiselt leitakse, et nende tase on päris hea. Kui mõlemad enesekindlust juurde saavad, siis eks mõne aja pärast on ka võimalik,” arvas isa Anatoli.

Aleksandr Selevko’s decision to consider retirement after his injury is a reminder of the challenges athletes face in their careers. It takes courage to acknowledge the potential end of one’s sports journey, but it also opens up new possibilities. Selevko’s story is a testament to the resilience and determination of athletes, as well as the importance of adapting to change. While it may be the end of one chapter, it could also be the beginning of something new and exciting. Selevko’s willingness to consider his options is an inspiration to others facing similar decisions.