Harri Tiido: ukrainluse vastu võitlemisest Venemaal | Arvamus

Harri Tiido, kogenud diplomaat ja endine Eesti suursaadik Venemaal, jagab oma arvamust Ukraina vastu võitlemisest Venemaal. Tema terav ja sügavaid teadmisi peegeldav lähenemine tekitab tõelist huvi ning paneb lugejaid mõtlema keerulistele geopoliitilistele probleemidele. Tiido kaasakiskuv stiil ja tasakaalustatud vaated pakuvad väärtuslikku perspektiivi, mis avab silmad olulistele teemadele seoses Venemaa ja Ukraina pingete ning konfliktidega. Tutvuge tema artikliga ja saage rohkem teada keerulistest väljakutsetest, mis seisavad silmitsi Ida-Euroopas asuvates riikides.

Vikerraadio saatesarjas “Harri Tiido taustajutud” on seekord vaatluse all ukrainlus. Mulle on jäänud mulje, et ukrainluse kui millegi ohtliku ja taunimisväärse ja hukkamõistetava arutamine algas pärast 2014. aastat, märgib Tiido.

Mulle sattus ette sõnum Venemaa Föderatsiooninõukogu välisasjade komitee ümarlauast. Teema oli: “Ukrainluse ideoloogia kui anti-Venemaa moodustamise projekti alus”.

Pean tunnistama, et seni ei olnud termin “ukrainlus” mulle ette jäänud, selle ideoloogiast rääkimata. Mainitud ümarlaual pakuti aga poliitilise ukrainluse võrdsustamist LGBT-liikumisega ja Venemaal ekstremistlikuks tunnistamist. Kohal oli ka välisministeeriumi esindaja, kelle sõnul olla ukrainlus “anti-Venemaa” ja bandeeralik uusnatsism ja selle vastu võitlemisel näitasid eeskuju vene rahva isad ja vanaisad 1945. aastal.

Venemaal on üldse igatsugu mõistuse ja loogika vastased asjad võimalikud ning tihti ei ole mõtet neile tähelepanu pöörata, kuid uudishimu ajas netis tuhnima ja mingi pildike asjast kujunes. Ma küll väga sügavale netiavarustesse ei rännanud, aga jäi mulje, et ukrainluse kui millegi ohtliku ja taunimisväärse ja hukkamõistetava arutamine algas pärast 2014. aastat. Ehk siis pärast Krimmi annekteerimist ja Donbassis sõjategevuse alustamist moskalite poolt. Siirdeid on ka varasemasse aega.

Neutraalsemas vormis teabe kohaselt pärinevat ukrainlus kui nähtus tsaari Venemaalt 19. ja 20. sajandi piirimail. Tähistab see põhiliselt ukrainlaseks olemist, ukraina identiteeti ja Ukraina rahvuslikku projekti. Alguses olevat selle pooldajad taotlenud Ukrainale autonoomiat, kuid peatselt arenes nõudmine täielikuks iseseisvuseks. Eesmärk oli rajada suveräänne riik, mis on poliitiliselt orienteeritud läänele ehk siis Euroopale.

Mõistena levinud ukrainlus nii avalikus inforuumis kui ka teadusringkondades möödunud sajandi algul Austria-Ungari impeeriumi kuulunud Galiitsias ja seejärel ka Vene impeeriumis. Ja levis see nii ukrainameelsete kui ka nende vastaste ehk russofiilide ringkondades.

Vaatasin ka Wikipediast tänapäeva kohta ja seal on kirjas, et praegu võib ukrainlus olla üldnimetajaks kõigi kunagi elanud, praegu elavate ja ka tulevaste ukrainlaste jaoks. Need võivad olla Ukraina kodanikud või siis enese ukrainlaseks pidajad Ukrainas ning välismaal. Ukrainlust võib nimetada ka Ukraina riiki moodustavaks mõjuriks. No siit hakkab juba kooruma põhjus, miks Vene impeeriumis võidakse pöördesse minna.

Mõneti meenutab eelpool toodud määratlus ka “vene maailma” ning tundub, et need kaks maailma on Vene imperialistide peas põrkunud ning ruumi on ainult ühele.

Loo lõpus on ka mõned viited kirjutistele, mis annavad üldpildi Venemaal valitsevast suhtumisest sellesse ukrainlusesse. Või õigemini suhtumistest, sest eri kraadiga arvamusi on hulgi.

