“AK. Nädal”: kuidas mõjutab õppimisea tõstmine haridusasutusi? | Eesti

2273418hcc4ft24

“Akadeemiline nädal” on teemaks, mis on viimasel ajal pälvinud palju tähelepanu Eestis, kuna arutluse all on õppimisea tõstmine haridusasutustes. See muudatus võib mõjutada oluliselt nii õpilasi kui ka õpetajaid ning koolide igapäevast toimimist tervikuna. Mõned toetavad ideed, et vanuse tõstmine võib parandada õpilaste akadeemilisi tulemusi ja arenguvõimalusi, samas kui teised on mures selle võimalike negatiivsete tagajärgede pärast. Käesolevas artiklis uurime lähemalt, milliseid muutusi võib oodata haridussüsteemis seoses õppimisea tõstmisega Eestis.

Haridusministeeriumi sõnul ei ole põhikoolist saadud teadmised eluks piisavad. Ministeerium on seadnud eesmärgi, et kümne aasta pärast on 90 protsendil 20- kuni 24-aastastest käes keskharidus.

“Need noored, kes põhihariduse järel täna ei jätka, nende noorte arv on kasvanud. Ja on kasvanud viimase kolme aasta jooksul väga jõudsalt. Räägime täna umbes 650 noorest, aga järgneva viie aasta jooksul lõpetab igal aastal ligi 2000 noort rohkem. Ja kuna me iga-aastaselt seda numbrit praegu kasvatame, siis me liigume lihtsalt vastupidises suunas,” lausus haridusministeeriumi keskhariduse arendusjuht Mari Tikerpuu.

Miks aga ei taha noored õppida? Koolipsühholoog Auli Andersalu-Targo sõnul on selles oma roll nii koolil kui ka kodul.

“Kui õpilane ikkagi igapäevaselt on kas koolis või kodus või mõlemas keskkonnas isoleeritud, tal ei ole inimesi, kes järjepidevalt tunneksid huvi, et kuidas sul läheb; kes võtaksid aega selleks, et vaadata talle otsa, temaga kasvõi koos midagi teha, siis ma ei usu, et õpilane mõne seaduse või surve tõttu ise leiab endas motivatsiooni, et nüüd ma hakkan siis koolis käima,” rääkis koolipsühholoog Auli Andersalu-Targo.

Just kiusamise ja koduse toe puudumise tõttu piirdus omal ajal põhikooliga ka Jaanus Saksingu haridustee.

“Kool muutus minu jaoks hirmu ja õuduse tallermaaks, et ma psüühiliselt ei suutnud lihtsalt minna kooli enam. Ma üritasin minna kaugemale, teise linna kooli, aga see osutus logistiliselt üle jõu käivaks 16-aastasele,” meenutas Saksing.

39-aastasena läks ta aga elukaaslase toel Tartu täiskasvanute gümnaasiumisse. Saksingul oli ka endal õpitahe varem olemas, kuid tagasi hoidis teda hirm.

Loe rohkem:  MTÜ hakkas Ukraina heaks korraldama tuntud ukrainlaste juhitud oksjoneid | Eesti

“Kui ma olin 20-aastaseks saanud, siis hakkasin tööl käima ja siis oli see tunne, et töö kõrvalt ei ole lihtsalt võimalik käia. Lisaks sellele mingi aeg juhtus minuga õnnetusi, et mul tekkis tervislik puue, ütleme niiviisi. Ja see osutus lisatakistuseks minu enda peas vähemalt,” ütles Saksing.

Saksingu arvates kedagi jõuga siiski õpetada ei saa. Mari Tikerpuu sõnul kavatseb ministeerium  õppevõimalused muuta mitmekesisemaks nii, et õpe on atraktiivsem ja jõukohane kõigile. Nendel õpilastel, kes siiski ei saa sisse ei gümnaasiumisse ega kutsekooli, on võimalik minna ettevalmistusõppesse.

“Õppe sisu seal on peaasjalikult täpselt selle punkti toetamine, mis on sinu takistus edasiõppimisel. Kui sa ei tea, mida teha, siis on olulisem karjääriõppe komponent ja karjäärinõustamine. Kui on võib-olla ebapiisavad üldoskused matemaatikas või eesti keeles, siis sinu õppekava peab sisaldama just nende õppeainete õppimist selle aja vältel,” ütles Tikerpuu.

Andersalu-Targo sõnul on juba alates kuuendast klassist vaja õpilastega suhelda, et nad oskaksid põhikooli lõpus valida, mis suunas oma elus liikuda. Karjääriõppest üksi aga selleks ei piisa, vaid noored vajavad inimest, kellega nad saavad rahulikult ja turvaliselt vestelda.

“Kodudes pilt on ju selline, et hästi paljudes puudubki kontakt, et kuule, et meie oleme oma tööelu ja oma enesearengu niimoodi üles ehitanud. Kui need (kontaktid) oleksid, siis võib-olla oleks neil noortel palju kergem ise mõelda ja otsustada. Kui oleks koolis võimalik teha ka selliseid jutuajamisi ja rahulikult. Et see ei peaks olema, et ma panen linnukese kirja õpetajana, et ma teen arenguvestluse ja selle osa on siis see,” rääkis ta.

Suuremad muudatused puudutavad aga kutsekoole. Kuigi kutsekoolide arvates on muudatuste eesmärk hea, on selleks kõigeks vaja rohkem aega, raha ja inimesi.

“Kui me asendame kolmeaastased kutsekesktaseme õppekavad nelja-aastastega, siis see tähendab, et meil õppijad on kauem, et üks ja sama inimene on kauem koolis. Ja suureneb ka üldhariduslike ainete arv, maht. Ja see tähendab, et ka üldharidusainete õpetajaid on vaja juurde. Me kõik teame, et riigis neid väga ei ole,” lausus Tartu rakendusliku kolledži tugikeskuse juht Ksenia George.

Loe rohkem:  TLÜ püüab kvalifikatsioonita õpetajate probleemi lahendada paindliku õppega | Eesti

Lisaks on peamiselt kutsekoolid need, kes hakkavad pakkuma ettevalmistusõpet.

“Endine kutsevalikuõpe, mida me rakendasime pooleaastase või aastase programmina väiksema õpilaste arvu jaoks, asendub ettevalmistusaastaga. Me peame looma neile võimaluse tasandada enda teadmisi ja arendada oskusi õpingu jätkamiseks,” ütles George.

Eelnõu kohaselt tuleks kutseharidus rohkem suunata just noortele. See tähendab, et täisealistele muutub kutse omandamine teatud juhtudel tasuliseks.

“Kui tegemist on sooviga korduvalt ja korduvalt ja korduvalt oma eriala vahetada, siis seda me antud reformiga muutma läheme. Ehk kui sa juba kaks korda oled juba oma õpitee katkestanud, siis kolmandal korral tuleb seda teha juba enda rahakoti toel,” lausus Tikerpuu.

Ka George näeb, et kui kutsekooli tuleb õppimiskohustuse tõttu rohkem vähese motivatsiooniga õpilasi, on vaja ka rohkem tugispetsialiste. Tikerpuu hinnangul on aga praegustel õpetajatel ja tugispetsialistidel vaja rohkem oskuseid. Andersalu-Targo pole kindel, kas olemasolevad inimesed saavad aga lisakoormusega hakkama.

“Me ei saa seda niisama eeldada või oodata, et õpetaja hakkab seda tegema. Kui me tahaksime loota tugispetsialistide peale, siis neid peaks olema ka koolides selle võrra rohkem tööl;” ütles ta.

George sõnul niisama lihtsalt kutseharidust noortele atraktiivseks valikuks muuta ei õnnestu.

“Noore inimese vaatest see on ju lihtsalt, et (peab) neli aastat kolme asemel õppima. Selleks, et noored saaksid aru, mida see sisuliselt neile annab, selle jaoks on vaja suurt tööd teha. Ainult õppekavade muutmisega ja sundimisega õppetööd jätkama, me seda ei saavuta,” lausus ta.

“AK. Nädal” on avanud olulise arutelu õppimisea tõstmise mõjude üle haridusasutustele Eestis. Kuigi mõned arvavad, et see võib parandada õpilaste akadeemilist taset ja vähendada koolist väljalangevust, on ka neid, kes kardavad, et see võib suurendada noorte stressi ja ärevust. Oluline on leida tasakaal õppimisea tõstmise ja õpilaste heaolu vahel ning pakkuda neile vajalikku tuge ja ressursse. Ainult nii suudame tagada haridussüsteemi jätkusuutlikkuse ja parandada õppimistingimusi Eestis.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga