Vello Loemaa: lennuväe kasutusele võtmine on Ukrainale hädavajalik | Arvamus

Eesti kaitseanalüütik Vello Loemaa väidab, et Ukraina õhujõudude moderniseerimine ja tugevdamine on hädavajalik samm riigi julgeoleku tagamiseks ning Venemaa agressiooniga toimetulekuks. Loemaa sõnul on Ukraina lennuväe võimekuse parandamine oluline mitte ainult sõjaliseks kaitseks, vaid ka rahvusvaheliseks toetuseks ja vastupanuks Vene provokatsioonidele. Tema arvamust toetavad ka teised eksperdid ning poliitikud nii Eestist kui ka teistest lääneriikidest. Ukraina tugevama lennuväe loomine on seega hädavajalik samm, et tagada rahu ning stabiilsus piirkonnas.

Mulle ei meeldi, kui sõja käigu iseloomustamisel kasutatakse märksõnu nagu hõbekuul, võluvits vms. Sõda on selleks palju suurem kaos ja see, kes leiab õigel ajal õige vahendi õiges kohas olukorra muutmiseks, st enda kontrolli alla allutamiseks, see saavutab ka edu.

Mingil hetkel on sõduril lahinguväljal kõige suurem kasu miinipildujast, tema brigaadiülem aga vajab vaenlase suurtükkide mahasurumist. Taktikalised relvad nagu miinipilduja on allüksustes olemas. Suurtükiduelli tulemuse saaks enda kasuks pöörata kas brigaadiülema või temast kõrgema maaväe ülema patareid ja ka need on taktikalised relvad. Kuid vaenlase strateegiliste reservide või varude või mõne kõrgema staabi tabamiseks on vaja veelgi kaugemale ulatuvat relvasüsteemi.

Kõige eeltoodu puhul mängib suurt rolli aeg ning kui tuletoetus viibib, pole hukkunud sõduritele seda enam vaja. Või siis viibib sihtmärkide asukohtadest luureandmete edastamine ning siis pole mingit kasu isegi täppisrelvadest. Jutt pole tsiviilsest üksteise aitamisest, vaid üksuste koostööst sõjaliste eesmärkide saavutamiseks.

Laiaulatuslik sissetung Ukrainasse algas kaks aastat tagasi kiiresti liikuvate pataljonide lahingugruppide kolonnide näol. Veel kiiremini algas sõjategevus Ukraina taevas, üle kogu tema õhuruumi, hävitades Ukraina relvajõudude (Збро́йні си́ли Украї́ни (ZSU)) kommunikatsioone, õhukaitset ja infrastruktuuri. Ainult väikesearvulise Ukraina lennuväe vastutegevus hoidis ära hullema. Õhukaitse üksused said võimaluse liikuda välipositsioonidele ning vaenlasel ei õnnestunud saavutada täielik õhuruumi valitsemine enda kätte.

Lihtsalt uitmõttena: kui vahetult enne suurt sissetungi oleks Ukraina kohal kehtestatud lennukeelutsoon, siis kas vaenlane võtnuks ette sellise avantüüri? Ukrainal aga polnud julgeolekut garanteerivaid riike seljataga ja üldse, oleks on paha poiss.

Edukad sõjalised operatsioonid Harkovi oblastis ja Hersoni vabastamisel näitasid, milline võib olla sõjapidamise dünaamika. Praegu on sõjaline vastasseis staatiline ning selle olukorra muutmiseks on vaja kõigi vahendite ja üksuste jõupingutusi. Ilma laevastikuta merevägi on suutnud pärssida vaenlase grupeeringu varustamist Musta mere kaudu, kuid täheldame, et selleks kasutatud droonid suudavad läbida sadu meremiile ning igaüks kannab mitmesaja kilogrammi raskust lõhkepead. Nii et tegemist pole pelgalt taktikalise vahendiga.

