Tõnis Saarts: sõda Ukrainas ja selle mõju Eesti sisepoliitikale | Arvamus

2086475h52aat24

Tõnis Saarts, Eesti tuntud politoloog ja analüütik, võtab enda kanda raske ülesande uurida sõja mõju Ukrainas ning selle tagajärgi Eesti sisepoliitikale. Kas sõda naaberriigis mõjutab Eesti poliitilist maastikku ja ühiskonda? Millised on võimalikud stsenaariumid ja riskid, mis kaasnevad naaberriigis toimuva sõjategevusega? Saarts lahatakse julgelt ja objektiivselt seda keerulist teemat “Tõnis Saarts: sõda Ukrainas ja selle mõju Eesti sisepoliitikale” arvamusartiklis, mis pakub huvitavat ja olulist perspektiivi Eesti poliitilisele arengule.

Eesti erakonnad, mida sai mingilgi viisil seostada Venemaa, siinsete venelaste häälte püüdmise, skeptilisusega Ukraina abistamise suhtes või Kremli liitlastega sõbrustamisega, said endale märgi külge, nendib Tõnis Saarts Vikerraadio päevakommentaaris.

Laupäeval on Eesti Vabariigi sünnipäev. 24. veebruar ei tähista sedapuhku ainult rõõmupäeva, vaid möödub juba kaks aastat Venemaa täiemahulise agressiooni algusest Ukraina vastu. Sõja geopoliitilisest murrangulisest tähendusest on palju kirjutatud, kuid kuidas on see sündmus mõjutanud Eesti sisepoliitikat?

Kui teha lühike kokkuvõte, siis on see märgatavalt nõrgendanud Keskerakonna ja EKRE positsioone, muutes lähikümnendil üsna vähetõenäoliseks EKRE, Isamaa ja Keskerakonna koalitsiooni jõulise taastulemise, kindlustades aga samal ajal Reformierakonna hegemoonilist positsiooni.

Lähimad kaks-kolm aastat näitavad, kas keegi suudab siiski luua eeldusi Reformierakonna troonilt tõukamiseks, või mööduvad 2020. aastad pea täielikult oravapartei dominandi tähe all.

Mis siis juhtus Keskerakonna ja EKRE-ga? Kõik erakonnad, mida sai mingilgi viisil seostada Venemaa, siinsete venelaste häälte püüdmise, skeptilisusega Ukraina abistamise suhtes või Kremli liitlastega (nagu Viktor Orbániga) sõbrustamisega, said endale märgi külge.

Keskerakond oli aastakümneid suurepäraselt hakkama saanud tasakaalupunkti hoidmisega vene ja eesti valijate vahel. Eesti publikule kõneleti, et partei on igati riigitruu ning integratsioonimeelne, samal ajal anti venekeelsetele märku, et nende usk sellesse, et Venemaa on tegelikult olemuslikult hea ning Vladimir Putin ei kujuta oma naabritele reaalselt ohtu, on samuti legitiimne lähenemine.

Seesuguse tasakaalupunkti hoidmise üritus muutus aga alates 24. veebruarist 2022 sisuliselt võimatuks. Partei pidi valima poole. Valik oli, kas pikemas perspektiivis kaotatakse vene või eesti valijad, sest mõlema samaaegne hoidmine polnud enam realistlik. Edasist me juba teame…

Loe rohkem:  Lii Araste: igaüks leiab ukrainlaste aitamiseks hingele sobivaima lahenduse | Arvamus

Paljud võivad süüdistada Mihhail Kõlvartit tema rutakuses ja ebapiisavas olukorratajus. Ometi võib küsida, kas Kõlvartil oli üldse šanssi kaduma läinud tasakaalupunkti taastada? Kas Tanel Kiigega oleks parteil olnud selleks tõesti oluliselt paremad väljavaated?

EKRE üritas enne sõda aktiivselt silma teha vene valijatele ning nende suur Orbáni-lembus oli ka paljudele teada. Lootuses, et valimiste põhiteemaks kujunevad nagunii energiahinnad ning toimetulek, mitte aga julgeolek, jätkati signaalide andmist lääne suhtes skeptilisema vene valija suunal. Seda kuni selleni välja, et Mart Helme väitis, et EKRE pole ei Ukraina ega Venemaa poolel, vaid toetab rahu.

“Paistab, et Helmed hindasid üsna valesti mõõdukamalt konservatiivse eesti valija meeleolusid.”

EKRE liirid süüdistavad muidugi oma valimiskaotuses kõiki teisi, kuid tagasivaates on raske eitada, et kuskil tehti oluline strateegiline viga. Paistab, et Helmed hindasid üsna valesti mõõdukamalt konservatiivse eesti valija meeleolusid, kes ei kavatsenud tolereerida mingitki Kremli jutupunktidele sarnanevat retoorikat või kahtluste külvamist Ukraina ja Ukraina põgenike abistamise teemal.

Lisaks muule ei tasu unustada ka sõja pikemajalist mõju poliitilisele agendale. Tükiks ajaks jääb nüüd fookusesse geopoliitika, julgeolek ja majandus, varjutades EKRE lemmikteemasid, milleks on kultuurisõjad. Julgeoleku ja majanduse vallas on aga Helmete usutavus väljaspool enda partei fännklubi pigem tagasihoidlikul tasemel.

Eesti sisepoliitikat jälgides võib öelda, et erakond, mis püüdleb hegemoonilise positsiooni poole, peab täitma kolm tingimust. Esiteks, näitama, et kaitseb Eestit kõige efektiivsemalt ning kindlameelsemalt Venemaalt lähtuva ohu vastu. Teiseks sisendama valijatesse kindlustunnet, et saadakse kompetentselt hakkama majandusküsimustega. Ja kolmandaks, leidma endale võrdlemisi kergelt liitlasi erinevate valitsuskoalitsioonide moodustamiseks.

Reformierakond on need kolm tingimust täitnud. Siit ka küsimus, kas EKRE ja Isamaa, kui praegu ühed kõige populaarsemad parteid, suudavad oravatele lähiaastatel neis kolmes dimensioonis väljakutse esitada?

Loe rohkem:  Urmas Viilma: kaitsetahet tugevdab see, kui sõjast saab isiklik sõda | Arvamus

EKRE-st olen ma juba varem päevakommentaarides rääkinud ning leidnud, et vastus äsja tõstatatud küsimusele on pigem ei. Isamaa on aga Reformierakonnale palju tõsisem peavalu. Ometi, selleks, et Isamaa hakkaks suurele osale valijatele paistma veelgi efektiivsem Vene ohu tõrjumises ning nutikam majanduse ning rahanduse korraldamises kui Reformierakond, ei piisa ainult sõnadest, vaja on pääseda valitsusse ning reaalseid tegusid.

Isamaa ministrid peaksid näitama, et nad saavad oravatest veelgi paremini hakkama näiteks mõne Pronksiöö-mõõtu julgeolekukriisi ohjeldamisega ning panevad majanduse oma nutika maksupoliitikaga tõesti vuhinal kasvama. Alles siis vahetavad Isamaa ja Reformierakond valija teadvuses pjedestaalil kohad.

Kuigi Reformierakond on praegu oma toetuses ajaloolises madalseisus, on veel vara täie kindlusega öelda, et taas Eesti poliitikas domineerivasse positsiooni tõstnud parteid ootab järgmistel, 2027. aastal toimuvatel valimistel kindel kaotus.

Seni, kuni Reformierakond suudab säilitada kaaluka osa valijate silmis oma julgeoleku- ja majanduspoliitilise usutavuse nii, et ükski konkurent neid otsustavalt troonilt ei tõuka, võib küll öelda, et sõda Ukrainas aitas kaasa Reformierakonna hegemoonia taaskehtestamisele. Viimast ehk isegi pikemaks perioodiks kui vaid üks valimistsükkel.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Tõnis Saarts oli oma arvamusartiklis väga selge ja läbimõeldud, tuues välja Ukraina sõja mõju Eesti sisepoliitikale. Ta pani rõhku sellele, kuidas rahvusvahelised konfliktid võivad otseselt mõjutada meie enda riigi poliitikat ja julgeolekut. Artikkel tõi esile vajaduse juhtida tähelepanu välispoliitilistele arengutele ja nende potentsiaalsele mõjule Eesti stabiilsusele. Saarts kutsus üles avatud arutelule ja poliitilisele läbipaistvusele, et tagada meie riigi vastupanuvõime välismõjudele. Selgeks sai, et Eesti peaks jätkuvalt jälgima Ukraina sõja arenguid ja nende võimalikku mõju meie enda riigile.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga