Alar Karis: me ei soovi raudset eesriiet, aga oma vabadust tuleb kaitsta | Arvamus

Tere tulemast, head inimesed! Täna räägime Alar Karisest, Eesti uuest presidentidest, kes jagas hiljuti oma mõtteid meie riigi tuleviku kohta. Karis rõhutas vajadust kaitsta meie vabadust ja demokraatiat, samal ajal hoidudes raudsest eesriidest. Tema sõnad kutsuvad meid üles olema valvsad ning seisma vastu kõigile ohustele, mis võivad meie vabadust ähvardada. Tema seisukoht paneb meid mõtlema ja arutlema selle üle, kuidas saame kõik oma riiki kaitsta ja tugevdada. Lähme ja avastame, mis veel Alar Karisel öelda on!

Tere tulemast, head inimesed! Täna räägime Alar Karisest, Eesti uuest presidentidest, kes jagas hiljuti oma mõtteid meie riigi tuleviku kohta. Karis rõhutas vajadust kaitsta meie vabadust ja demokraatiat, samal ajal hoidudes raudsest eesriidest. Tema sõnad kutsuvad meid üles olema valvsad ning seisma vastu kõigile ohustele, mis võivad meie vabadust ähvardada. Tema seisukoht paneb meid mõtlema ja arutlema selle üle, kuidas saame kõik oma riiki kaitsta ja tugevdada. Lähme ja avastame, mis veel Alar Karisel öelda on!

Mul on hea meel, et Eesti on riik, kus saab vabalt arutleda inimõiguste olemuse üle. Kus saab olla kriitiline, kui tunneme, et inimõigusi, meie võimalusi ja vabadusi on piiratud. Kus saab olla karm, kui inimõigusi ei austata ja kus on karistused neile, kes inimõigusi rikuvad.

Mul on hea meel, et me ei ole sellisena maailmas üksi. Väärtustame sõprust eelkõige kõigi nende riikidega, kus äsja 75-aastaseks saanud Inimõiguste ülddeklaratsioon ja ÜRO Harta on mitte ainult juhiseks, vaid reeglite aluseks.

Demokraatia ei ole lihtne. Selle hoidmiseks peab iga päev tööd tegema ja suur roll siin on kodanikuühiskonnal, sest demokraatia eeldab poliitilist kultuuri, kus igal inimesel on võimalik valida omale sobiv roll ja ühiskonnas kaasa rääkida. Me võime olla riigivõimu ja valitsuse kriitilised, me peamegi olema.

Seejuures on oluline teada, et kui sõna on vaba, siis iga vabadusega kaasneb vastutus. Peame alati arvestama oma sõnade ja tegudega kaasneva vastutusega. Meie valikutest sõltub meie ühiskonna saatus. Kusjuures, tugev kodanikuühiskond tagab demokraatia kestmise ka kõige keerulisemates oludes.

Mul on väga kahju, et meie lähinaabruses on kaks riiki, kus need põhimõtted ei kehti. Venemaa on sisenenud ajastusse, kus inimesel puudub isegi õigus vaikida. Kus peab väljendama lojaalsust režiimile ja edukamad on need, kes seda uljamalt teevad. Seda tehes aga, muutuvad kodanikud kaasvastutajaks riigi poolt sooritatud kuritegude eest. Ja nii saab öelda, et autokraatia teeb oma alamast kaasosalise inimõiguste rämedate rikkumise eest. Selline diktatuur on kõige kuritegelikum režiim.

Inimõigustest rääkides peab kurvastusega nentima, et Venemaal ja Valgevenes ei laiene vabadused enam ka eraelule. Nüüd piiratakse inimeste õigusi juba ka usu, rassi ja soo alusel. Mis järgmiseks? Ausalt öeldes, edasi võib juhtuda kõike, sest kodanikud on allutatud jõu ja hirmuga. Edasi on nad vaid võimu tööriist ja kaasosalised võimu kuritegudes.

Me ei räägi mitte niisama, et inimõigused on olulised. Euroopa Liit ei pea ajaviiteks inimõiguste dialooge kolmandate riikidega. Teeme seda, sest teame, kui inimõigusi ei austata, siis edasi on kõik võimalik. Teeme seda, sest on inimlik soovida kõigile võimalust elada vabaduses, ise valida oma sõnu ja tegevusi, ise vastutada nende eest.

Mul on siiralt kahju, et nüüd, kui režiimile kahjulik, teisiti mõtlev kodanik või nagu Venemaa ja Valgevene võimud seda hindavad – reeturlik element, välisagent, on riigist lahkuma sunnitud, soovitakse piirid sulgeda. Kasutades selleks hübriidrelva demokraatiate või õigem oleks öelda, väärtusruumi piiridel, jõutakse meisterliku manipulatsiooni tulemusel olukorrani, kus raudne eesriie langeb ja piirid sulguvad.

Meie ei soovi uut raudset eesriiet, ega piirata vaba liikumist, aga meil tuleb oma vabadust ja ühiskonda kaitsta. Väärtusruumi piire kaitstes, kui diktatuur on su duellile kutsunud, tuleb meil kuidagi lahendada see keeruline ülesanne ja samas säilitada vabadus.

Autoritaarsed režiimid kasutavad sõna relvana. Nad suunavad selle demokraatiate pihta ja tulistavad meie suunas lakkamatult allutatud sõna vägevate desinformatsiooni kampaaniatega. Sihiks on ühiskondade lõhestatuse suurendamine, vastandumine, hirmutamine.

Mil moel end selle hübriidrelva eest säästa? Kasvatades inimeste teadlikkust ja vastupanuvõimet, pidevalt selgitades, mis on päris või mis mitte. Valede rägastikke tõega purustades. Vaba meediat hoides ja toetades – selle oleme eesmärgiks seadnud Meediavabaduse koalitsiooni kaasjuhtides ja jätkame selle nimel tööd, kui saame Internetivabaduse koalitsiooni eesistujaks.

Kõige olulisem: teeme pidevalt tööd selle nimel, et maailmas oleks rohkem demokraatiat ja mõistmist, et inimõigused on universaalsed. Sest inimkonna kõigi liikmete väärikuse, nende võrdsuse ning võõrandamatute õiguste tunnustamine on vabaduse, õigluse ja üldise rahu alus.

Ja ma luban, oleme jätkuvalt pinnuks silmas neile, kes soovivad lämmatada avatud debatti inimõiguste austamise vajadusest.

Eesti on valmis võtma veelgi suurema vastutuse. Selleks taotleme ka Inimõiguste Nõukogu liikmekohta. Oleme juba aastakümneid samade seisukohtade eest seisnud ja soovime samas rütmis jätkata. Kõik teavad, meile on tähtis sõna- ja väljendusvabadus, laste ja naiste õigused, sooline võrdõiguslikkus, inimõiguste kaitse digitaalses ruumis ja kindlasti vastutus.

Karistamatuse vastu seismist nõuab meie sisemine õiglustunne, õppetund ajaloost, meie vanematele ja vanavanematele põhjustatud kannatused. See on kurb kogemus, mille jubedat kordumist me Ukrainas näeme, ka seetõttu, et sarnased kuriteod on varasemalt jäänud karistuseta.

Sarimõrvar tegutseb seni, kuni karistuse saab. Nii kahjuks tegutsevad teisedki kurjategijad, alustades pisisulidest.

Riikidevahelised suhted on ka kõik inimeste vahelised suhted. Need, kes initsieerivad agressiooni või sooritavad inimsusevastaseid kuritegusid, neil kõigil on nimi. Olgu kurjategijateks kellegi poolt manipuleeritud tööriistad ja käsutäitjad, nad peavad saama karistuse. Teisiti edasi minna ei saa, sest lõpuks peab see lõputuna näiv kannatuste kordumine lõppema.

Lõpuks peab lõppema ka Iisraeli-Palestiina konflikt. Iisrael peab saama end terrori eest kaitsta. 7. oktoobril sooritatud teod on ebainimlikud ja julmad, aegumatud inimsusevastased kuriteod. Me ei salli terrorismi mitte mingil kujul ja mõistame selle alati kõige karmimalt hukka. Samas, palestiinlastel on õigused, mida tuleb austada, sest rahvusvaheline õigus ja inimõigused, kehtivad ka konfliktides.

Eesti on oma südame asjaks võtnud ka viimastel aastatel röövitud kümnete tuhandete Ukraina laste saatuse, nad peavad saama tagasi oma kodumaale. Need, kes röövivad ja küüditavad Ukraina lapsi, sooritavad genotsiidi kuriteo. See ei aegu ja me leiame nad üles, et neile seda tõestada. Karma saab nad niikuinii kätte, varem või hiljem. Igal juhul, me ei unusta. Me ei karda. Me ei väsi. Me julgeme rääkida ja teha, mida vaja.

Demokraatiale on esitatud väljakutse kõikjal maailmas. Küsimus on selles, kas peale jäävad vabadus ja inimõigused või allutatakse veel enam inimesi rõhumisele ja vabaduste piiramisele. Meie ülesanne on tõestada, et demokraatia ja vabaduse iha on alati tugevam ning ellujäämisvõimeline ka kõige karmimates oludes.

Sel aastal mõõdetakse demokraatia tugevust paljudes riikides, kus kodanikud suunduvad valimiskastide juurde. Kui valituks osutu asub inimõigusi piirama ja tallab vabaduste peal, langeb me õlule vastutus mitte vaikida.

Kahjuks ei kuulanud me neid, kes 2011. aastal Venemaal toimunud valimiste järel massiliselt tänavatele tulid ja meilt seda palusid. Ärme korda tehtud vigu, aeg lihtsaid lahendusi otsida on paraku läbi. Maailm on muutunud palju mustvalgemaks ja meil tuleb valida pool. Ja on selge, et Eesti valib inimõiguste ja vabaduse kaitsja poole. 

Alar Karis is right in emphasizing the importance of protecting our freedom in Estonia. While we may not want an iron curtain, it is essential to remain vigilant and actively defend our liberties. It is crucial for all citizens to be aware of the potential threats to our freedom and work together to ensure its preservation. Karis’s call for unity and vigilance is a timely reminder that our freedom should not be taken for granted. It is a responsibility for each and every one of us to uphold and safeguard our hard-won liberties.