Kristiina Saks: mida räägib lõimumise kohta Eesti inimeste meediakasutus? | Arvamus

Eesti ühiskonnas on lõimumine üks olulisemaid ja intrigeerivamaid teemasid. Kristiina Saks on uurinud Eesti inimeste meediakasutust seoses lõimumisega ning tema tulemused on põnevad ja harivad. Tema arvamusartikkel avab uksed sellele, kuidas meedia mõjutab ja kujundab inimeste arusaamu lõimumisest ning millist rolli see mängib ühiskonnas. Kas meedia aitab kaasa või takistab lõimumist Eestis? Kristiina Saks pakub sellele küsimusele huvitavaid vastuseid ja paneb kahtlemata mõtlema meedia olulisusest lõimumise protsessis.

Seda, kuidas meil läheb ühiskonna lõimumisega, on enam kui paar aastakümmet aidanud hinnata Eesti Integratsiooni Monitooring. Hiljuti avalikustati selle mahuka uuringu viimased tulemused, mille osaks oli ka kvalitatiivne meediauuring.

Uuringu jaoks intervjueerisime pikalt ja põhjalikult 60 Eesti inimest (neist veidi enam kui pooled venekeelsed). Uurisime, milliseid meediakanaleid ja millist infot nad usaldavad. See on oluline teave, sest mõistmine, millises infoväljas sind ümbritsevad inimesed elavad, on nii väärtuste kui ka turvalisuse kandvad seinad.

Intervjuusid tehes kohtusime veebis näiteks 50-ndates Tatjanaga (küsitletute nimed on kommentaaris muudetud), kes ei usalda ühtegi Eesti riigiasutust ega meediakanalit ja kes intervjuu lõppedes küsis üle, ega intervjueerija temalt kuuldud infot kapole edasta. Ta oli mures, kuna ei tea, millest on sobilik Eestis rääkida. Kinnitasime, et kapole see intervjuu ei lähe ja kordasime üle andmekaitseteatises toodud põhimõtted.

Rääkisime ka 60-ndatele läheneva Alekseiga, kes on kogu oma teadliku elu jälginud ennekõike Venemaa riiklikke meediakanaleid ja teeb seda vaatamata piirangutele praeguseni. Eesti ja muu maailma meediakanalid on tema meelest naljanumbrid, sest need ei oska teha õiget meelelahutust ja levitavad Venemaa kohta vaenulikku juttu. Veelgi enam, kui miski on keelatud – nagu Vene meediakanalid –, siis tekitab see temas tunde, et just seal on tõde.

Aga kohtusime ka 20-ndates Andreiga, kes valdab soravalt eesti, inglise ja vene keelt ning saab oma info peamiselt rahvusvahelistest meediakanalitest, Youtube’i Ukraina sõja kanalitest ja sotsiaalmeediast. Ta ütleb, et valeinfot levib palju ja peab olema pidevalt valvas, mida uskuda. Seetõttu on vajalik info ise läbi töötada.

Sarnased lühikesed portreelood võiksime luua igast intervjueeritust, kuid uuringule omaselt tõusime neist üksiklugudest üldistavale tasandile ja küsisime, mida neist järeldada Eesti elanike ja eelkõige venekeelse elanikkonna meediakasutuse ja vajaduste kohta.

Auditoorium on killustunud

Kui me räägime Eesti inimeste infoväljast ja meediakasutusest, siis on üks kindel valearvestus teha väga suuri üldistusi ja öelda, et eestikeelne elanikkond on ühesugune ja venekeelne elanikkond teistsugune. See on sama kui vaadata riiki lennuki aknast ja püüda kirjeldada, millised taimed seal kasvavad. Me jõuaksime rappa.

Nii eesti- kui ka venekeelne elanikkond on oma meediakasutuselt kui kirju mosaiik. On väga palju erinevaid meediapraktikaid tulenevalt inimeste maailmavaatest, huvidest, haridusest, tehnilistest oskustest jne.

