Tantsupeoliste mure: rahvariided on kallid ja tellijaid on palju | Eesti

Tantsupidu on oluline osa Eesti kultuurist ja traditsioonidest ning rahvariided on selle sündmuse lahutamatu osa. Paraku on paljude tantsupeoliste jaoks saanud probleemiks rahvariidete kõrge hind ja tellijate arv, mis ületab pakkumise. See tähendab, et mitmed inimesed seisavad valiku ees kas loobuda traditsioonilistest kostüümidest või võtta endale suur rahaline kohustus. Selle teema ümber on tekkinud elav arutelu ja mure, kuidas säilitada ja toetada Eesti rahvarõivaste traditsiooni tantsupidudel.

Järgmise aasta tantsupeole pürgijate nimekiri on lukus ja nüüd tuleb nii mõnelgi tantsurühmal lisaks sammude harjutamisele ka kõvasti vaeva näha uute rahvarõivaste soetamiseks. Ühes küljest on keeruline leida kümneid tuhandeid eurosid rahvariiete tellimiseks, teisalt ongi uute rõivaste soovijaid nii palju, et käsitöömeistrid ei pruugi neid õigeks ajaks valmis saada.

Harjumaal Kolgakülas toimus laupäeval tantsupidu, mida seal kandis ammu polnud nähtud  ja seda kõiki tulu teenimise eesmärgil. Nimelt kogus alles tegutsemist alustanud Loksa tantsurühm Kerrukad nii raha rahvariiete ostmiseks.

“Ideaalne komplekt, mida me kogu rühmale tahaksime, on üle 30 000 (euro). Aga täna on meie eesmärk tagasihoidlikum, üritame 6500 hakkama saada,” ütles Loksa tantsurühma Kerrukad eestvedaja Annely Jürimets.

Selle summa eest saavad mehed püksid jalga ja naised ilma tikanditeta käised ja tanud, kuigi muidu on Kuusalu rahvariided rikkaliku tikandiga.

Käsitöömeistri Anu Randmaa sõnul on rahvatantsijad praegu uusi riideid tellides pisut hiljaks jäänud, sest nii seelikukanga kudumine kui ka rõivaste valmistamine nõuab aega.

“Tikandi tegemine, ma arvan, sellised tihedad tööpäevad, kaheksa tundi päevas teha, isegi kuu võiks öelda laia tikandi kohta,” lausus ta.

Viimased kümmekond aastat eeldatakse, et rühmad soetavad endale kodukandi riided, mitte nii nagu Nõukogude ajal, kus pea pool väljakut tantsis kas Muhu või Mustjala riietes. Ettetantsimisel hinnatakse rahvarõiva kandmise oskust, sest see on osa tantsupärimusest. Aga ka rõivaid, kuid see ei tähenda, et nõutav on täiskomplekt.

“Ilmselgelt särki ja vööd ja soovitavalt triibuseelikut on tütarlapsel kindlasti vaja. Käiseid ei pea tegema seda kõige uhkemat lilltikandit, saab esialgu lihtsamalt, ilma tikandita, väikese pitsikesega,” lausus rahvatantsujuht Sille Kapper-Tiisler.

Tantsurühmadelt eeldatakse ühtset väljanägemist, samas näitab osa elemente naise staatust, näiteks tanu ja põll kuuluvad abielus naise komplekti. Randmaa ei pea õigeks, kui vallalised naised neid kannavad.

“Natuke on see teadlikkuse küsimus ka. Siin on see koht, kus peaks läbi rääkima nii visuaalse kuvandi loojad kui ka rahvarõivainimesed, et kuskil kesktee leida,” ütles Randmaa.

“Tantsupeol on see olukord, et tantsija on teatud mõttes rollis, nii et võib tulla ette küll seda, et kui sa mängid ema rolli, siis palutakse, et kõik kannaksid tanu ja loomulikult põlle ka,” märkis Kapper-Tiisler.

Pärast tuluõhtut on esialgu kavas olnud 6500 eurost pool juba koos. Aga raha rahvariiete jaoks pole ainus tulu.

“Mehi napib igal pool ja alati, hõiskasime selle välja ja oli kuuldusi, et järgmisest proovist tuleb juba uusi tutvujaid ka,” ütles Jürimets.

Kokkuvõtteks võib öelda, et tantsupeoliste mure rahvariidete kalliduse ja tellijate suure arvu pärast on tõepoolest murettekitav. Ehkki rahvariided on oluline osa Eesti kultuuripärandist ja traditsioonidest, võib nende hind olla takistuseks nende soetamisel. Oluline on leida lahendusi, mis võimaldaksid rahvariideid taskukohasemalt valmistada ja tellida, et kõigil oleks võimalus osaleda ja uhkeldada tantsupeol traditsioonilises Eesti rõivas. Teadlikkuse tõstmine ja toetus riigilt võivad olla selle probleemi lahendamise võtmed.