Suure püssi ajastu | Murranguaasta 1970 ehk me ei olnudki enam viimased | Laskesuusatamine

Tere tulemast Eesti püssilaskespordi ajalukku! 1970. aasta murrangulise sündmusega, mis tõi kaasa suure püssi ajastu, ei olnud me enam viimased. Selle aasta laskesuusatamise võistlused muutsid Eesti spordimaastikku igaveseks ning panid aluse uuele kuldajastule laskespordis. Nendel võistlustel näitasid meie sportlased maailmale oma silmapaistvat oskust ja võitlesid kangelaslikult võitude eest. Olgu see meeldetuletus meie ajaloo olulistest hetkedest ning inspireerigu meid kõiki jätkuvalt püüdlema tipptaseme poole!

Suure püssi ajastu sari valmis ERR-i ja 2022. aasta parima spordiraamatu tiitli pälvinud “Biatlon A&O. Ükski märk ei jää üles. 25 lugu laskesuusatamisest” autorite Kristi Kirsbergi ja Jan Jõgis-Laatsi koostöös.

Matti Kanep (sündinud 17. novembril 1950) on teada-tuntud spordimees. Nooremal põlvkonnal on ta pigem meeles laskespordi entusiastliku arendajana, kuid sporditee alguses oli Kanep üks meie paremaid laskesuusatajaid. Rääkisime, miks ta arvab, et Eesti laskesuusatamise tõeline algusaeg on 1970. aastal ning kuidas temast sai piirivalves sõnaga mees, kes aitas ajateenistuse jooksul spordi juurde jääda ja kodumaal aega teenida sadadel Eesti sportlastel.

Kolm on kohtu seadus

Kanep hakkas tõsisemalt treenima 1965. aasta septembris, kui ees terendas 15. sünnipäev. “Jäin suusatrenni pidama kolmandal katsel,” sõnab toona Hiiul 28. koolis õppinud spordimees. Esimest korda pidas neljandas klassis käinud poiss suusatrennis vastu nädal-kaks. Teine üritus paar aastat hiljem läks ka luhta, ent kolmandal korral tundus valitud tee õige.

Esimesel aastal harjutas Kanep treenerite Kalju Valguse ja David Klassi käe all murdmaasuusatamist. “1966. aasta sügisest viis Valgus minu ja veel paar-kolm poissi Kadriorgu Dünamo lasketiiru. Sealne juhendaja Voldemar Rõõm näitas ette laskeasendi, õpetas, kuidas parandusi teha ja rihma panna ning see oli kogu meie laskealane ettevalmistus, sisuliselt nullilähedane,” meenutab Kanep. “Hiljem, kui hakkasin laskespordiga tegelema, sain aru, kui rumal ma noorena laskmises olin,” lisab ta.

Esimene laskesuusavõistlus, kust Kanep osa võttis, toimus 1967. aastal Viljandis. Tegemist oli Eesti noorte meistrivõistlustega. “Kuskil teises kümnes ma olin. Mäletan, et Männimäel oli lamadestiir ja Viiratsi pool järve peal püstitiir,” lausub ta. Tunnistus sellest, et trennid läksid asja ette, tuli järgmisel talvel, kui Kanep sai Kirovo-Tšepetskis peetud NSV Liidu noorte meistrivõistlustel individuaalis kuuenda koha ja võistkondliku pronksmedali.

Juunioride klassi esimest aastat jääb meenutama lugu, kuidas Kanepil soovitati püss korralikult ära puhastada. “Nühkisin siis seda, mille tulemusena püss enam korralikult ei lasknud, pilt oli maru laiali ja ega vahet olnud, kas lasin lamades või püsti,” meenutab ta. Kui laagrid pärast puhkust uuesti algasid, tõdeti, et ega see poiss lasta oska. “Võtsin teise noormehe püssi, tulistasin viis pauku pihta, ja nii saadi aru, et võib olla polegi asi minus. Sügise poole sain uue püssi,” räägib ta.

Pärast seda võistlused õnnestusid – Kanep võitis detsembris täiskasvanute mõõduvõtud ning jäi Dünamo karikal peatreenerile silma kui kõva sõidumees. Koju tagasi jõudes läksid mehed harjutama Otepääle, kuhu tuli treenima ka NSV Liidu juunioride koondis. “Eesti meistrivõistluste aegu oli kuus-seitse kraadi külma, liidukoondis tegi ka kaasa ning nende kõige kõvem mees sai individuaalis minult nelja minutiga ja neljas mees kaheksa minutit tappa,” räägib Kanep ajast, kui kõik liikus õiges suunas. Muide, tänu sellele, et Kanep võitis koondise neljandat meest valgusaastaga, sai Tõnu Pääsuke koha NSV Liidu juunioride koondises tagasi ja sõitis Rootsi MM-ile.

Ei olnudki viimased!?

Ajale tagasi vaadates on Kanep veendunud, et 1970. aastal tegi Eesti laskesuusatamine hüppe. “Enne oli meil ju vaid Pääsuke. Aga Dünamo üleliidulised võistlused olid murranguks. Meestel läks individuaalis kehvasti, ja treener Elmar Soode jõudis juba öelda, et “hakkab pihta, jälle oleme viimased”,” meenutab Kanep.

Ent järgmisel päeval olid võistlustules juuniorid. “Panin individuaali kinni, Matti Paavo ja Pääsuke olid ka eesotsas. Noortest oli ka keegi kolme hulgas, teade läks neil ka hästi. Edasi oli kavas kiirlaskumine, mis oli mõeldud sõidutehnika parandamiseks, tegime sealgi korralikult. Ja siis tuli veel 15 km murdmaasõit, kus olin teine,” lausub Kanep. Lõpptulemus oli see, et Eesti võistkond sai suure üllatusena Vene Föderatsiooni järel teise koha. “Sellest ajast hakkas Eesti laskesuusatamine tõusma. Isegi vanal Soodel läks tuju heaks,” naerab Kanep.

Kohe pärast Dünamo võistlusi algasid NSV Liidu meistrivõistlused. “Läksime sinna Eestist Paavo ja Pääsukesega. Mul oli väike külmetus, distants eriti hästi ei läinud, aga teatevõistluse panime kinni,” sõnab Kanep.

Järgmisel talvel treenis Kanep NSV Liidu juunioride koondises, lumelaagrid toimusid koos meestega. “Kord oli majas, kell 23 algas öörahu ning keegi lollusi ei teinud. Koondiseaastale ette mul küll midagi heita ei ole, aga tase oli hirmkõva. Seega juunioride MM-ile ma ei pääsenud,” lausub Kanep, kelle parimaks tulemuks meeste seas jäi 1974. aasta NSV Liidu meistrivõistluste pronks patrullsuusatamises Dünamo võistkonnas. “Olin toona ainuke mees puusuuskadel, langustel jäin maha, aga tõusul tõmbasin järele. Sats oli meil hea, olümpiavõitja, tatarlane Rinnat Safin kukkus vahepeal ära, keegi võttis ta relva kanda. Aga enne finišit Safin ütles, et andke relv tagasi, eks tal oli piinlik, nii kõva vend ja teised tassivad püssi,” mäletab Kanep.

Välbe käis koolis ja sõjaväes

Pärast tippspordist loobumist Kanepi teine ja pikem karjäär algas. Ja kohe kindlasti saab öelda, et kaks eluperioodi on omavahel tihedalt seotud. 1970. aasta sügisel võeti spordipoiss Tallinnasse piirivalvesse sõjaväkke. “Tegelikult me poleks tohtinud vennaga piirivalve lähedalegi saada, sest isa oli Saksa sõjaväes. Hiljem küsisin isalt, kuidas see võimalik oli, et keegi KGB-s ei teadnud tema seotusest, aga isa arvas, et kuna ta lahingutes ei käinud, siis ju jäi lihtsalt kahe silma vahele,” arvab Kanep, kes pärast ajateenistuse lõppemist sai lipniku auastme ja jäi üleajateenijaks.

Sportlaskarjääri järel, 1981. aasta kevadest hakkas ta piirivalves täiskohaga tööle. “Minust peeti piirivalves kõvasti lugu. Olin allohvitser, aga sõna maksis. Olen osalenud koosolekutel, kus istusid alampolkovnikud, aga polkovnik küsis esmalt minu käest – mida teie, härra Kanep, arvate? Ütlesin välja, ja enamasti jäi minu arvamus pidama,” räägib Kanep.

Tippsportlaste jaoks oli piirivalves 17 kohta, aga mingil hetkel jagati eri spordialade mehed väeosade vahel laiali ja toodi Tallinnasse Kanepi juurde komandeeringusse. Seega oli spordiroodus – mille nimi toona oli sportkomanda – märksa rohkem ajateenijaid.

Kanepi juures teenisid aega või olid üleajateenistuses ning samal ajal harjutasid näiteks laskesuusatajad Urmas Kaldvee, Kalju Ojaste, Aivo Udras, Even Tudeberg, murdmaamehed Urmas Välbe, Taivo Kuus ning kümned teised spordikülgedelt tuttavad nimed. “Minu sõduritest kõige kaugemale jõudis Priit Tasane, kes oli sõudmises 1992. aasta Barcelona olümpial koos Roman Lutoškiniga kahepaadil neljas. Aivo Udras omakorda hoiab laskesuusatamises parimat meeste olümpiakohta, ta oli Lillehammeris 1994 ju 16. Aga ka näiteks justiitsminister Kalle Laanet oli minu poiss,” räägib Kanep.

Näiteks Välbe kutsus Kanep sõjaväkke ajal, kui suusamehel oli veel aasta koolis käia. Tulemas olid piirivalve üleliidulised meistrivõistlused ja kuigi meeskonna kokkupanek ei olnud otseselt tema töö, tahtis Kanep, et omad hästi esineksid. “Rääkisin Välpsiga ära – võtame su sõjaväkke, koolis saad edasi käia. Sõjakomissariaadis oli ka mõistlik mees, kes ütles, et no ladna. Ja nii Välbe käiski samal ajal sõjaväes ja koolis.”

Naudib vabatahtlikutööd

Eesti riigi tulekuga jäi Kanep piirivalvesse, temast sai relvastusjaoskonna ülem. “Tõsisemalt panin seal käima ja tegelesin ka ise laskespordiga, kuid 16 aastat korraldasin ka piirivalve meistrivõistlusi  suvebiatlonis, eraldi alana oli kavas patrulljooks,” räägib Kanep perioodist, kui ta igapäevaselt tegeles laskmisega, kuid ka vana arm ei roostetanud.

Praegu on Kanep aktiivne teleülekannete jälgija, samuti on ta alates 2007. aastast käinud kohtunikuna ja vabatahtlikuna abiks erinevate suurvõistluste korraldustöödel.

“Mul on suur grupp endisi või praeguseid piirivalvurid, kellega vabatahtlikutööd teeme. Sel aastal läheme 36-kesi juunioride MM-ile. Mu grupp valmistab tiiru ette, ise olen relvakontrollis, elukaaslane Malle on seal, kus relva kaalutakse,” räägib Kanep, kes loodab 2027. aasta koduse MM-ini ala juures olla ja kaasa aidata. “Olen selline vend, kelle siht oli sporditegemine. Koolis ma eriti silma ei paistnud, kolmedest piisas, kuid tänu spordile jõudsin elus päris kaugele,” tõdeb Kanep lõpetuseks.

Nutikad lahendused ja viinalauajutud  

Matti Kanepi meenutused:

Välismaal käisin täpselt ühe korra: Liidu juunioride koondisega Zakopanes 1971. aastal. Olin viimast aastat juunior, aga kuna üks mees jäi kõrvale, pandi mind võistlema koos meestega. Me polnud sellise  kliimaga harjunud – hommikul oli üle 10 kraadi külma, päeva peale läks soojaks. Suusad ei pidanud üldse, kohalik vend pani minust mööda kui aiapostist. Pärast individuaali viskasin suusad nurka, nii kõrini oli. Aga enne teadet oli puhkepäev ja tuju läks paremaks. Mõtlesin, et aitab jamast. Hakkasin hiilima, kuidas poolakad suuski määrivad. Ise poleks nii julgenud, aga tegin nende järgi. Tiirud läksid ilusti ja tõin oma teise vahetuse tagasi umbes kaks minutit enne poolakaid. Kolmas mees hoidis kohta ja võitsime. Ent siis tuli minu juurde valgevenelane ja ütles: nii ei tehta, sa eraldusid kollektiivist, sul ei ole võistkonnavaimu. Tänu minule võitsime, aga võistkonnakaaslase käest sain ikka sõimata!

Kui ma Dünamo üleliidulisse võistkonda sain, oli peatreeneriks endine piirivalvepolkovnik, kes pidas Baltikumi meestest lugu. Aga kui ta 1974. aastal pensionile jäi, tuli uus mees Moskvast, kelle süsteem töötas teistmoodi – algasid viinavõtmised ja asjade otsustamine kolis võistlusrajalt laua taha. Oluliseks muutus, kes paremini oskas rääkida ja omi mehi esile tõsta. Mäletan, et Otepääl olid Dünamo üleliidulised, Läti poiss pani kinni, meie Matti Paavo oli ka eesotsas, ent kumbagi ei pandud alguses koondisse. Peatreener hiljem ütles, et “ой, я забыл” (unustasin – toim).

Kuna ala oli uus, pidi selle eest seismisel olema kaval. Järgmise loo rääkis meile Kalju Valgus. Nimelt oli tal idee panna laskesuusatamine koolinoorte spartakiaadi kavva. Aga mismoodi seda teha, kui murdmaa treenerid olid vastu – võeti ju toona laskesuusatajaid kui läbikukkunud murdmaasuusatajad. David Klass oli vastuoluline mees, keda eriti ei armastatud, kuid samas oli ta nupukas. Ega ta isegi suur laskesuusatamise toetaja olnud, kuid võistkondlikus arvestuses oli punkte vaja. Ja nii tuli Klass mõttele: sina, Kalju, käid välja idee panna laskesuusatamine nimekirja, aga mina raiun hirmsasti vastu. Mõeldud – tehtud! Aga kuna Klass ei olnud heas kirjas, siis teised treenerid vaatasid, et ohoo, tema on vastu, tähendab, tuleb Valgust toetada. Ja nii sündiski otsus lülitada laskesuusatamine koolinoorte spartakiaadi kavva. 

Matti Kanepi saavutused laskesuusatajana

NSVL-i MV patrullsuusatamises pronks, 1974
NSVL-i juunioride MV 3×7,5 km teatesõidus kuld, 1970
NSVL-i noorte MV 3×5 km teatesõidus pronks, 1968
Eesti MV individuaalselt 2 kulda ja 1 hõbe
Eesti MV teatesõitudes 5 hõbedat ja 4 pronksi

In conclusion, the “Suure püssi ajastu” or the era of the big gun in the 1970s marked a significant shift in the world of biathlon, especially for Estonia. The year 1970 was a turning point, as Estonian athletes demonstrated their prowess on the international stage, dispelling the notion that they were always the underdogs. The sport of biathlon has continued to thrive in Estonia, and the country has produced many successful athletes in the discipline. The legacy of the “Suure püssi ajastu” continues to inspire future generations of biathletes in Estonia.