Nähtuse pärinemise kohta märgitakse, et see läheb juurtega 19. sajandi ukrainameelsesse liikumisse, mida olla toetanud Austria impeerium. Ukrainluse toetamine piiri tagant tulenenud aga soovist nõrgendada Venemaad ja luua uus, venelastesse vaenulikult suhtuv etnos, ukrainlased. Ehk siis viide on sellele, et ukrainlasi kui rahvust pole olemas ega ole neid olnudki olemas, nad on lihtsalt kunstlikult kokku pandud kõigest halvast. See siis lisaks Vladimir Putini ajalooluuludele Ukraina teemadel.

Ukrainluse ideoloogia, mille vastu võitlemist Moskvas arutati, kujutavat vene kultuuri hülgamist ning vihkamist Venemaa ja venelaste vastu. Tegemist olla siis russofoobiaga, millele lisatud pisut lõuna-vene koloriiti.

Ja muide, mõnede vene arvajate silmis on just ukrainlased need, kes viisid termini “vene maailm” ühiskondlik-poliitilisse pruukimisse. Nad kujutanud seda kõige selle negatiivse sümbolina, mida Venemaalt võib leida. Peab tunnistama, et taoline vene maailma tõlgendus on tõesti lai, kuna negatiivsust võib leida Venemaalt läbi aegade sedavõrd palju, et selle kirjeldamiseks oleks vaja kogutud teoste formaati. Kuid mõte ju õige…

Tähelepanuta ei jää ukrainluse põhjamisel ka lähem minevik. Nii näiteks kuulutatakse, et ukrainlased ei ole kunagi ise langetanud otsust Ukraina iseseisvuse kohta ega lahti öelnud Ukraina nõukogude vabariigist. Seda olevat teinud tühine vähemus, konkreetsemalt kohalik partei nomenklatuur ja niinimetatud poliitilised ukrainlased.

“Rahvalt olla nõutud vaid venestamise, Holodomori ja Venemaa imperiaalse laiutamise vastasust.”

Rahvas pandud lihtsalt fakti ette. Neile lubatud, et iseseisvumisega muutuvad nad kõrgema sordi rahvaks ja saavad sotsiaal-bioloogilises konkurentsis eelised, mida iganes see ka tähendaks. Rahvalt olla nõutud vaid venestamise, Holodomori ja Venemaa imperiaalse laiutamise vastasust. See on küll täiesti õige ja rahvas kindlasti lähtub neist vastasustest tänini. Kuigi näitena kasutatud kirjutis pidas küll silmas ideed sotsiaal-bioloogilisest üleolekust venelastest. Ja rahvale mõjuvat see oopiumina, mida jagasid ukrainlaste eliit ja selle lääne sponsorid.

Moskvas ilmus mullu taas terve raamat, mis on pühendatud ukrainluse materdamisele, kuid seda pole lugenud ja seetõttu lähemalt ei räägi. Aga tuleks tagasi duumas toimunud ümarlaua juurde. Seal kuulutati, et head ukrainlust ei ole olemas, kuna igas vormis on see etnotsiidne ideoloogia, mida iseloomustab iseenda ajaloo mittetunnistamine ja selle kuulutamine orjuseks. Ning kõik ukrainlased olla tegelikult transnatsionaalid ehk endised venelased. Venemaa ülesanne olla pöörata need venelased ukrainlusest tagasi venelikkusesse. Just vene etnokultuurilisse identiteeti, mitte aga mingisse ühiskondlikku vormi, mis jätaks ukrainlastele valikuvõimaluse.

Juba hõivatud aladel olla kolmandik kohalikest niinimetatud “ždunõ” ehk “ootajad”, kelle maailmavaadet ei ole võimalik muuta. Nendega pole midagi peale hakata, tuleb lihtsalt oodata, kuni nad välja surevad. Vaat selline retsept siis Venemaa poolt okupeeritud aladele.

Viited lugemishuvilistele

Kokkuvõttes võib öelda, et Harri Tiido artikkel ukrainluse vastu võitlemisest Venemaal annab meile väärtusliku sissevaate selle keerulise ja konfliktse olukorra mõistmiseks. Tiido julgustab meid nägema olukorda mitmest vaatepunktist ning rõhutab vajadust toetada Ukraina rahvast nende õiguste ja vabaduse eest võitlemisel. See artikkel kutsuks meid üles olema teadlikumad ja kaastundlikumad rahvusvaheliste konfliktide suhtes ning seisma vastu ebaõiglusele ja vägivallale ükskõik kus maailmas see ka ei toimuks.