“AK. Nädal”: kuidas ebaõnnestunud reformi järel apteegituruga edasi minna? | Eesti

Tere tulemast Eestisse! AK. Nädal on väga aktuaalne teema, mis puudutab igaüht meist – apteegiturgu ja selle ebaõnnestunud reformi järel toimunud muutusi. Kuidas peaksime nüüd edasi liikuma? Kuidas tagada, et apteegiteenused oleksid kõigile kättesaadavad ja taskukohased? Need küsimused on saanud palju tähelepanu ning arutelud jätkuvad. Selles artiklis uurime, millised on peamised väljakutsed ja võimalused apteegiturul ning kuidas saame kõik sellele olulisele teemale kaasa aidata.

Apteegireformiga muudeti varem ravimite hulgimüüjatele kuulunud ketiapteekide omandivormi – enamusosalus pidi liikuma sõltumatule proviisorile. Samas möönavad kõik, et paremaks ei muutunud midagi ja apteegiturg on uutele tulijatele sootuks lukus.

“Kas apteegireform jõudis sihile ehk kas tagati see, et apteegi apteekrid ehk siis kas apteegipidajad, proviisorid on muutunud sõltumatuteks ravimite hulgimüüjatest, ehk nad on saanud nagu erialase otsustusõiguse täiel määral, siis see lootus ei ole täitunud. Kõigile on ju selge, et apteegid ei ole sõltumatud või vähemasti suur osa nendest ehk endised keti apteegid täpselt sama viisil jätkavad. JOKK-skeemide häda on see, et nad on juriidiliselt korrektsed, kõik saavad aru, et midagi on mäda. Aga kuidagi nagu kinni hakata ei saa,” ütles Eesti Apteekrite Liidu peaproviisor Kaidi Sarv.

Konkurentsiameti peadirektor Evelin Pärn-Lee ütles, et oluliselt on suurenenud hulgimüüjate turuvõim ja turuosad ning apteekide puhul ei ole tulnud turule uusi tegijaid.

“Ehk siis väga selgelt on näha, et apteekide turul see muutust kaasa toonud ei ole. Küll on muutunud oluliselt hulgimüügituru olukord. Hulgimüüjad on veelgi kasvatanud oma turuosa ja ka turuvõimu. Ma julgen arvata, meil hulgimüügiturul täna konkurentsi ei ole ja meil on sellega seoses probleem,” sõnas Pärn-Lee.

Üle 80 protsendi Eesti ravimiturust hõlmavad kaks hulgimüügihiidu – Magnum, kelle hallata on Apotheka ja Südameapteegi ketid, ning Tamro, kes haldab Benu apteegiketti. Kui varem võisid apteegid otse neile kuuluda, siis nüüd on omanikest proviisoritega sõlmitud kas frantsiisi- või koostöölepingud

Ketiapteegid on pärast apteegireformi nagu McDonald’si restoranid: iseseisvad, aga tegutsevad frantsiisilepingu alusel. Ja sellega käivad kaasas teatud reeglid. Te ju ei kujuta ette, et McDonald’sist hamburgerit tellides saate vastu hoopis Hesburgeri toodangu. Samamoodi eelistavad proviisorid tellida ravimeid oma ketiga seotud hulgimüüjalt. Nii eelistavad ka proviisorid tellida ravimeid oma ketiga seotud hulgimüüjalt.

“Sellist kohustust frantsiisilepingus kirjas ei ole, et kes kust peab täpselt tellima. Aga see on loomulikult arusaadav, et sellises koostöövormis on mõlemad osapooled huvitatud omavahel ka tellimise mõttes koostöö tegemisest,” ütles Tamro Eesti tegevjuht Tanel Kuusmann.

“Nendes n-ö frantsiisiapteekides, mis on nagu endised ketiapteegid, on kuuldavasti olemas need sortimendi nõukogud, kes siis otsustavad, milliseid tooteid müüa,” rääkis Kaidi Sarv.

Sarv võrdleb frantsiisiapteeke pakettreisiga, kus enamik on ette-taha ära otsustatud.

“Sul on võimalik läbi rääkida teatud väikeste asjaolude üle, kas valida seda natuke nii või naa, aga põhiosas pead sa olema reisija ehk reisid sinna, kus sulle öeldakse, reisid nii, sel ajal nagu sulle öeldakse,” ütles Sarv.

“Iga pakend, mida te näete selles apteegis on planeeritud. Seal ei ole midagi juhuslikku. On see, et kas see pakend on seal esimesel riiulil, teisel riiulil, kolmandal riiulil, kas ta on püsti, pikali, kas teda on üks või kaks üksteise kõrval. See on väga rangelt reguleeritud ja selle järgi käivad kontrollimas needsamad tarnijad. Nad kontrollivad, kas lepingutest peetakse kinni ehk kas täidetakse neid nõudeid,” lisas Sarv.

Evelin Pärn-Lee sõnul küsis konkurentsiamet apteekrite käest, kas neil on võimalik osta ka teistelt hulgimüüjatelt kaupa. “Ma arvan, et ma ei eksi, aga üle 80 protsendi vastas, et jah, meil on võimalik küll, aga praktika näitab, et nad ju ometi ei osta,” ütles Pärn-Lee.

Pärn-Lee rõhutab, et frantsiisilepingud ei ole keelatud, kuid need peavad vastama seadusele ja kuna seadus on vahepeal muutunud, tuleks ka lepingud aeg-ajalt üle vaadata, et need apteegipidajatele liiga piiravad ei oleks. Seda konkurentsiamet nüüd teha plaanibki.

“Me väga selgelt võtame fookusesse olulisemad piirkonnad, olulisemad frantsiisiketid või frantsiisilepingud ja tahame veenduda, et nad on endiselt seadusega kooskõlas,” ütles Pärn-Lee.

Kui apteegireformi üks eesmärkidest oli, et tekiks ka uusi, hulgimüügifirmadest täiesti sõltumatuid proviisorapteeke, siis seda pole juhtunud. Nelja aasta jooksul pole asutatud ühtki sellist apteeki. Kaidi Sarv ütleb, et ka see tulemus on ootuspärane.

“Igal pool, kus on suured kaubanduskeskused, seal on apteegiruumid ju nendesamade frantsiisiandjate käes. Kui sa lähed töölt ära, siis sa ei saa seda apteeki edasi pidada,” ütles Sarv.

Terviseminister Riina Sikkut (SDE) ei pea oluliseks, et proviisorapteegid täiesti sõltumatud oleksid.

“See iseseisev proviisorapteek on pigem midagi väärtuspõhist. Küsimus on, mida me sooviksime. Küsimus on, mil määral riik peaks sekkuma mõnda valdkonda ja ega siin ei ole head lahendust. Pigem ma arvan, ongi lõpuks poliitilise kokkuleppe koht, et kui palju me riigi jõuõlga siin rakendame,” sõnas Sikkut.

Eestis on praegu 470 apteeki, neist Tallinnas asub 115. On seda liiga palju? Arvamused lähevad lahku.

Kaidi Sarve sõnul on üle 50 apteegi Tallinnas kindlasti ebamõistlik. “Nende ruumid on suhteliselt kallid, vajavad ülalpidamist, kõik need kaubad on seal ju kuskilt ostetud, keegi peab nad välja maksma. Kui poes inimene maksab oma taskust, siis apteegis on maksjaks suures osas riik läbi sotsiaalkindlustuse,” ütles Sarv.

Tamro Eesti tegevjuht Tanel Kuusmann ütles, et suurtes linnades pigem ei ole liiga palju apteeke. “Minu meelest on lõpptarbijale mugav, kui ta läheb kuskile kodulähedasse, kas tervisekeskusesse, kaubanduskeskusesse ja sealsamas on ka apteek. Aga teiselt poolt ma tean väikeseid linnasid, näiteks Põltsamaa, kus on neli apteeki ja see ei tundu mingis mõttes vajalik ega mõistlik,” rääkis Kuusmann.

Riina Sikkut küsis, kui palju on liiga palju.

Ent kuidas siis konkurentsi apteegiturule juurde luua? Konkurentsiamet on välja pakkunud levinumate käsimüügiravimite lubamise poelettidele, mis lubaks ka väiksemad hulgimüüjad kausi äärde.

“Me oleme pakkunud lahendusena näiteks seda, et teatud käsimüügiravimid, mitte küll kõik, aga mõned käsimüügiravimid võiksid olla ka saadaval mujal kui apteekides. See aitaks kaasa, et kui meil on täna Eestis pisut alla 45 hulgimüügi tegevusloaga ettevõtja, no kus need tegevusloaga ettevõtjad siis tegutsevad? Kui neile anda nüüd alternatiivne turuplats, siis see võimaldaks neil ka oma kaupu paremini turustada ja loodetavasti suurendaks siis ka konkurentsi,” ütles Evelin Pärn-Lee.

Selles ettepanekus on aga konkurentsiamet jäänud üksi. Põhjuseid on mitmeid. Ühelt poolt on mure maa-apteekide elujõu pärast, kui palaviku alandajat ka poest osta saaks.

Koeru ja Järva-Jaani apteegi omanik Eva Närska ütles, et kindlasti ei mõjuks see nende toimetulekule hästi. “Pikas plaanis võiks see viia selleni, et apteegiteenust saab ainult linnades. Eks kõigil maaettevõtetel ole iga klient oluline,” ütles Närska.

Teisalt ei usuta, et käsimüügiravimite poodi lubamine tegelikult konkurentsi elavdaks.

“Meie käibest moodustavad käsimüügiravimid kaheksa protsenti, 80 protsenti on retseptiravimid. Ja selle kaheksa protsendi hulgas need ravimid, mis võib-olla tõesti osades riikides on tavajaekaubanduses müügil, moodustavad ikka väga väikese osa. Ja võttes arvesse seda, kui keeruline ja ka kulukas on tegelikult ühe ravimite hulgimüügiettevõtte töös hoidmine, ma natukene kahtlen selles,” ütles Tanel Kuusmann.

Apteekrid ja poliitikud ütlevad, et käsimüügiravimeid ei tohi kaupluselettidele müügile lubada, sest apteekri peamine ülesanne on klienti nõustada.

“Aktuaalne kaamera” tegi ajakirjandusliku eksperimendi, ostes ühe ja sama käsimüügiravimi kolmest erineva keti apteegist ja uurides, kas sellega käib kaasas nõustamine. Selle tulemusena selgus, et mitte üheski kolme apteegiketi juhuslikult valitud apteekides nõustamist ei pakutud.

Aga kuidas siis apteegituru reguleerimisega edasi minna? Nägemused on vastandlikud.

“Mina vaatan ikkagi lootusrikkalt Toompea poole ja sotsiaalministeeriumi poole. Ma arvan, et eestvedajaks peaksid olema ikkagi eelkõige need kaks institutsiooni,” ütles Evelin Pärn-Lee.

Riina Sikkut ütles aga, et konkurentsipoliitika ei ole sotsiaalministeeriumi pädevus, vaid pigem tuleks seda teha koostöös justiitsministeeriumi ja majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumiga.

Kaidi Sarv näeb lahendusena seniste frantsiisilepingute muutmist. Tema sõnul tegutsevad paljud frantsiisiapteekidest kahjumlikult, aga seda kompenseeritakse lepingust tulenevate boonusmeetmete ehk nii-nimetatud finantskarguga.

“Teised apteegid, kes seda karku ei saa, sest nad ei ole need omad sõbrad, frantsiisivõtjad, nendele neid toetusmeetmeid ei ole, nemad peavad ise hakkama saama. Ja loomulikult on nemad need, kes kõigepealt ära kaovad. Sest juurdehindlused on väiksed ja selles raskes majanduslikus olukorras loomulikult õitsevad need, keda toetatakse kõrvalt,” ütles Sarv.

Kokkuvõttes näib, et “AK. Nädal” saade tõi esile keerulise olukorra Eesti apteegiturul pärast ebaõnnestunud reformi. Arutelud näitasid, et oluline on leida tasakaal klientide vajaduste ja apteegide omanike huvi vahel. On selge, et tuleb leida uusi lahendusi, mis tagaksid apteegiteenuste kvaliteedi ja kättesaadavuse, samal ajal andes turule võimaluse areneda. Eesti peab nüüd keskenduma tulevikule suunatud poliitikale ning leidma viisi, kuidas edasi minna ja tagada, et apteegiturul toimuksid positiivsed muutused.