“AK. Nädal”: miks tunneb end nii palju eestimaalasi ühiskonnast väljajäetuna? | Eesti

2039240hd07dt24

“AK. Nädal” on Eesti ajakirjandusele tuntud diskussioonisaade, mis on tõstatanud olulise küsimuse: miks tunnevad end nii paljud eestimaalased ühiskonnast väljajäetuna? Eestis on kasvav lõhe rikaste ja vaeste vahel ning ka ebavõrdsus hariduse ja tööhõive osas. Lisaks muretsevad paljud inimesed ka rände, integratsiooni ja poliitilise ebastabiilsuse pärast. Sellest tulenevalt on üha suurem hulk inimesi, kes tunnevad end ühiskonna marginaalides või tunnevad end unustatuna. Kas Eestil on võimalik seda probleemi lahendada ja tuua kõik inimesed tagasi ühiskonna keskmesse?

Kas teie tunnete end osana Eesti ühiskonnast? Hiljutises lõimumisuuringus vastas sellele küsimusele eitavalt lausa 15 protsenti kõigist vastajatest.

Täie kindlusega positiivselt vastas vaid 59 protsenti eestlastest ja ligi 30 protsenti muust rahvusest elanikest. End ühiskonda mittekuuluvana tundis eestlastest 11 protsenti ja muust rahvusest 25 protsenti.

“See, et iga kümnes eestlane võib enda kohta nii öelda, et ma Eesti ühiskonna liikmena ennast ei tunne, oli mulle küll üllatav. See, et muust rahvusest inimestest oli iga neljas, kes ütles, et ei tunne – see oli mingis mõttes isegi positiivne, sellepärast et meie tavaline ettekujutus on pigem, et siin on rohkem neid inimesi, kes Eesti ühiskonnas ennast ei tunne nii hästi või ühiskonna liikmena,” lausus lõimumismonitooringu vastutav toimetaja, emeriitprofessor Marju Lauristin.

“Et ka eesti inimeste hulgas on olemas need, kes ei tunne seda seost, see on pigem üllatav,” nentis endine riigikogu liige Viktoria Ladõnskaja-Kubits.

Kes siis on need 11 protsenti eestlastest, kes end ühiskonna liikmena ei tunne? Tuleb välja, et suuremalt jaolt mehed.

“See on tõesti valus probleem, et mehed on Eestis rohkem haavatavad. Nende hulgas, kes ütlevad, et ta ei tunne ennast ühiskonna liikmena, on tegelikult mehi peaaegu neli korda rohkem kui naisi,” märkis Lauristin.

Kui võiks arvata, et mida eakam, seda ühiskonnast kaugem, siis nii päris ei ole. Ühiskonnast võõrdunud eestlaste seas paistab hoopis silma hiline keskiga. Lauristin näeb selles avaliku suhtumise mõju.

“Kui avalik suhtumine on, et  ta juba 50(-aastane), juba pensioni eel. Oi, meil on kõik nii vanad õpetajad, nad 55-aastased, mõtle kui vanad. Tegelikult 50–55-aastane inimene on ju veel täies elujõus ja loomejõus, aga ikkagi on avalik pilk, et noh, mis sinust enam. See võib ka tekitada niisugust tunnet, et ma ei olegi päriselt enam selles ühiskonnas arvestatav,” rääkis Lauristin.  

Loe rohkem:  Raag: Venemaa üritab kindlasti Zalužnõi ümber keerlevaid jutte ära kasutada | Eesti

Tartus Toidupanga toiduabi järjekorras rääkis Ain, et mõnes aspektis tunneb tema Eestis tõrjutust.

“Mulle ei anta ei sotsiaalabi ega midagi. Ma ei taha kedagi halvustada, aga võtke ukrainlased. Hea küll, ma saan aru, naised-lapsed, palun väga, ma ei ole nende vastu absoluutselt, aga nemad saavad toetusi ja kõik. Aga mina ei saa mitte midagi. Selles ma olen natukene kurb,” ütles Ain.

Uuringud näitavad, et ühiskonnas nurkajäetuse tunne on väga tugevalt seotud majandusliku toimetulekuga. Aga võõrandumistunnet kipub eestlaste seas tekitama ka sisseränne.

“Me näeme mitte ainult Eestis, aga ka teistes Euroopa riikides, et see on kõige enam inimesi lõhestav tegur. Et on ikkagi väga palju neid inimesi, kes leiavad, et see ei ole õige, et sisserändajaid on üsna palju. Me näeme, et siin on Eesti viie-kuue aastaga teises suunas muutunud, et me oleme saanud sisseränderiigiks. Sisserändajaid on igal aastal olnud üsna palju ka ilma Ukraina põgenike saabumiseta ja kindlasti on mingi hulk inimesi, kes võib-olla ei ole päris rahul sellega, et sisseränne kasvab,” lausus Tartu Ülikooli rahvastikugeograafia professor Tiit Tammaru.

“Lõimumine on alati kahesuunaline protsess, see ei saa olla kunagi ühesuunaline ja see tekitab väikseid probleeme kõikides, nii saabujates kui ka vastuvõtjates. Me teame ka seda, et kui saabujaid on järjest rohkem, siis ka see vastuvõttev ühiskond võib natuke polariseeruda,” lisas ta.

Tartus elav Ukraina juurtega 71-aastane Vladislav eesti keelt ei räägi, aga ta ei tunne end seetõttu kuidagi kõrvalejäetuna.

“Kunagi oli nii, et “sa oled venelane, mine metsa.” Mine metsa. Kuid see oli tingitud minu noorusest, etniliste rühmade vahel. Nüüdseks on nad maha rahunenud. Suhtlen nii eestlaste kui ka venelastega. Leiame ühise keele ja kokkuleppe. Olen siin elanud peaaegu 40 aastat. Osalen aktiivselt kõiges peale valimiste. Mulle meeldib siin. Ma ei tahaks kuhugi lahkuda,” lausus Vladislav.

Vladislavil ei ole Eesti kodakondsust, aga siiski tunneb ta end täielikult Eestis lõimununa. Samas oli Eesti kodakondsus olemas suuremal osal neist, kes uuringus vastasid, et nad end siin ühiskonnaliikmena ei tunne.

“Mis tegelikult teeb muret, on see, et kui võrrelda rahvuse järgi Eesti kodanikke – võtta eestlastest Eesti kodanikud ja muust rahvusest Eesti kodanikud –, siis muust rahvusest Eesti kodanike puhul ei ole näha, et kodakondsus oleks neil ühiskondlikku enesetunnet tugevasti tõstnud. Eesti kodaniku pass tegelikult võiks ja peaks andma inimesele seda tunnet, et ma olen nüüd Eesti ühiskonnas väärt ja väärtuslik ja tunnustatud ka kodanikuna. Aga ühiskonna liikmena enese tundmine ikkagi ei sõltu otseselt sellest, mis paber sul taskus on,” rääkis Lauristin.

Loe rohkem:  Pevkur esitas kaitseväe uueks juhiks kolonel Andrus Merilo | Eesti

Ladõnskaja-Kubitsa sõnul peab muutuma integratsioonipoliitika. “Kui vanasti me mõõtsime integratsioonipoliitikat ja positiivseid tulemusi pigem numbrites. /…/ Me suutsime seda mõõta. Kui mängu läheb selline termin nagu usaldus, siis seda on edaspidi väga raske mõõta,” lausus ta.

“Kõik need meie tarkpead, kes lõimumisega tegelevad – ma arvan, et korraks peame maha istuma ja uuesti vaatama, et kuidas edasi liikuda. Kui need vanad programmid olid suhteliselt edukad, /…/ siis need kõik olid enam-vähem orienteeritud sinna, et keele kaudu, kodakondsuse kaudu me saavutame lojaalsust. Nüüd me näeme sellest uuringust, et tegelikult mingisuguseid meetodeid peaks üle vaatama,” lisas Ladõnskaja-Kubits.

Nii nagu ka muukeelsete eesti elanike puhul, algab ka eestlaste seas võõrandumise ennetamine koolikultuurist, arvab Lauristin.

“Tüdrukute-poiste teema on ju väga oluline. Me näeme, kuidas poisid kukuvad (koolist) välja rohkem. Koolis nii-öelda tubli olemine, mis meil on nii tähtis, see neil nii hästi ei õnnestu. Ma arvan, see positiivne enesehinnang on tegelikult väga paljus ka inimese üldisema toimetuleku ja eneseteostuse ja kõigega seotud,” lausus Lauristin.  

Samuti tuleks rohkem tähelepanu pöörata majanduslikule ebavõrdsusele.

“Kui ütleme, et majanduskriis äkki kuidagi süveneb, siis see võib ka natuke probleeme tekitada, aga ise hakkama saamine, tunne, et ebavõrdsus pole suur, see on kindlasti asi, millega tegelda. Prahvatab vimm, mis on kogunenud salaja – see võib mingil hetkel viia probleemideni. Ühiskonnas on oluline vaadata, et meil ei oleks väga palju selliseid inimesi, kes tunnevad ennast selgelt kõrvalejäetuna,” ütles Tammaru.

Kokkuvõttes võib öelda, et paljud eestimaalased tunnevad end ühiskonnast väljajäetuna seetõttu, et neil puudub võimalus kaasa rääkida ja otsustada oma elu puudutavate küsimuste üle. AK Nädal tõi välja mitmeid probleeme, mis takistavad inimestel täielikult ühiskonnas osaleda, nagu näiteks madal sissetulek, hariduse puudumine ja diskrimineerimine. Oluline on luua võrdsed võimalused kõigile Eesti elanikele ning tagada, et igaühel oleks võimalus end teostada ja panustada ühiskonna arengusse. Ainult siis saame luua tugeva ja ühtse ühiskonna, kus kõigil on koht ja hääl.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga