Takkin: kärbes oli filmis heliline vahend, et tuua vaataja näitleja pähe | Film

Takkin, Eesti filmis “Kärbes”, on tõeline meistriteos helikunsti valdkonnast. See film raagib loo ühest keskmisest mehest, kelle elu võtab ootamatu pöörde pärast kummalist kohtumist. Takkin esindab kärbsena midagi palju suuremat kui lihtsalt putukat – ta on sümbol, mis avab vaatajatele ukse peategelase mõttemaailma ning toob kogu filmi veelgi lähemale. See heliline vahend on tõeline meistriteos ning kindlasti väärib tähelepanu kõigilt filmisõpradelt.

Mängufilmi “Elu ja armastus” režissöör Helen Takkin rääkis R2 saates “Hommik!”, et osadele vaatajatele palju nalja teinud kärbsed olid filmis peategelase sisemõtteks, mis tuletas meelde, et ole ettevaatlik. See ei olnud mõeldud tugeva metafoorina, vaid pigem lihtsalt heliline vahend, mida kasutasime, et tuua vaataja näitleja pähe, selgitas Takkin.

“See tekitab minus väga vastakaid tundeid,” vastas mängufilmi “Elu ja armastus” režissöör Helen Takkin küsimusele, kuidas ta end tunneb, kui filmikriitik Raul Sauter on öelnud, et tema film on parem kui sajandi mängufilmiks tituleeritud “Tõde ja õigus”. “Ühest küljest oleks see ju tore kompliment vastu võtta, aga teisest küljest on need ikkagi väga erinevad filmid ja väga erinevad lood. Mõnes mõttes on neid filme omavahel väga raske võrrelda. Tammsaare teosed on kõik ikkagi eraldiseisvad lood. Nii nagu Tammsaare ei tee kunagi ühte asja, nii ei tee ka filmiloojad.”

Takkini sõnul on paljude inimeste jaoks Tammsaare romaan “Elu ja armastus” nende aja armastusromaan, tema on aga natuke teine koolkond, noorem generatsioon. “Noorem põlvkond ei ole seda romaani lugenud ega telelavastust vaadanud. Need inimesed tulevad filmi vaatama puhta lehena ja hindavad seda rohkem filmina kui raamatuna. Lõpuks on see ju iga inimese tunnetuses kinni,” lisas režisöör.

Takkin oli raamatut enne stsenaariumi kirjutamist kaks korda lugenud. “Vahepeal tulin raamatu juurde tagasi, olin mingid kohad varasemalt alla jooninud. Arvan, et ehk neli korda olen raamatu kaanest kaaneni läbi lugenud.”

“Film pakub piitsahoope nii kerele kui hingele,” ütles filmis Eedit kehastav näitleja Ursel Tilk. “Need on kaks väga erinevat teost (mängufilmid “Nähtamatu võitlus” ja “Elu ja armastus” – toim.), väga erinevat võtteperioodi, väga erineva mahuga tegelast, keda mängida. Ühe filmiga ma veetsin peaaegu terve aasta ja teisega mõnes mõttes ühe kuu. Eedi tegelane “Elus ja armastuses” oli mõnes mõttes selline kiire, meeldiv keskendumine sellele mehikesele ja üsna nobedasti jõudsime ka võteteni.”

Tilk leidis, et töö kaamera ees on väga põnev ja huvitav. “Ma veel päris täpselt näppu ei oska peale panna, et mis filmides siis täpselt töötab, teatris olen saanud seda rohkem harjutada,” lisas ta.

“Üritasime filmis võtta selle võtme, et kui sulle on midagi ette määratud, näiteks vanemate või saatuse poolt, kuidas sellest siis välja võidelda ja ennast kehtestada. Ja kes on need inimesed, kes selle tee peal võivad sulle ette juhtuda, keda sa võid näha kui enda tagantkihutajaid, aga kes võivad muutuda pigem selleks, kes su teekonna pigem maha tõmbavad,” selgitas Takkin.

Palju tagasisidet on saanud filmis kärbsed, keda üsna mitmetes stseenides näha ja kuulda on. “Ma tean, et selle üle on tehtud palju nalja, aga tahtsin panna vaataja samasse kohta, kus üks inimene võib olla oma peas, kui ühelt poolt sa tahad uskuda teist inimest, keda sa armastad, aga teisalt su kuklas on mingi häiriv mõte, sisetunne, ja kuidas need kaks asja omavahel kokkupuutes põhimõtteliselt suudavad sind hulluks ajada.”

“Kärbse helist sai natuke nagu see sisemõte, mis tuletab sulle meelde, et ole ettevaatlik,” selgitas Takkin. “Minu jaoks oli see vahend, kuidas vaatajale seda tunnet edasi anda. See ei olnud mõeldud tugeva metafoorina, vaid pigem lihtsalt heliline asi, mida kasutasime, et tuua vaataja näitleja pähe.”

Kokkuvõttes võib öelda, et Takkin oli oluline osa filmi, kuna see oli heliline vahend, mis aitas tuua vaataja näitleja emotsioone ja mõtteid lähemale. Filmis kasutatud helid aitasid luua õhkkonda ning süvendasid vaataja kogemust. Takkin oli tähtis element, mis tegi filmi veelgi haaravamaks ja kaasahaaravamaks. See võimaldas vaatajal kogeda filmi sügavamal tasandil, viies nad näitleja sisemaailma ja emotsioonide lähedale. Seega võib öelda, et Takkin oli oluline ja tõhus vahend, mis aitas tõsta filmi kvaliteeti ning muuta see vaatajate jaoks meeldejäävaks.