Maaväe üksustel on kaugtule relvad, mis on suutelised tabama sihtmärke kümnete kilomeetrite kaugusel. Juba on kasutatud väikesel arvul – kuid loodetavasti see suureneb lähiajal – rakette, mis tabavad pea kolmesaja kilomeetri kaugusel asuvaid sihtmärke. Vaenlane muidugi jahib kaugtule üksusi ning viimased on pidevas liikumises, aga ikkagi kiirusel, mida maismaaliikurid võimaldavad.

Ukraina õhukaitset on tugevdatud ja see on muutunud palju efektiivsemaks. Tervikuna toetub Ukraina õhukaitse maapealsete süsteemide võimetele ning hävituslennukite panust oleks palju rohkem vaja.

Iseenesest ei teki taktikaliste hävituslennukite puhul kas-küsimust. Ukrainas on neid hädasti vaja, mida iganes keegi ka ei räägiks või kommenteeriks pehmendavas toonis või üldsegi eirates. Kuid tuleb vastata ka küsimustele mis, kes ja kuidas.

Mis?

Ukrainlastel on kolm põhilist lahingulennuki tüüpi, mida on kasutatud laiaulatusliku agressiooni algusest peale: ründelennuk Su-25, hävituslennukid MiG-29 ja Su-27 ning rindepommituslennuk Su-24M. Viimasega ühetüüpne ja sarnaste võimetega on veel luurelennuk Su-24MR.

Kõik need on füüsiliselt üpris vanad ning ka oma varustuse poolest aegunud. Teatud määral on neil lennukitel omavahel vahetatavaid komponente, kuid siiski on nad erinevad ja varuosade hankimine on problemaatiline. Erinevad lennukitüübid tähendavad kogusummas ka nende masinate kasutamise suuremat maksumust. Juhitavat relvastust, mis oli algselt ette nähtud, enam pole.

Õnneks on oskuslikud insenerid täiustanud lennukeid mõnede liitlasriikide antud juhitavate rakettide kasutamiseks. Juhitamatu relvastuse kasutamine maal ja merel asuvate sihtmärkide pihta on juba enesetapp, kui vastase õhukaitse pole maha surutud.

“Ühe mootoriga hävitajad suudavad kanda relvastust samaväärselt ja isegi rohkem kui kahe mootoriga pommitaja vana Su-24M.”

Kõigi eelloetletud lahingulennukite rolli võivad täita paljud mitmeotstarbelised (neljanda põlvkonna) hävituslennukid: JAS 39 Gripen, Eurofighter, Rafale, F/A-18 Hornet, F-15E Strike Eagle, F-16 Fighting Falcon. Kõlab veidi uskumatult, kuid ühe mootoriga hävitajad suudavad kanda relvastust samaväärselt ja isegi rohkem kui kahe mootoriga pommitaja vana Su-24M.

Mitte ükski reaktiivmootor ei salli kivipuru või millist iganes võõrkeha, mis satub kompressorisse. Seega peab lennuvälja või maanteelõigu seisund olema puhas. Erandiks on ründelennukid nagu A-10 või Su-25, kuid nende ülesanded piirduvad ainult maapealsete sihtmärkide hävitamisega. Hävituslennukite rollis on esmaseks kriteeriumiks pardaradar ning siin seab lati kõrgele vaenlase Su-35s, kuid vastava taktika kasutamine, samuti hävituslennuki kasutamine tervikliku õhukaitsesüsteemi võimalustega muudab olukorda.

Igal juhul on ühe lennukitüübi kasutamine palju otstarbekam. See puudutab kogu süsteemi, alates lendavast koosseisust kuni maapealsete seadmeteni.

Üks tähtsam osa eelnimetatud süsteemist on lennuki relvastus. Koos lennukitega tuleb kasutusele ka lääneriikide relvastus ning suuremalt jaolt on jutt juhitavast moonast ning täppisrelvadest. Lennuk F-16 on hea lahendus.

Kes?

Ukrainlastel on lahingukogemusega lendureid, kuid ka neid noori, kes alles alustavad teed lennuväes. Loomulikult on kogenud lenduritel lihtsam. Teisalt on noorematel lihtsam alustada n-ö nullist ja nende väljaõpe kulgeb ilma segavate eelmise lennuki stereotüüpideta. Näiteks, Poola ja Rumeenia lendurid on seda värskelt kogenud.

Aastaga õpivad ka noored lendurid lendama, loomulikult võtab kogenud lenduritel ümberõpe palju vähem aega. Kuid lennata tuleb erinevates tingimustes, päeval ja öösel. Samuti nõuab oma lennuki multifunktsionaalsus. Seega, väljaõpe ei lõpe kunagi, sellega on nii nagu elukestva õppega meil kõigil.

Ukrainas on aastakümneid tegutsenud mitmed sõjakoolid, kus õpetati personali kõigi erialade tarbeks, mida lennuväes vajatakse. Sõjalennukite moderniseerimine ning nende mootorite remont on Ukrainas toiminud ka viimastel aastatel.

Loomulikult on väljaõpe ja kogemuste edasiandmine see valdkond, mida arendatakse esmajärjekorras, et Ukraina õhuvägi suudaks ise hoolitseda järelkasvu eest. Kuid praegu on välisabi ülimalt vajalik ning see peab kestma veel mõnda aega.

Kuidas?

Lennuväe kasutusele võtmine on Ukrainale hädavajalik ning see pole jutt pelgalt lennukist F-16 ja lendurite väljaõppest. Ees seisavad sõjalised operatsioonid, kus lennuväe tegevus võib päästa nii mõnegi kriitilise olukorra.

Jah, lendur võib lennata ning kasutada F-16 relvastust. Mitmest lennukist koosnev allüksus suudab palju rohkemat, eriti kui kasutatakse vastavat taktikat. Mitmekümnest moodsast lennukist koosnev vägi on juba strateegiline vahend.

Kõigepealt on vaja, et seda aduksid kõrgemad juhid ning sõjaliste operatsioonide planeerimisse oleksid kaasatud lennuväe kõrgemad ohvitserid. Enam pole aeg, mil lennukite tegevusraadius ja nende võimed olid piiratud, võrreldes praeguse tehnikaga. Pooletuhande kilomeetri kaugusele lendav tiibrakett, mis hävitab silla, või mitu tonni raskeid lennukipomme ootamatult lahinguväljale ilmunud vaenlase pihta, kõik see on võimalik. Mürsu ja lennukipommi erinevus purustamisvõimes on tuntav ning vaenlase kaitserajatiste läbimiseks võib lennuvägi anda vägagi suure panuse.

Hävituslennuk on õhukaitses asendamatu vahend, kui on vaja täita tühemikud maapealsete patareide tabamispiirkondade vahel. Kogu riiki ainult maapealsete patareide abil kaitsta polegi võimalik. Kui lennuvägi võtab osa piirkondi oma kaitse alla, siis suurtel õhukaitse raketiüksustel on parem võimalus tegutseda vaenlase ballistiliste rakettide hävitamisel. Nii muutub ka kallihinnaliste rakettide kasutamine ratsionaalsemaks. Mere kohal ukrainlastel polegi muud võimalust kui laiendada oma õhukaitse piire lennukite abil.

Ei maksa unustada, et sõjas tekivad kaotused, kulub laskemoon ning tuleb kiiresti rakendada alternatiivseid võimalusi, et hoida olukorda kontrolli all ja säästa oma sõdurite elusid. Lennuvägi on sealjuures kõige mobiilsem vahend.

Lennuvägi ei pretendeeri sellegipoolest ainuvõimule väeliikide hierarhias. Nii nagu maavägi või merevägi vajavad toetust õhust, nii vajab ka lennuvägi nende toetust. Maapealsete vaenlase õhukaitseüksuste mahasurumine on üks tähtsamaid vajadusi. Lennuväe ja õhukaitse üksuste koostöö “sujumise” kohta on olemas ka näited, kui Vene pool on alla tulistanud omaenda lennukeid. Nagu ikka, õppida tuleb ka teiste vigadest.

“Mingis olukorras on kõige tähtsam see või teine väeliik või üksus, aga eduks piisab vahel ainult kõrgest moraalist.”

Lennuk F-16 võimaldab tegutseda suures süsteemis, millesse on kaasatud maapealsed ja õhus paiknevad radarid koos vastava juhtimissüsteemiga. See tähendab, et lendur saab juhinduda juhtimiskeskuse ja/või mõne teise radari infost ning lennata võimalikult ohutumal/varjatumal trajektooril Oma lennuki pardaradari saab ta lahingurežiimi sisse lülitada juba vahetult enne relvastuse kasutamist.

Nõukogude õhujõududes lonkas ja nüüd ka Venemaal lonkab koostöö lennuväe ja õhukaitse üksuste vahel pidevalt. Parem polnud lugu ka juhtimise valdkonnas, st lennuväe kasutamisega sõjalistes operatsioonides. Ukraina on möödunud aastakümnetega samuti liikunud suunas, mis mingil määral on sarnane Vene õhuväe arengutega. Viimase efektiivsus aga on silmaga näha, kui vaadata lennukite ja kopterite kaotuste statistikat.

ZSU on nagu igas normaalses riigis politiseerimata ega ole mingi partei võimu all. Seda enam peaksid ka relvajõudude komponendid olema ühtse juhtimise all. Seni me näeme, et Ukraina sõjaväeluure (GUR) ja Ukraina julgeolekuteenistus (SBU) teostavad iseseisvalt, kuid ka koostöös teiste väeliikidega sõjalise iseloomuga aktsioone.

Tahaks väga uskuda, et Ukraina õhujõudude (Пові́тряні си́ли Збро́йних сил Украї́ни) lennuväe ohvitserid osalevad väeliigi nimel ühises operatsioonide planeerimises ja koostöös nende läbiviimisel. Mingis olukorras on kõige tähtsam see või teine väeliik või üksus, aga eduks piisab vahel ainult kõrgest moraalist. Kõige olulisem on ikkagi koostöö ühise eesmärgi saavutamiseks. Mitte ainult sõnades, vaid kõigis sõjalise operatsiooni eduks vajalikes tehnilistes peensustes.

See oleks nagu analoog rahvusliku ühtsuse valitsusele. Seda viimast tahaks soovida ka Ukraina kõrgemale juhtkonnale.

Eesti toetus ja abi Ukrainale on tänuväärne, kuid raske südamega tuleb vaadata, kuidas ukrainlased võitlevad ja hoiavad tagasi rasket sõjamasinat, et see kaugemale Euroopasse ei veereks. Nad sõdivad ja samal ajal õpivad. Meie omalt poolt aga saame täheldada õppetunde ning loodetavasti Eesti riigikaitsega tegelevad institutsioonid ja asutused analüüsivad neid. Parafraseerides ütlust poliitikast: kui te ei tegele sõjaks ettevalmistusega, siis tegeleb sõda teiega. Muidugimõista, riigi kaitseks.

Kokkuvõttes võib öelda, et Vello Loemaa arvamus Ukraina lennuväe kasutuselevõtmisest on väga oluline ja läbimõeldud. Ukraina jaoks on lennuväe tugevdamine hädavajalik, et kaitsta end Venemaa agressiooni eest ning tagada riigi julgeolek. Oluline on mõista, et Ukrainal on õigus end kaitsta ning rahvusvaheline kogukond peaks toetama Ukraina jõupingutusi oma turvalisuse tagamisel. Vello Loemaa seisukohad annavad olulise panuse arutelusse ja tunnustust Ukraina võitlusele oma iseseisvuse ja territoriaalse terviklikkuse eest.