Tänu meediatehnoloogiate arengule, näiteks järelvaatamine ja voogedastusplatvormid, on meediakasutuses võimalik suurem individuaalsus. Sama suundumust auditooriumi killustumise poole kinnitavad Kantari rahvusvahelised meediauuringud ning meediamajade ja kommunikatsiooniekspertide jaoks on suur väljakutse, kuidas väga killustunud auditooriumi kõnetada.

Venekeelsed meediakanalid on (vähemalt praegu) vajalikud

Aruteludes küsitakse ikka ja jälle kriitiliselt, kas Eestis on üleüldse vaja venekeelseid meediakanaleid, sh rahvusringhäälingu venekeelseid kanaleid? Kui “kas?” asemel küsida “kellele?” ja “milleks?”, saab vajadus selgemaks.

Eestlased ütlesid intervjuudes, et venekeelseid kanaleid on vaja siinsele venekeelsele, aga ka ukrainakeelsele elanikkonnale, et nad keelebarjääri tõttu ei jääks Eestis isolatsiooni.

“Koroonapandeemia ajal pöördusid nad just Eesti venekeelse meedia poole, et olla kursis, millised piirangud kehtivad.”

Vene keeles intervjueeritud, kes jälgivad Eesti venekeelset meediat, ütlesid, et eriti vajalik on venekeelne meedia nende jaoks ärevatel aegadel. Näiteks koroonapandeemia ajal pöördusid nad just Eesti venekeelse meedia poole, et olla kursis, millised piirangud kehtivad ja kas lapsed võivad homme kooli minna. Seda infot ei saanud nad ühestki muust meediakanalist. Mitmed mainisid eriti vajalikena saateid “Kofe+” ja “Aktuaalne kaamera” ETV+ kanalil.

Muidugi on nende kõrval ka hulk venekeelseid inimesi, keda jätab Eesti meediakanalite pakutav ükskõikseks isegi kriisis. On väga vähe tõenäoline, et üldse miski nende aastakümnetega välja kujunenud ja kinnistunud meediakasutusharjumusi muudaks. Seega me võime küll nuriseda selle üle, kui paljude (või väheste) inimesteni Eesti venekeelsed meediakanalid jõuavad, kuid ilma nendeta oleks seis veel kehvem.

Ukraina sõda mõjutas meediakasutust

Ukraina sõda on muutnud nii eesti- kui ka venekeelsete inimeste meediakasutust mitmeti. Osa venekeelsest elanikkonnast tõi see Eesti meediaruumile lähemale, teisi jällegi tõukas eemale.

Näiteks 60-ndates Maria rääkis: “Varem mulle väga meeldis köögis süüa tehes kuulata Raadio 4 kanalit, mis oli mul kogu aeg sisse lülitatud, kuulasin kõike. Mingil hetkel see muutus, kuulan seda võib-olla vaid autoga sõites. Viimasel ajal ma lihtsalt ei taha seda kuulata, sest tekkisid sellised momendid… ma ei taha seda ässitamist kuulata.”.

Mariat, kes enda sõnul on “rahu poolt”, häirib see, kuidas Eesti meedia Ukraina sõda kajastab. Sellist käitumist selgitab n-ö jaanalinnuefekt – inimene eelistab vältida infot, mis läheb tema vaatenurgaga vastuollu ja otsib arvamusi, mis kinnitavad talle tema isiklikke hoiakuid.

Samal ajal on Ukraina sõda pannud osa eesti- ja venekeelseid elanikke ka loobuma Venemaa meedia jälgimisest, sest kui enne sõda nad vaatasid Venemaa kanaleid kerge huumori, uudishimu ja teadmisega, et seal on ka propagandat, siis sõjauudistega sai nende jaoks propaganda taluvuslävi täis. “24.02.2022 täielik stopp, vsjo, ei, enam ei tahagi midagi sealt kuulda. See on vaenulik propaganda ja ma ei taha,” rääkis 40-ndates Aleksei eesti keeles.

Nii eesti- kui ka venekeelsete intervjuude vastustes oli selgelt tajutav ka väsimus sõjauudistest. See ei tähenda, et Eesti inimesed ei hooliks või et neile ei läheks Ukrainas toimuv korda, vaid seda, et nad on õppinud end säästma.

Kui täiemahulise sõja alguspäevil teadsid nad väga täpselt, kus on rinne ja toimuvad lahingud ning otsisid ise infot välismeediast, Youtube’ist, sotsiaalmeediast ja teistest allikatest, siis nüüd on nad sedavõrd aktiivsest sõja jälgimisest taandunud.

Mitmed küsitletud ütlesid, et neile piisab Teet Kalmuse, Rainer Saksa ja Igor Taro tänuväärsetest kokkuvõtetest ja/või “Aktuaalsest kaamerast”. Eestikeelsetes gruppides mainiti sedagi, et nad on kohe mures, kui “Aktuaalses kaameras” pole sõnagi Ukrainast, et “ega meedia hakka väsima Ukraina sõjast”, kui tsiteerida üht 20-ndate alguses eesti noort.

Varajane algus

Inimeste meediapraktikad on tugevalt harjumuslikud ja kujunevad juba alates noorest east. Kuivõrd varasematest uuringutest on teada, et meedia on hea mitteformaalse õppe toetaja, on oluline pakkuda venekeelsetele lastele eestikeelset meediasisu.

Näiteks rääkis üks ema, et ta ise ei oska eesti keelt ja Ida-Virumaal elades kuuleb ka tema laps väga vähe eesti keelt. Seetõttu ta hea meelega näitaks lapsele eestikeelseid lastesaateid, kuid neid on raske leida. Samas ei maininud ta ETV2 kanalit ega ERR-i Lasteekraani, mis pakuvad väga mitmekülgset meediasisu lastele. Nähtavasti on need kanalid venekeelsele auditooriumile üsna tundmatud ja vajavad rohkem tutvustamist lapsevanematele, aga ka venekeelsete piirkondade lasteaiaõpetajatele.

See on väike, kuid vajalik osa lõimumisest, kui Eestis elavatel lastel, sõltumata nende kodusest keelest, kujunevad samad lapsepõlve n-ö tüvisaated ehk saated, mida nad kõik on lapsena vaadanud ja mida täiskasvanuna nostalgiliselt meenutavad kui osa oma lapsepõlvest, mille nalju ja tegelasi nad mõistavad. Olgu nendeks siis Tipp ja Täpp, Hunt Kriimsilm või Luise ja Oliver. Loomulikult on see samavõrd oluline ka kirjanduse ja üldse tekstide puhul, kuid lastele on esmaseks lihtsamaks ukseks Eesti kultuuriruumi visuaalne meedia.

Kui värskest lõimumismonitooringu kvalitatiivsest meediauuringust võiks välja tuua kaks soovitust, siis esiteks see, et ärme tee suuri üldistusi. Ei ole ühtseid auditooriume üksnes selle põhjal, kas inimese emakeel on eesti, vene või mõni muu keel, vaid iga inimese meediakasutus on omaette maailm. Teiseks: alustame võimalikult noorelt ja kasutame ära meedia mõju mitteformaalseks õppeks ning kultuurilisteks ja keelelisteks õppetundideks.

Kristiina Saks’ research provides valuable insights into the relationship between media consumption and integration in Estonia. The study highlights the importance of diverse media sources in fostering social cohesion and understanding among Estonian residents. Media plays a crucial role in shaping attitudes towards different cultural groups and can either promote inclusivity or deepen divisions within society. It is essential for policymakers and media practitioners to recognize the impact of media on integration efforts and work towards creating a more inclusive and cohesive media environment in Estonia. Overall, Saks’ findings emphasize the need for a well-informed and diverse media landscape that promotes integration and understanding among all members of society.