Durejko: põlevkivijaamadel on vesi ahjus | Majandus

Tere tulemast Eestisse! Durejko on põlevkivijaamade eksperdi nimi, kes väidab, et vesi on nende jaamades ahjus ja see tekitab tugeva reageerimise majandusse. Põlevkivitööstus on oluline osa Eesti majandusest, kuid see tekitab ka palju keskkonnamõjusid. Durejko sõnad on kogu riigis tõstatanud küsimusi ja pannud inimesed mõtlema sellele, kuidas tasakaalustada majanduslikku kasu ja keskkonnakaitset. Uurige lähemalt, kuidas see kontroversiaalne seisukoht mõjutab Eesti majandust ja keskkonnapoliitikat.

“Põlevkivielektrijaamadel on vesi ahjus /—/. Aga kui vaadata suuremat pilti, siis tervikuna energiamajandus maailmas ja ka Eestis on läbi tegemas suurt-suurt muutust ja see on üks osa, mida me näeme,” hindas Durejko laiemalt energeetikas toimuvaid muutusi ETV saates “Esimene stuudio”.

Kommenteerides kolmapäevases Eesti Ekspressis avaldatud ülevaadet Eesti Energia majanduslikult nõrgast seisust seoses põlevkivijaamade väärtuse alla hindamisega, ütles Durejko, et see tähendab, et need varad, millesse Eesti Energia on investeerinud, ei ole enam turul konkurentsivõimelised.

“See on ju tegelikult hea uudis tarbijale, sest tähendab seda, et elektrihinnad on tulnud alla. Aga halb uudis ettevõttele, sest me peame oma konkurentsivõime tõstmiseks väga tõsiselt midagi ette võtma, et oleksime turul jätkuvalt konkurentsivõimelised,” tõdes ettevõtte juht.

Investeeringud tuleb tulu tooma panna

Durejko sõnul viitas Eesti Ekspress kõige rohkem ettevõtte rahavoole: “Meie investeeringud olid eelmisel aastal 779 miljonit eurot, mis on väga suur summa. Aga nad ei ole täna kõik läinud tootmisesse ja ei taga meile rahavoogu – selles mõttes jah, me oleme väga sõltuvad nende investeeringute teostamisest, tähtaegadest ja nende tööle hakkamisest. Siis tagame ettevõttele parema rahavoo. Selles suhtes on 2024. aasta ettevõttele väljakutseid täis.”

Eesti Energia investeerib tema sõnul taastuvenergia toodangusse ehk tuule- ja päikseparkidesse, jaotusvõrku ja vedelkütuste tehase valmimisse, ega saa neid tegemata jätta. Pooleliolevad investeeringud tuleb kiiresti lõpuni viia, et need hakkaks tulu andma, rõhutas ta.

“KuI võtame näiteks Auvere  vedelkütuste tootmise tehas, siis selle investeering on üle 300 miljoni ja seda on ehitatud alates 2020. aastast – selle all on ettevõtte jaoks raha olnud kinni sisuliselt juba kolm ja pool aastat,” rääkis Eesti Energia juht. “Nii et me oleme selles mõttes oma investeerimisvõimekuse piiri peal ja me peame suutma sellest olukorrast välja tulla nende investeeringute tööle panekuga,” märkis Durejko, tunnistades, et tema ambitsioon investeerida oleks olnud isegi veel suurem, aga täna ta teostab investeeringuid, mis on juba töös. “Kui hakkame teenima, siis see annab võimaluse nendeks investeeringuteks, mida me peame energiaturul toimimiseks veel lisaks tegema,” rääkis ta.

Küsimusele, mida tähendab põlevkivielektrijaamade alahindamine, rõhutas Durejko, et jaamad on endiselt olemas ja neid hoitakse lähtuvalt varustuskindluse vajadusest.

“Aga see näitab seda, et tervikuna neisse investeeritud raha ettevõte tagasi ei teeni. See tähendab, et tänases turuolukorras ja tuleviku projektsioonis me ei suuda teenida piisavalt raha, et sellesse ettevõttesse investeeritud raha tagasi teenida. Alla hinnati Eesti ja Balti elektrijaam ning ka Auvere elektrijaam – kõik põlevkivist elektrit tootvad jaamad,” rääkis ta. “Aga see ei tähenda, et meil tegevus põlevkiviga lõpeb – põlevkivil on endiselt suur väärtus, me väärindame seda, meie vedelkütuseid ja keemiatööstuse tooraine tootmine on see mis hoiab meie põlevkivi kasutuse praegusel tasemel. Meie eesmärk kasutada samas mahus põlevkivi, teenida sellest kasumit ja maksta ka dividendi,” kinnitas ta.

Põlevkivijaamadel siiski oma roll

Durejko sõnul on ka kõige uuemal, Auvere põlevkivielektrijaamal, mille investeeringu suurus oli üle 600 miljoni euro, aga nüüd hinnatud 25-30 miljonile, oma roll: “Auvere elektrijaamal on väga oluline roll, kui me vaatame aastate jooksul. Eriti oluline roll oli siis, kui meil oli elektrienergia kriis ning ka Covidi ajal, kui hinnad tõusid. Auvere ja teised elektrijaamad hoidsid meil selle kõige suurema hinnatipu ära.”

Lisaks on põlevkivijaamadel roll ka siis, kui toimub lahtiühendamine Venemaa võrgust, rõhutas ta.

“Me ei tea, milliseid situatsioone ette tuleb, nendel jaamadel on väga selge roll ja neid jaamu on ka tulevikus vaja reservvõimsuste kujul. Need kindlasti turule enam selliselt ei sekku, eriti vaadates nende hindasid. Kuigi nulli hinnatud, siis nad töötavad ja nendel on roll meie varustuskindluse tagamisel,” rääkis ettevõtte juht.

Durejko tõi esile, et neil jaamadel ei ole praegu alternatiivi Eestis reservvõimsuste tagamisel 10 aasta perspektiivis. Samas tuleb neisse investeerida, et nende abil saaks elektrisüsteemi jätkuvalt töös hoida. “Täna on see [kohustus] pandud Eesti Energiale ja me seda täidame, aga me näeme ka selgelt, et täna selline kombinatsioon, mida oodati, et põlevkivielektrijaamad on turukõlbulikud, teenivad turult piisavalt tule, et katta ära ka reservvõimsuse komponent – seda enam ei ole,” viitas ta vajadusele saada selleks lisaraha.

Sellest rääkis ta ka oma kirjas riigikogu majanduskomisjonile, tunnistas Durejko.

“Tahtsime kirjaga öelda, et kui vaadata tänast reservvõimsuste regulatsiooni, siis on selles on pandud ootus põlevkivielektrijaamade turuvõimekusele kuni  2026. aasta lõpuni, siis me tahtsime öelda, see aeg on jõudnud varem kätte ja meil tuleb selle probleemiga tegelda, leida lahendused varustuskindluse ja reservvõimsuste tagamiseks. Muidu elektrivõrk ei ole jätkusuutlik – see oli see, mida selle kirjaga taotlesime. Me ei saa enam eeldada, et põlevkivielektrijaamade ei ole enam turul positsioonis, et teeniks sea raha ja olla samal ajal reservvõimsuseks. Nende reservvõimsusena hoidmine maksab umbes 40 miljonit aastas,” selgitas ta.

Lisaks tõstatas Durejko ka küsimuse, kas Eestil on vaja hoida kõiki nende jaamade plokke koguvõimsusega 1380 MW valmiduses. “Pigem ongi küsimus, et kas me pole liiga ettevaatlikud ja pigem leiame kompromissi ja suudame neid kulusid kokku hoida – ka see oli selle kirja mõte,” rääkis ta.

Valitsuse meretuule otsus oli energianappuse olukorras vajalik

Kommenteerides valitsuse otsust asuda senisest jõulisemalt toetama meretuuleparkide rajamist, viitas Durejko kliimaministeeriumil kalkulatsioonidele ning energianappusele Eestis.

“Ma ei vastandaks meretuuleparke teistele tuuleparkidele. Meil on ju tegelikult energiadefitsiit, kui vaatame eelmist aastat ja ka tänast olukord. Meil on energiatootmise võimekust juurde vaja. Eestis tarbitud energiast 45 protsenti tuli impordist, see tähendab seda, et peaaegu pool oma energiast me ostame välismaalt sisse. Selles valguses on jõutud arusaamisele, et energia, mida on vaja majanduse ja tööstuse ja ettevõtluse turgutamiseks, ei juhtu ilma selliste skeemideta. Sinna on vaja panna teatud toetused juurde, et me suudaksime täita Eesti võetud taastuvenergia eesmärgi aastaks 2030. Ma usun, et see otsus toob meile selle energiahulga ja kui meil on turul piisavalt energiat, siis ka see hind, mis on seal välja öeldud – 6,6 senti kWh – on see hinnanguline tase, kuhu me võiksime jõuda,” rääkis ta.

Durejko ütles ka, et ei vastandaks maa- ja meretuult, kuna Eestil on mõlemat vaja, et toota piisaval hulgal taastuvenergiat. Samas ta möönis, et valitsuse plaan tähendab turule sekkumist.

“See on kindlasti turule sekkumine. Aga teistpidi on selle eesmärk on elavdada majandust – täna ei ole neid võimsusi tekkinud. Ja kui vaadata seda tekkimise kiirust aastal 2024, siis meil on valmimisel 500-600 MW parke, siis kuidas jõuda 100% taastuvenergia tootmise saavutamiseni,” rääkis ta.

Durejko sõnul on näha päikseparkide loomise ja toetuste vahel väga selget korrelatsiooni ning samas peaks tekkima ka uue skeemiga.

Sellega annab riik tuuleparkide arendajatele kindluse nende investeeringutele, investeerimiskindlus on aga väga oluline ja selle mõju on arendajatele on väga suur, rõhutas ta.

“See on positiivne, et oleme võtnud suuna ja teeme nüüd ära, ärme liiga pikalt räägi, muidu jäämegi rääkima,” ütles Eesti Energia juht.

Kommenteerides tuumajaama Eestisse rajamise teemat, ütles Durejko, et siin tuleb selgeks saada selle pakutav hind ning tema hinnangul võiks uus tuumajaam olla pigem suur ja see võiks olla kolme Balti riigi peale ühine ning käiku võiks minna kunagine projekt (ilmselt mõtleb Durejko Leedusse, kus nõukogude ajal oli aatomielektrijaam, uue, lääne standarditele vastava tuumajaama rajamist, mis jäi hoolmata kunagisest kavast katki – toim.).

Durejko rõhutas ka, et mitte kõik ei pea tuumaenergiat taastuvenergiaks: “Tuumaenergia on veidi negatiivse varjundiga ja ei ole kõigi jaoks sobiv.”

“Taastuvenergial on ettevõtluskeskkonna jaoks turunduslik väärtus,” rõhutas ta lõpetuseks.

Kokkuvõttes on Durejko hinnangul põlevkivijaamadel suur veeprobleem ning vaja on leida jätkusuutlikke lahendusi sellele probleemile. Põlevkivijaamad on oluline osa Eesti majandusest, kuid nende mõju keskkonnale ja veeressurssidele on murettekitav. On oluline leida tasakaalustatud lähenemine, mis võimaldaks jätkata põlevkivijaamade kasutamist, kuid samas kaitsta keskkonda ja veeressursse. Eesti peab investeerima rohkem alternatiivsetesse energiallikatesse ning uurima uusi tehnoloogiaid, mis võiksid vähendada põlevkivijaamade negatiivset mõju keskkonnale.