Risto Joost ja Heigo Rosin: löökpilliloits läbib kuulaja sügavamaid teid | Muusika

Eesti heliloojate ja dirigentide Risto Joosti ja Heigo Rosini koostöös sündinud löökpilliloits pakub kuulajatele võrratut muusikalset kogemust, mis kõnetab sügavamaid emotsioone ja avab uksed hoopis teistsugustele helidele. Nende looming kutsub kuulajaid avastama uusi teid ja proovile panema oma meeli, avades uusi perspektiive ja pakkudes värskendavat muusikalist elamust. Risto Joost ja Heigo Rosin panevad löökpillide võlusid kombineerides kokku tõelise muusikalise meistriteose, mis rikastab kuulajate hingeõhku ja jääb kummitama veel kauaks pärast esitust.

Eesti Kontserdi ja Vanemuise teatri koostöös toimub 15. ja 16. märtsil Tartus ja Tallinnas Vanemuise sümfooniaorkestri uue kontserdisarja “Klassika” esimene kontsert “Tormiloits”, kus oluline roll on Eestis väheesitatud löökpillimuusikal. Dirigent Risto Joosti sõnul läbib kava kuulaja sügavamaid teid.

Risto Joosti sõnul käivad erinevad loitsud ja vägisõnad igapäeva elu juurde. “See on rutiinne tegevus, šamaanitrumm võetakse hommikul kodust kaasa ja õhtul söögilauas tuleb ka mõned tähtsad sõnad lausuda,” muigas dirigent. “Aga kui kanda see reaalsesse ellu, siis see pulss ja suurem elu mõtestamine käib ju meiega kaasas ja eriti Eesti kontekstis, kus ateism on ka ju religiooni oluline osa. Ma arvan, et me elame suurepärases kohas, kus need otsad saavad ka kõik omavahel kokku ja seda me enda kavas publikule pakumegi.”

Kavas on Erkki-Sven Tüüri “Tormiloits”, Einojuhani Rautavaara löökpilli kontsert “Loitsud” ja Igor Stravinski 1947. aasta versioon “Petruškast”.

“Kui kellelegi meeldib progressiivne rokkmuusika, siis seda meie kontserdilt saab, küll mõõdukas koguses, sest see on kõik üle kantud sümfooniaorkestrile,” viitas Joost Erkki-Sven Tüüri teosele. “See on selline mõneminutiline teos pulseeriva rütmi ja väga kirgliku faktuuriga. Esimene teos käib kuulajast väga sügavaid teid pidi läbi ja loob fooni, mis hakkab edasi juhtuma,” rääkis dirigent.

Kontserdi jooksul liigutakse kaasajast saja aasta võrra tagasi, kuna Stravinski kirjutas “Petruška” esimese versiooni aastal 1911. “Einojuhani Rautavaara “Loitsud loodi vaid 15 aastat tagasi ja Erkki-Sven Tüüri teos on samuti viimase 15 aasta üks märgilisemaid avamänge Eest muusikas. Pauguga lugu algab ja mürtsuga lõpeb,” kinnitas Joost.

Rosina sõnul on Rautavaara “Loitsud” üks ilusamaid löökpillikontserte, mis kunagi kirjutatud on. “Ta jäi kindlaks enda sellisele meloodiale baseeruvale kirjastiilile. Kohe orkestri sissejuhatuses tuleb see peateema esitusele ja see on tõesti väga ilus ja kena. Küll selliste dissonantsidega vürtsitatud, aga siiski väga meeldejääv meloodia.”

Rosina jaoks on tegu ka tema EMTA doktorikontserdiga. “See on esimene sellest kontserdist, kuna nõuetes on kirjas, et doktorikontsert peab olema vähemalt tunni aja pikkune ja Rautavaara kontsert seda pole. Teine pool sellest kontserdist tuleb maikuus. Aga selles mõttes on see jah väga oluline kontsert mu jaoks.”

Rosin tunneb end seetõttu mõnusalt ootusärevalt. “See on üks löökpillikontserte, mida ma olen tahtnud juba päris pikka aega mängida ja esitada. Nüüd see lõpuks saab teoks ja eile esimeses proovis jooksis judin seest läbi, et ma lõpuks ometi olen sinna jõudnud, et ma saan seda esitada. Proov oli tõesti väga fantastiline, kõik sujus ja täna jätkame samas vaimus. Halvas mõttes ärevust ei ole,” sõnas ta.

Löökpillikontserte pole Eestis üleliia palju esitatud. Peamiseks esitajaks on seejuures olnudki Heigo Rosin ise. “Ma arvan, et see algab eelkõige kontserdikorraldajast ja muidugi ka kohaliku ehk siis Eesti löökpilli keskkonna initsitatiivist ja võimekusest,” kommenteeris Joost, kuid lisas, et asi on ka instrumendispetsiifikas.

“Me ei saa rääkida ühest löökpillist, me räägime sadadest instrumentidest. Ja see sõltub väga sellest ruumist, kus seda ette kantakse. Kui me räägime näiteks Tüüri neljandast sümfooniast, Heigo doktoritööst, siis Estonia kontserdisaal jääb akustilisest väikseks sellele teosele,” nentis Joost. “Eesti vajab üht suurt esindussaali, kus ka suuremaid teoseid saaks ettekanda. Meie ooperipublik pole ainuke, mis kaasaegset keskkonda vajab,” lisas ta.

Sari “Klassika” hakkab toimuma kord aastas, järgmine aasta leiab Joosti kinnitusel kavast Beethoveni ja Šostakovitši 5. sümfooniad. “Keerame täiesti teise lehekülje. Kklassika on ju aegadeülene ehk meil on elavad klassikud ja on juba klassikuteks muutunud muusika sajanditaguselt. Klassika elab ja ma loodan, et see sari saab sama populaarseks kui jõulud,” sõnas Joost.

Kokkuvõttes võib öelda, et Risto Joost ja Heigo Rosin suudavad oma muusikaga kanda kuulajat sügavamate tunnete ja emotsioonide maailma. nende löökpilliloitsud on võimsad ja kaasahaaravad, jätkuvalt üllatades ja lummates igat kuulajat. Nende talent ja kirg muusika vastu on selgelt nähtav igas esituses ning nende looming on kui rännak läbi helide, mis paneb mõtlema ning tundma sügavamalt kui kunagi varem. Risto Joost ja Heigo Rosin on tõelised meistrid, kes suudavad muusikaga luua maagilise maailma, mis jääb kuulaja südamesse ja mõtetesse kauaks pärast kontserdi lõppu.