Arvustus. “Luidriku” sõnaline pool lohiseb visuaalsuse ja füüsilisuse järel | Teater

Tere tulemast Eesti teatriarvustuse maailma! “Luidriku” lavastuse sõnaline pool on tõusnud pinnale kriitikutele selle visuaalsuse ja füüsilisuse kõrval. See on pälvinud palju tähelepanu oma erilise sõnalise väljenduse ja sügavate karakteritega. Kas see on ainult visuaalsus ja füüsilisus või on sellel ka sügavam sõnum? Kas “Luidriku” sõnaline pool suudab vastu panna lava visuaalsele jõule? Tule ja avasta koos meiega “Luidriku” teatrikunsti sõnaline imetlus.

Uuslavastus
“Luidrik”
Autor: David Almond
Dramaturg: Mihkel Seeder (VAT teater)
Lavastaja: Taavi Tõnisson (Eesti Noorsooteater)
Kunstnik: Marion Undusk
Koreograaf: Olga Privis
Valguskujundus: Priidu Adlas
Helilooja: Kirill Havanski
Osades: Märten Metsaviir, Emili Rohumaa (EMTA lavakunstikooli XXXI lend), Markus Luik, Britta Soll, Tõnis Niinemets või Kristo Viiding, Christopher Rajaveer, Kersti Heinloo, Jüri Tiidus
Esietendus 09. detsembril 2023 Eesti Draamateatri suures saalis

David Almondi romaanil põhinev “Luidrik” suunab vaatajaid märkama kaasteelise muret ning enda probleemidest julgelt kõnelema. Tegu on üpris tõsise looga, mille põhiteemadeks on üksildus, surm, evolutsioon ja suhtlemisprobleemid. Lavastuses ei oska vanemad oma lapsega keerulistel teemadel rääkida, kinnise peategelasega ei saa kontakti õpetajadki.  

“Luidriku” peategelane on kümneaastane Michael, kes tunneb end kõrvalejäetuna. Tema pere on just kolinud vanasse kõledasse majja ning perekonda on peagi tulemas järelkasvu. Michael pole aga säärasteks elumuutusteks valmis. Ta ei suuda muutustega kohaneda ning oma üksildusest kellelegi rääkida. Poiss hakkab nägema õudusunenägusid ning tõmbub veel rohkem endasse. 

David Almondi 1998. aastal avaldatud tekst on kujunditerohke, narratiivis on põimunud evolutsiooniteooria, maagilise realismi elemendid, William Blake`i luuletused ning kreeka mütoloogia. “Luidrik” ei ava ennast kergelt, see eeldab vaatajalt pidevat kaasamõtlemist ning oskust sümboleid lahti mõtestada. Noor vaataja on justkui asetatud psühholoogi kingadesse, publik peab kuulama, nägema, mõistma ning oskama nähtuga midagi ette võtta. ERR-i kultuuriportaalis1 käis läbi sõna “muinasjutuline”, ja antud lugu saabki muinasjutuna mõista. Lool on õpetlik sõnum ning sellest ei puudu ka maagia. Ometi mõjuvad David Almondi käsitletud teemad äärmiselt eluliste, kohati ka süngetena. 

Tõnis Niinemetsa kehastatud Michaeli isa kordab tihti, et kõik on hästi, aga mehe olekust võib lugeda närvilisust, ebakindlust ja muret oma pere pärast. Niinemetsa mängitud mees on justkui elust enesest, tegelases peitub midagi väga tuttavat. Emili Rohumaa tegelane Miina väldib inimesi, tema põhilisteks huviobjektideks paistavad olevat linnud ja loomad. Miina mainib, et koolisüsteem surub maha inimese individuaalsust, mis tekitas saalis elevust. Tegu pole siiski lapsega, kellele on vandenõuteooriad meeltmööda, vaid äärmiselt siira tütarlapsega, kes lähtub oma senisest elukogemusest. Rohumaa pikib loodusteadustest huvitatud lapsele energiat ning naiivsust, mida on lust jälgida. Peategelane Micheal mõjub nii abitu ning haprana, et hakkad talle hingest ja südamest kaasa elama. Märten Metsaviir võlub peaosas, Michaeli üksildust, kurvameelsust on tunda näitleja melanhoolsest olekust. 

“Luidrik” pole aga läbinisti melanhoolne, Taavi Tõnissoni loodud lavamaailm on eelkõige müstiline. Nagu reklaamitud, näeb laval nii sõna, füüsilise kui visuaalteatri elemente. Lavastus on ka üsna tempokas. Valguskujunduse ning Kirill Havanski heliloomingu abil luuakse laval salapärane õhustik.

Lavastuse avastseeni atmosfäär meenutas Tõnissoni lavastatud “Metamorfoosi”, mis tegeles vaimse tervise probleemidega. Tundub, et nii “Luidriku” kui “Metamorfoosi” puhul huvitub Taavi Tõnisson sellest, mis saab noore inimesega siis, kui ta on elus täbaras olukorras. Mõlemas lavastuses näidatakse elu tumedust, nendes võib näha ohudraamat, kus publiku ette tuuakse olukorrad, mida keegi päris elus kogema ei peaks.   

Eesti Draamateatri kodulehel on kirjas, et uuslavastus “sobib lastele vanuses 10. eluaastast”2. Taavi Tõnissoniga on Draamateatri ajalehes intervjuu3, kus ta sedastab, et noortega tuleb ka keerulistel ja süngetel teemadel vestelda. Olen lavastajaga ühel meelel, ent “Luidrik” on kümne-aastasele natuke liiga suur amps. 31. jaanuari etendusel olid teatrisaalis peamiselt teismelised ning nendelgi kippus narratiiv käest libisema. Seda kinnitas noorte reaktsioon peategelase õudusunenäo ajal, mida võimendab Olga Privise pilkuhaarav koreograafia. Peategelase kurblikkus ja mõttemaailm joonistuvad pingelistes koreograafilistes stseenides selgelt välja, aga seda ei paistnud noored teatrikülastajad mõistvat. Nende jaoks oli etendajate silmnähtav moondumine pigem humoorikas. Võib-olla oli asi selles, et noored pole füüsilise teatriga piisavalt sina peal?

“Luidriku” puhul jäi kohati mulje, nagu prooviksid näitlejad rohkem tempoga kaasas püsida kui stseenid rahulikult välja mängida. Loo jutustamisel liiguti natuke liiga kiiresti edasi, mõtlikke kohti kippus lavastuses väheks jääma. Neid oli aga hädasti tarvis, et David Almondi loos peituvad sümbolid pärale jõuaks. “Luidriku” visuaalsus ja füüsilisus tabavad jõulisemalt, näitlejate liikumises väljendub pinge, aga lavastuse sõnaline pool lohiseb pigem järele.  

1 https://kultuur.err.ee/1609187635/draamateatris-esietendub-noortelavastus-luidrik

​2

3

Kokkuvõtvalt võib öelda, et “Luidriku” sõnaline pool jääb visuaalse ja füüsilise väljenduse varju. Kuigi lavastuse esteetika ja visuaalne keel on muljetavaldavad, jääb teksti tugevust ja sügavust soovida. Lavastus suudab küll publikut haarata visuaalse külje abil, kuid selle sõnaline pool ei ole piisavalt tugev, et pakkuda sama sügavat elamust. Siiski on lavastusel potentsiaali ja võimalusi arenguks ning on oluline, et näitekunstnikud seda potentsiaali edasi uuriksid ja arendaksid.